Väljakutse Rakvere linnuse lähistel. August Künnapu
 

2014. aasta augustis korraldas omaalgatuslike kultuurimeediate toimkond (mille hulka kuuluvad ka U ja väliruumi ajakiri Õu) Vormsil kriitikakooli.¹ 1. Kriitikakoolist on pikemalt kirjutanud Indrek Grigor 03.09.2014 Sirbis ilmunud artiklis Kutselised harrastuskriitikud Vormsil.. Kriitikakooli seminarid tõid kokku erinevate kultuurivaldkondade alustavad ja kogenud kirjutajad, tegevkriitikud ning väljaannete endised ning praegused toimetajad, et lahata üheskoos kultuurikriitika hetkeseisu eri valdkondade lõikes. Inspireerituna ägedatest vestlusringidest ning soovist jätkata ja laiendada ruumivaldkonna kriitika-alast arutelu, otsustasime juba Vormsil ÕU ja U toimetusega ära, et tulevase ühisnumbri teemaks saab olema kriitika ja kriitilisus meie valdkonnas. 

Ühisnumbri juhatab sisse karmilt kärbitud vormis Vormsi kriitikakooli vestlus erialakriitika hetkeseisust. Arhitektuurist kirjutamise olukorra analüüsiga jätkab laiemalt Esa Laaksoneni artikkel ruumikriitika olukorrast Soomes. Aalto Akadeemia direktor, tegevarhitekt ja arhitektuuriajakirja ptah peatoimetaja välja toodud küsimused erialaringkondade väiksusest ning avalikkuse-spetsialistide huvide konfliktist viitavad väga selgelt sarnastele sõlmpunktidele eesti kultuuri(kriitika)maastikul. Tagasi koju toob teemad linnasemiootik Tiit Remm, kes käsitleb planeerimistegevust kui kriitilist praktikat. Numbris avaldame Eesti ruumist kirjutavate väljaannete, ajakirjade-ajalehtede kaardistamise tulemuse, katsetame peavoolumeedias kultuurile alles jäänud tähemärkide valuga, stigmatiseeritud mahu probleemiga ehk lühikriitika vormiga. Analüüsime nõukogude ühiskonna poolt pärandatud ruumi, selle pragmaatilist, aga ka õõvastavalt ideoloogilist olemust ning linnaruumi säilitamise esitatud väljakutseid tulevikuks. Tegeleme ka enesereflektsiooniga, hindame neid samu erialasid, mida me õppisime ja mida me tööturul esindame. Kokkuvõtteks kõike veidi, nagu õigetele aadlipreilidele kohane, teemakohast kriitikat ja sekka ka metakriitikat.

Trüki-ÕU-U, mille kaanel ilutseb August Künnapu maal, leiab hästivarustatud perioodika müügilettidelt!

Head lugemist!
Andra Aaloe, Anna-Liisa Unt, Karin Bachmann, Keiti Kljavin ja Merle Karro-Kalberg

 

Photo: Maarin Mürk

A school of criticism was held on the Vormsi island on 20–23 August 2014, on the initiative of the working group of Independent Cultural Medias, where the editors of various independent media publications and contributors convened. In discussions and seminars, they shared experiences, talked about theory and practice, and delved into what is happening on the Estonian criticism scene in general. Here, we publish a section of the discussion on architectural criticism, where the current situation of writing about space and criticism is diagnosed. The discussion was moderated by Maarin Ektermann, the guest speakers were architectural historian Ingrid Ruudi and the director of the Museum of Estonian Architecture and the former long-time editor of the MAJA magazine Triin Ojari.

MAARIN EKTERMANN: In previous discussions we contemplated on the effect of criticism on the society, politics, the author himself or herself. For example, the writing of theatre reviews is accompanied by a real influence on the movement of cash flow: if you recommend something, people will actually go and buy a 20 euro ticket. But what is the effect of criticism in the field of architecture? Does the field itself set boundaries on writing about architecture – i.e. determine what should not be written about?

TRIIN OJARI: Critics like to think that large cash flows depend on them, but I think that in architecture it is not quite the case that when you say in a newspaper that a house is ugly, it will be demolished or the architect will be left without commissions. Rather, the opposite may be the case. Architectural criticism is definitely different from literary, art and other fine arts criticism. Architectural criticism is much more practical: whereas in other fields we talk about the relationship of the author and the critic and the distance between them, with architecture, taken as a site, buildings or environment, there is always a third party – the contracting entity or client. Architecture is always made for a third party, and that third party is obviously not the critic, instead, it is someone who has paid for it. Architectural writings also often focus on the conceptual stage of the project, i.e. some aims in terms of planning – in that case, criticism has an instrumental and so-called publicising role, that of the society’s watchdog, no matter how hollow that sounds.

MAARIN: So how does the existence of the client influence criticism?

TRIIN: An ethical dilemma may arise – where does the line of freedom of opinion lie? When it comes to public sites, it may be public money, but the field has many private clients and private money. Especially when writing about private houses, the question may immediately crop up: ‘What are you coming here for, talking about my home or house? It is my money, my plot, it’s my business what I do here!’. Architecture inevitably has a more pragmatic financial, economic and technological dimension and this is evident in texts and criticism.

INGRID RUUDI: In our field, the position of the writer also plays a role: I think that there are more architects writing in the field of architecture than authors who define themselves as critics. If you ask whether criticism can change anything, I can immediately think of a multitude of texts that aim to shape opinions and educate citizens and decision-makers. For example, Toomas Paaver’s piece on the Sakala Centre saga¹1. Paaver, Toomas 2008. Mida õpetab Sakala saaga? Ehituskunst no. 49-50. is essentially criticism, but at the same time, its aim is to suggest a new way of processing plans. Or when examples of bad architecture by RKAS (Riigi Kinnisvara AS, State Real Estate Ltd) are called out, this public shaming aims at better practices in the future, since the requirements of quality should apply to them as users of public money. Or all the critical texts on issues related to planning… In this case, they are not abstract pieces, rather they belong to the field of specific current criticism. Architects generally write when they have a thorn in their side.

Demolishing of Sakala Centre in 2007. Photo: Sten Tamkivi

ANDERS HÄRM: In terms of architectural criticism, is it also important to take a position as a critic who consciously avoids contacts with the authors? A distance due to the desire for objectivity? Along the lines of ‘I am not corrupt, I have no personal relations, I can look at this objectively’. I, for example, rub the same wall with the artists every day, and this is why I feel I cannot get that distance from anywhere. This is also the reason I no longer write criticism.

INGRID: It is different in architecture, because this is not someone’s independent subjective work, but, in the case of buildings, an object with specific conditions. Talking to the author helps to understand the object better and this does not necessarily mean the loss of distance, but merely getting to know the circumstances. Then it is up to you which position you take. You can also walk into a room as a blank canvas, see how it makes you feel, how the light falls. What is important is the aim – what does the written text have to convey, and this is how you choose your position. However, the readers should find out something new from the text, something they may not guess or notice – some new information that would broaden their understanding and would help them to form their own positions. Some of this knowledge comes precisely from talking to the architect.

MAARIN: Is it important for the critic to know the expectations of the third party, i.e. the client? Does the critic tend to take the side of the architect or the client?

INGRID: I do not think that the critic should only explain and mediate the ideas of the architect.

MAARIN: But what about a situation where the architect says ‘We wanted the best but with the client, it didn’t work out that way... Not enough money again’? Then it is quite obvious why the result is what it is.

INGRID: Something getting lost on the way is inevitable. I recently read Ralf Lõoke saying about one of his buildings that they are quite pleased with it – it came out more or less the way they designed it. There are simply so many parties and factors in architecture.

MAARIN: Who does the criticism address in the field of architecture?

INGRID: One thing people think less about is the fact that often the criticism is directed at planning documents, which create the conditions for design. The plan is the invisible part of the process and is not often dissected. Yet plans have legal power and architects of the building can make decisions about the given space within the limits of the plan.

MERLE KARRO-KALBERG: After all, the plans are also made by several people. Who should you target your criticism towards? The local government? The local government is a good anonymous institution to direct your anger at.

KARIN BACHMANN: In most cases, they are actually to blame.

INGRID: Another difference in terms of other kinds of cultural criticism is that in other fields, the product is taken into use when it is completed. In architecture, the logic is reversed. The product – the building – is the last thing to materialise.

JAAK TOMBERG: It is the usual case with architecture that everything is fine on paper, but then…

TRIIN: No, that is architecture on paper.

ANDERS: It’s the trend of the 1970s, which is prevalent in Estonia: architecture is on paper, what is completed is a building, a sum of circumstances.

INGRID: I guess you could say that. I invited Kalle Komissarov to speak to art history students of the Estonian Academy of Arts. He stressed on several occasions that the work of an architect is a project, paper, a document. The architect should do it as perfectly as he or she possibly can. Having defined everything in as much detail as possible, his or her contribution ends. In reality, of course, it doesn’t, but on a certain mental level it does.

MAARIN: So what do you actually write about? Seems complicated.

TRIIN: As a rule, you write about objects that have been completed, exist physically, and you don’t write about a project that is still lying in a drawer somewhere.

INGRID: I recall that in the case of the house built on the corner of Aia and Vana-Viru Streets in Tallinn, it seemed important to explain how it turned out this way. Although it may be difficult to understand, I did try to elaborate how a vision was initially submitted to the competition and it began to change gradually, also along with the changes in perceptions of heritage conservation.
However, if you ask architects, which kind of criticism they would like, the prevalent viewpoint is that there is no point in explaining things. Firstly, people will not understand anyway, and secondly, it does not seem important. The object itself is much more important, and engaging it in a dialogue, making new connections the architect did not even think of, etc.

Building on Aia street, architects Ott Kadarik, Mihkel Tüür and Villem Tomiste. Photo: Andra Aaloe

MAARIN: Have you experimented with so-called ultra-subjective writing? Have you tried different formats, written haikus, essays, lists? Which genres are your favourites?

TRIIN: I have written a fictional essay about architecture for the publication Beyond, edited by Pedro Gadanho; the idea of the collection was indeed that architecture should be evocative, perhaps induce a dream or a fantasy, because no text can convey the experience of space with its own means alone, so to say. Generally with architectural criticism, a lot depends on who is writing it. Critics are usually very sharp and use history to make their point. But architects themselves, for example, often try to be literary and even poetic.

INGRID: I personally must say that writing criticism is more difficult than writing an academic text. In the case of the latter, you write about what you know, you have sources and references and a clear goal. However, a critical text sometimes progresses very slowly and painfully as I also try to find the fitting form of writing, etc. And since so few words are allowed, each and every one must carry enormous meaning and be just right.

ANDERS: An academic text is slacking off, criticism is precise.

INGRID: Unlike a long-winded article, a text of criticism is creative work. When I write, I want the text to be good as text itself.

TRIIN: We mentioned in the previous discussion that collections of criticism are nice to read, unlike, for example, collections of academic articles. Good criticism is akin to an essay. For instance, you keep rereading Hasso Krull’s collections, because his critical texts are enjoyable elements that create a whole.

MAARIN: One of the subjects already discussed in the school of criticism is the disappearance of the line between the so-called professional and amateur critics. Ott Karulin also wrote about it in Sirp.²2. Karulin, Ott. Liftikriitika – paratamatus või mitte? Sirp, 27.09.2012. Like you said, we have about five respected architectural critics, but what is the situation in social media and the blogosphere?

INGRID: Surprisingly poor, considering how many people take photos of buildings and cities. There is a forum called skyscrapercity, where every single empty plot, building, new house is listed. Totally regardless of quality. They react immediately: they started building this or that over there. There is an insane amount of photos taken. But there are surprisingly few substantial blogs that also comment on the sites – almost none.

MAARIN: I also feel that there are more grass-roots blogs on the theatre and music world. There is also nothing in the art world; a few culture consumers who happen to go to an exhibition are the ones writing.

TRIIN: I suppose this maps the enthusiasts. There is an incomparably greater number of people interested in music and theatre than there are people interested in art or architecture. Today, it is also easier to take a photo and upload it than to write, we are living in very image-centered times…

JAAK: Is it distinctly felt that there are too few writers?

TRIIN and INGRID in unison: Yes, there are very few of them.

TRIIN: In my years as an editor I often experienced this: if you called someone outside the architecture circles and asked them to write about architecture, they got scared and told you ‘No, not me, I don’t know how to do that, what if I say something stupid’. To outsiders, architecture seems very profession-centered; you need to have a grasp of the vocabulary, the technology, the engineering, when talking about it. People rarely notice the human dimension.

INGRID: At the same time, a number of Flash lectures³3. Flash lectures (Välkloengud) is a series of talks about architecture held by the Estonian Centre of Architecture., where people from different fields talk about architecture, have been astoundingly ignorant. Being a representative of some area of culture, you should be able to understand your neighbouring fields – is it any good or not. However, with architecture things are bad: it is as if people lose their intelligence and start talking about their home, or their dream home in a way that makes you think we’re still in the 19th century. It seems that architecture is so personal, utilitarian, prosaic that the intellectual filter disappears.

MAARIN: I’m interested in how much you work with your writers as editors? Do you ask them to change things, send the work back and forth? Or perhaps even avoid asking for a contribution by a beginner who needs training?

TRIIN: I have been very respectful as an editor, I have done very little editing. The main problem is of course the use of the vocabulary of modern digital technologies in texts – there are no Estonian matches, only a few people understand them in their original form and they automatically give the text a very specialised feel.

INGRID: My texts have been changed extremely seldom. And I suppose this is customary. As an editor, I once sent an article full of comments back to Karin Paulus and she was quite shocked by that. Even though she later said it was actually very nice. She just had not considered that she would have to work more with her text.

MAARIN: What has taught you the most as critics? Are you just writing or do you have your own first readers, personal editors?

TRIIN: I don’t know anyone who does. It is generally healthy to listen to the so-called voice of the people, someone who is not close to the field: our machinery of concepts and the words we use in our texts have a field of meanings that is often difficult to understand for outsiders; all that ‘public space’, ‘quality of space’ and ‘flowing and undulating surfaces’, etc.

INGRID: I certainly would have written only about half of what I have written if it hadn’t been for Triin urging me to finish another article.

TRIIN: At first I thought that I’d submit my very first article for the article collection handout of this school of criticism, which was incredibly bad. In the late 1990s, I wrote in Eesti Päevaleht about one of the first modern houses in Kadriorg, the tin box by Raivo Puusepp on the corner of Vilmsi and Raua Street, and tried to squeeze all kinds of theoretical stuff into it. Every third word was a foreign word in italics… In conclusion – a very bad text. I have certainly learned that when you write, you have to think about who your audience is.

Building in Kadriorg, arhitect Raivo Puusepp. Photo: Maria Derlõš

MAARIN: However, sometimes you need time for reflection. You can churn out texts on your own but you need external impulse and criticism to evolve.

ANDERS: Only self-criticism evolves alone.

MAARIN: Do you get a lot of feedback for your texts?

INGRID: You don’t get feedback in Estonia. There have been a few isolated instances of an architect as the subject of the text making a comment. For example, the architects Kaja Pae and Siiri Vallner have said that I wrote something they did not think of. In general, no one says anything – neither good or bad. I would like to have more feedback, but I do not know where to get it.

TRIIN:I had a case in the late 1990s when I wrote a critical article about the sod-roofed house in Viimsi in Eesti Ekspress. The architect then proceeded to call my husband and demanded why he doesn’t check what his wife is writing at home.

MAARIN: What about pointers for an architectural critic just starting out? Start a blog? What else?

INGRID: Travel as much as you can. Architecture, just like art, can be studied by observing it in real life. So get a lot of money somehow and look at different houses in different places… The real experience of space, the environment and details give so much more than just the recurring familiar images.

TRIIN: And get over self-criticism and write as much as you can. Every word is paramount for beginners, everything you say seems crushing and fundamental. That is not the case in reality.

ANDERS: In this case, I agree with Rein Kilk, who said that he would never give a loan to someone who has not experienced bankruptcy. You can apply this to the field of criticism, too. If you don’t write, you never learn how to write better. You may not improve, but at least you are giving yourself a chance to evolve.

RIIKLIK/KOHALIK/RAHVUSVAHELINE
 

Arutelu arhitektuurikriitika – või õigemini selle puudumise – üle on Soomes käinud juba vähemalt kogu minu karjääri vältel, see tähendab umbes 30 aastat. Tavaliselt on kriitika puudumisega seotud süüdistused suunatud ajalehtede suunas,¹1. Eriti Soome suurima päevalehe Helsingin Sanomat suunas, millele heidetakse üldiselt ette igasuguse kriitika puudumist. kuid samamoodi nurisetakse raadio, televisiooni ja viimasel ajal ka erialaajakirjade üle. Arvatakse, et kriitika puudumine kahjustab valdkonna arengut, üldist huvi ehituse ja arhitektuuri kultuuri vastu ning põhjustab sellega seoses üleüldist teadmatust.

Tõsi küll, samasuguseid väiteid kultuurikriitika kvaliteedi ja kvantiteedi vähenemise kohta on esitatud ka teistes valdkondades nagu visuaalne kunst, teater ja tants. Ainus erand paistab olevat kirjandus, mille osalised näivad asjade seisuga vähemalt mõõdukalt rahul olevat. On päris selge, et näiteks etenduse või kontserdi arvustus püüab lugeja tähelepanu, olgu siis positiivselt (“seda ma tahaksin näha”) või negatiivselt (“ma ei ole vist nõus”). Kriitika tekitab arutelusid ja aitab kunstnikel oma loomingut professionaalses kogukonnas kontekstualiseerida. Seda kummalisem on, et niivõrd vähe kirjutatakse hoonestusest – mis on meie igapäevane kaaslane, meeldib see meile või mitte – ja isegi siis vaid puudulike teadmistega. Ma pean iseendastmõistetavaks, et selle teksti lugeja on tõenäoliselt sama meelt, et asjatundlik arhitektuurikriitika ja kunstikriitika laiemalt on vajalikud.

Helsingis ilmuva rootsikeelse päevalehe Hufvudstadsbladet peatoimetaja Hannu Olkinuora võttis hiljutises veerus kokku Soome kultuurikriitika nukra seisu: “Kultuurikriitika seisu agoonia on omandanud sümptomeid, mis ei kõnele mitte ainult intellektuaalsest surutisest, vaid ka ajakirjanduse kirjastajate seas valitsevast segadusest. See on see igavene küsimus: kas kultuur müüb meediat?” Olkinuora kardab, et riiklik kriitika kaob ja ajalehed keskenduvad kohalikele küsimustele, ning ta lõpetab oma poleemilise kommentaari avaldusega: “Edendagem mitmesugust kriitikat, isegi kui see tähendab konkureerivaid väljaandeid. Kas me näeme oma meedia huvidest kaugemale? Kas seda takistab vastastikune konkurents? Kunstikriitika andunud lugejad peavad lugu valikuvõimalustest: miks me ei peaks nende huvidele vastama? On täiesti selge, et nad suhtuvad meie kriitika tasemesse skeptiliselt, ükskõik mida me ka teeme.”² 2. Olkinuora, Hannu 2010. Kritiikkiä kritiikittä. Soome Kultuurkapitali Pirkanmaa regionaalfondi internetiveerg, jaanuar 2010. Kättesaadav siit.

Kas me liigume seega kohaliku kriitika poole või lahkneb rahvusvaheline kriitika riiklikust? Arhitektuuri osas paistab toimuvat just viimane – see tähendab, riikliku kriitika kadumine – ent ka rahvusvahelist mängumaad paistab varjutavat tõelise, konstruktiivse ja edasiviiva kriitika puudumine. Ma olen nõus sellega, mida Olkinuora ütleb tagasiside kohta, kuid kriitika kahanedes on publikul vähem võimalusi tutvuda mitmetahulise kriitikaga, mis omakorda tähendab meediakriitika taseme langust.
 

KAS TULEVIK ON ILMA KRIITIKATA?
 

Seda artiklit kirjutades lugesin artiklite kogumikku “Vaadates Euroopa arhitektuuri: kriitiline pilk”³3. Lemaire, S., Pourtois, C., Vermeulen, C. ja Murray, I. (toim.) 2008. Looking at European Architecture: a critical view. CIVA: Bruxelles.

4. Samas, lk 19. , mille avaldas aasta tagasi GAU:DI programm. Sissejuhatuses räägib Joseph Rykwert, keda ma väga austan, kriitika rollist igasuguses inimtegevuses ja viitab Vitruviusele: “Hooneid… ei oleks saanud edumeelselt paremaks teha ilma vastastikuse kriitikata. Tegelikult oli kriitika peamine tõuge keele ja hädavajaliku inimliku sideme tekkeks.” Rykwert jätkab: “... kriitika läbib kõike ja on ehitajate tegevust alati saatnud. Võib koguni öelda, et ainus viis kriitikast pääsemiseks on mitte ehitada.“⁴

Kriitika on parema puudumisel alati olemas ja seda rakendatakse pidevalt valdkonna arendamiseks. Miks me siis seda harva avaldatuna näeme? Miks on see nii haruldane ja ebaühtlase kvaliteediga? Üks põhjus võib olla asjaolu, et arhitektid ja teised osalised ei ole harjunud pidama arutelusid väljaspool erialaväljaandeid.
 

KAS ME OLEME LAPSIKUD?
 

Paar aastat tagasi kavandasime kursust kirjutajatele, kes on huvitatud arhitektuurist. Mõte oli panna kokku kuue- kuni kümneliikmeline grupp, enamasti arhitektuurihuvilised ajakirjanikud, kes oleksid olemasoleva meedia jaoks kirjutanud ja arvustanud tekste – artikleid, raadiolõike, intervjuusid. Grupp oleks käinud koos kord kuus ja saanud kriitikat mitte ainult teistelt endasarnastelt, vaid ka erialaajakirjade toimetajatelt, kogenud vabakutselistelt kirjutajatelt, arhitektidelt ja disaineritelt. Mitmest stipendiumitaotlusest hoolimata ootab kursus endiselt innukaid rahastajaid.

Vähemalt Soomes ei ole mingit väljaõpet kirjutajatele, kes mõistavad arhitektuuri: valdkond on keeruline ning õpingud näiteks kunstiajaloos või ajakirjanduses ei anna just piisavalt pädevust funktsionaalsuse või konstruktsioonitehnika mõistmiseks. Hetkel on hoonete projekteerijad ja kasutajad ainsad inimesed, kes on piisavalt pädevad nende tehnilist või funktsionaalset väärtust hindama. Kuid arhitektidele on kolleegide töö avalik arvustamine väga vastumeelne – seda peetakse ebaeetiliseks. Ametialased ringkonnad on Soomes väga väikesed ja nagu juba mainitud, võib üks arvustus tuua kaasa ebaproportsionaalselt ägeda reaktsiooni. Ükski professionaal ei taha end millessegi sellisesse segada. Lisaks on lihtne saada külge “tühipalja” kriitiku silt, sest kriitiku ja praktiseeriva arhitekti kombinatsioon toimib haruharva. Samuti tuleks hoonete hindamise kriteeriumeid laiendada, nii et need hõlmaksid mitte ainult esteetilisi, vaid ka – üha enam – eetilisi eesmärke ja keskkonnakaalutlusi (nagu näiteks ökoloogiline jalajälg). Kaugelt liiga palju ruumi pühendatakse visuaalsetele omadustele ning vahetu läheduse ja kasutajate kontekst jäetakse tähelepanuta. Uuel aastatuhandel otsib kriitika endiselt optimaalset lahendust. Sellel uuel ajastul võime leida oivalisi arhitektuurikriitikuid näiteks psühholoogide või energiamajanduse asjatundjate hulgast.

Tegelikult peame meeles pidama, et ongi juba olemas arhitektuurikriitika praktika ja tavaliselt koos armutu hindamisega: arhitektuurikoolide kriitikasessioonid. Häda on selles, et koolivälised huvitatud kriitikud ja ajakirjanikud nende sessioonide juures tavaliselt ei viibi. Oleks suurepärane, kui ajakirjanduse ja kunstiajaloo tudengid või kultuurile spetsialiseerinud ajakirjanikud ajalehtedest kutsutaks aeg-ajalt arhitektuurikoolide kriitikasessioonidele, et nad õpiksid sõnavara ja näeksid, kuidas professionaale välja koolitatakse. Ühine keel oleks vähemalt kindel alus funktsionaalsele kriitikale.

Kriitikat tuleks ka delegeerida: hoonete kasutajad on tavaliselt hea kriitika allikas. Kui ma olin ajakirja Finnish Architectural Review ehk Arkkitehti peatoimetaja, küsisin sageli kasutajatelt nende arvamust hoonete kohta, millest me kavatsesime kirjutada. Ma võin tuua ühe näite arhitektide lapsikusest ja probleemidest, mis kaasnevad kasutajate tagasiside rakendamisega: ükskord ähvardas arhitekt, kelle loomingut me kavatsesime kajastada, oma projekti väljaandest tagasi võtta⁵5. Nt keelas meil kasutamast enda esitatud jooniseid ja fotosid.

6. Tagasi vaadates arvan ma nüüd, et ma oleksin pidanud projekti lihtsalt avaldama ilma arhitekti enda piltideta., kui me otsustame avaldada kasutajatelt saadud kriitikat, mis oli minu arvates üpris leebe ja arhitekti kiitev.⁶ 

Lisaks lapsikusele kriitika talumisel on meil Soomes minu arvates suured probleemid kriitika kvaliteediga: arhitektuurikriitikal puudub kindel alus, selle struktuur on kehv ja seda kirjutab vaid käputäis inimesi. Kui ma alustasin renoveerimisprojektide professionaalse hindamisega (peamiselt 1950. aastate hoonete kohta) ajakirjas ptah, mida annab välja Alvar Aalto Akadeemia, seisime silmitsi pädevate kirjutajate puudusega. Iga kättesaadav asjatundja oli ühtlasi praktiseeriv arhitekt ja mõne projekti avaldamise järel koitis mulle, et oleme teel olukorda, kus hinnatakse üksteise töid. Kahtlemata oleks see olnud huvitav ja hariv, kuid ettevõtmist oleks õõnestanud objektiivsuse puudumine.

Varem olime põrkunud sarnasele väikese riigi probleemile Finnish Architectural Review toimetuses, kui me arutasime võimalust kaasata igasse numbrisse ka kehva arhitektuuri ja suisa häbiplekke. Toona näitas sellise praktika osas eeskuju silmapaistev Briti ajakiri The Architectural Review. Ometi ei saanud ka see plaan teoks. Me leidsime, et juba esimene “häbipleki” artikkel saaks selle tegeliku tähtsusega võrreldes liiga palju tähelepanu: konkreetsele arhitektile suunatud surve oleks olnud liiga suur ning lihtsalt vilets arhitektuur oleks tundunud kohutavalt halb.

Kui kriitikat napib, võib tagasihoidlik hoop tekitada tohutuid laineid: osa teemasid puhutakse liiga suureks, samas kui teised, millel on suurem ühiskondlik tähtsus, jäetakse tähelepanuta. Käsitlen allpool võimalusi professionaalse arhitektuuriajakirjanduse arendamiseks.
 

TEEMA VALIMINE
 

Eelnevalt mainitud GAU:DI raamatul võib ju olla eemaletõukav roosa kujundus ja igav Bauhausi kirjatüüp (ingliskeelne osa), kuid artiklid on huvitavad.

Need kõik on varem ilmunud ajalehtedes, raamatutes, arhitektuuriajakirjades jne. Nad käsitlevad arhitektuuri laiast perspektiivist – vähemalt geograafia osas – ja erinevate lähenemisnurkade alt ning on tegelikult heaks sissevaateks kriitika olukorrale Euroopas (raamatus on kahekümne seitsmest eri riigist üks artikkel); ma eeldan, et algne nimekiri, millest need lõpuks välja valiti, oli piisavalt pikk.

Toimetajad on teinud usinat tööd ja algsed allikad on selgelt välja toodud. See tekitas minus kiusatuse viia läbi väike uuring. Allpool toodud tabelis esitatud artiklite järjekord ei kattu nende järjekorraga raamatus; järjekord on täiesti ebateaduslik ning vastab umbkaudu väljaande suurusele ja tähtsusele (hinnatud võimaliku lugejaskonna järgi). Ma eeldasin samuti, et pikk artikkel rahvusvahelise näituse kataloogis jõuab laiema publikuni kui erakordselt spetsialiseerunud tekst näiteks soomekeelses raamatus.

Eelmainitud nimekirjast – mis on küll veidi irratsionaalne – saab teha mõne järelduse. Tundub, et suured päevalehed on huvitatud üksikute projektide tutvustamisest. Arhitektuuri olukorrast ja arhitektuurikriitikast on huvitatud üksnes käputäis kirjutajaid, väikesemahulised arhitektuuri- või kultuuriajakirjad ning arhitektidele suunatud konverentsi- ja teemakogumikud. Te märkate ühtlasi, et neid teemasid kajastavad artiklid on üldiselt ülejäänuist pikemad, nõudes lugejalt pikemat keskendumist.

Linnamaastiku muutumine on tõeline klassik: neid artikleid võtavad vastu kõikvõimalikud väljaanded ning eriti paistavad need ligi meelitavat suuretiraažiliste erialaajakirjade lugejaid. Väikesetiraažiline tudengiajakiri on sisuliselt ainus väljaanne, mis läheneb hoonestusele kogemuse kaudu: see oli ehk kogu raamatu kõige huvitavam artikkel üldisel teemal. Linnakultuuriga (arendusega kaasneva sotsiaalse vastutusega) seotud kriitika esineb peamiselt tekstides, mille autorid on endisest idablokist pärit kirjutajad. Võib-olla oleme Lääne-Euroopas kinnisvaraspekulatsioonidega sedavõrd harjunud, et me ei vaevu enam sellest kirjutama ega lugema – või ei ole Lääne näited nii silmatorkavad ja meie ühiskondade struktuur on kindlam, mis ei lase meil kontrollimatutele muutustele linnas tähelepanu pöörata? Veel üks tähelepanek: mida suurem väljaanne, seda kompaktsem artikkel. Ülaltoodud andmete põhjal tundub, et hoonete säilitamine ei ole teema, millest meedia üldiselt huvitatud oleks, aga kvaliteetne artikkel võib ligi meelitada laiema lugejaskonna, mis ei piirdu üksnes erialainimestega.

Kokkuvõttes võib öelda, et kui tahad avaldada suuremahulises väljaandes, tasub kirjutada lühikesi ülevaateid üksikutest hoonetest või arhitektidest. Kui soovid üldisemalt käsitleda arhitektuuri olukorda või arhitektuurikriitikat, võiksid ehk lähtuda eeldusest, et su lugejaskond piirdub peamiselt akadeemiliste või teiste piiratud ringkondadega. Ma julgen kahtlustada, et minu väike panus sellel teemal kuulub sellesse rühma.

Me võime ka järeldada, et päevalehed ostavad tõenäoliselt lühikese populaarse artikli arhitektuuri olukorra ja trendide kohta ning erialaajakiri on vastavalt rohkem valmis avaldama sügava professionaalse hinnangu antud projektile.

 

UUED KÕNEAINED, UUED TEEMAD: ESTEETILISEST EETILISSE
 

Peale ülalpool toodud kokkuvõttes esitatud märkuste peaksid kriitilised artiklid uurima järgnevaid teemasid:

Kas hoone täidab funktsiooni, linnastruktuuri ja kultuuriga seotud eesmärke ja nõudeid? Milline on panus lähiümbrusse: kas hoone kinnitab seda, provotseerib seda või teeb midagi muud?

Arhitekt kannab tavaliselt oma töö eest sotsiaalset vastutust. Kas seda on tulemuses näha? Kas projekteerimisse olid kaasatud eetilised eesmärgid?

Kas projekt on aidanud kaasa inimestevahelisele suhtlusele ning demokraatliku ühiskonna eesmärkidele? Kas hoone on aidanud kaasa parema keskkonna loomisele või edendanud heaolu?

Tänapäeval on projekteerimine ja arendamine suuresti meeskonnatöö. Mida paindlikum on meeskonnatöö, seda parem on tulemus. Kas seda on projektis ja hoonestuses näha?

Kas arvesse on võetud keskkonnakaalutlusi? Mis on hoone ökoloogiline jalajälg? Kas kasutatud on kohalikke materjale, projekteerijaid ja ehitajaid?

Kas hoone üldine gestalt on kogemuslik, ainulaadne ja holistlik – või on kohavaimust kauge ja võõras? Kas see on saar või osa suuremast mandrist?

Kas hoone annab panuse kunsti või teaduse arengusse? Kas missiooni filosoofia on uuenduslik ja kas kavandi eesmärgid on saavutatud?
 

Üleriigilised kollased ajalehed nagu Ilta-Sanomat kommenteerivad arhitektuuri või hoonestust haruharva. Kuid mõnikord on uudisväärtus vastupandamatu: kui Soome hokimängija Raimo “Raipe” Helminen projekteeris sauna, jõudis see esiküljele ja lehes ilmus kaheleheline artikkel. Uudise kohaselt usub Raipe traditsioonidesse, kuigi tema kavand on arhitektuurselt modernistlik (Ilta-Sanomat, 1. veebruar 2010).

 

EPILOOG: LIHTRAHVA MAITSE vs ARHITEKTI MAITSE
 

Hiljuti tehti minuga ühe telesaate jaoks arhitektuuri põhitõdede teemal intervjuu. Usutlus kuulub 15 saatest koosnevasse projekti, mille koondnimetus on “lolli sissejuhatus kultuuri”. See kajastab enam-vähem kogu tsivilisatsiooni ja kultuuri sfääri ning ka arhitektuurile anti 30 minutit. Paar mulle esitatud küsimust (millest enamik keerles minu peamise ameti tõttu selle ümber, milline on meie riiklik suhe meie kõige rahvusvahelisema arhitektiga) püsivad mul endiselt mõtteis.

Intervjueerija (Tuomas Enbuske): “Sageli öeldakse, et arhitektidel on teistsugune maitse kui lihtrahval. Kas see vastab tõele?”

TE: “Mida on vaja tipparhitektiks saamiseks?”

TE: “Millised arhitektid peaksid kõigi üldharidusse kuuluma?”

TE: “Kas arhitekt peab tegema kompromisse?”

Mõnikord on asjadele rohujuurel lähenemine hea mõte. Minu vastused ülaltoodud küsimustele ei ole siinkohal olulised, kuid minu arvates oli usutleja lähenemine huvitav ja äratas mõtteid. Võib-olla peaksid kõik arhitektuurist kirjutajad oma järgmist kriitikat kirjutades pidama meeles selliseid üldisi küsimusi, millest vähemalt Soome publik huvitatud on. 
 

Esa Laaksonen (snd. 1956) on Soome Arhitektide Liidu (SAFA) ja Soome Kriitikute Liidu (SARV) liige. Aastail 1996–1999 oli ta SAFA poolt välja antava Finnish Architectural Review peatoimetaja. Alates 1999. aastast on Laaksonen olnud Helsingis asuva Alvar Aalto Akadeemia direktor. Ta on arhitektuurile, disainile ja kunstile keskenduva ingliskeelse ajakirja ptah peatoimetaja. 
 

 

Antud kirjutis ilmus esmakordselt nime all “(The Lack of) Architecture Criticism in Finland – A Plea for Developing Professional Architecture Journalism" aastal 2010 ajakirja OASE numbris #81 "Constructing Criticism". 

 

 

 

DIIVAN

Silvia Pärmann, peatoimetaja


 

1. Mis olid konkreetsed põhjused väljaande loomiseks ja mis alustel väljaanne praegu tegutseb?

Diivan on kirjastusele Ühinenud Ajakirjad kuuluv väljanne, mille asutas kunagi kirjastus Presshouse. Ajakirja missioon on algusest peale olnud tutvustada Eesti parimat tootedisaini ja sisearhitektuuri. Proovime hoida ajakirjas ka meie lugejate väärtustele vastavat elustiiliosa, mis tutvustab restorane, hotelle, arhitektuuri ja kunsti.

2. Mis motiveerib väljaandjaid ja toimetajaid selle valdkonnaga tegelema?

Kuna Diivan on jäänud ainsaks väljaandeks, mis saab sellises mahus Eesti disainile ja sisearhitektuurile tähelepanu pöörata, on suures osas tegemist väikese toimetusega väljaandega, mis sünnib kaasautorite huvist valdkonna vastu.

3. Millest olete lähtunud oma väljaande ülesehitusel ja formaadi valikul ning mille järgi te valite seda, millest kirjutate? Millised on lugude avaldamise kriteeriumid?

Diivani teemadering on püsinud muutumatuna juba aastaid, oleme leidnud oma niši ja lugejad ning kavatseme jääda disaini ja sisearhitektuuri juurde. Proovime üles leida hetkel aktuaalseimad teemad ja värskeima hea disaini, anda ülevaate olulistel messidel esitletud toodetest ning samas olla ka inspiratsiooniks oma kodu sisustajale.

Nendele kriteeriumitele vastavad lood ja ainult väga hea kvaliteediga fotod ajakirjas avaldamiseks sobivadki.

4. Kust artiklid tulevad? Kui palju teile tekste, teemasid, objekte pakutakse ja kui palju otsite-küsite ise?

Artiklid kirjutab peamiselt kaheliikmeline toimetus ja väike kaasautorite ring. Meie jaoks on väga oluline parima võimaliku kvaliteediga interjöörifoto ning valdavalt pildistab meie jaoks Terje Ugandi, ehkki fotode püsiautorite ringist leiab ka Arne Maasiku, Tõnu Tunneli, Kaido Haageni. Teemad leiame igapäevase suhtluse käigus selles valkonnas tegutsevate professionaalidega, väga inspireerivad on ka näiteks Milano ja Stockholmi messid.

5. Kes on teie lugeja? Mis on teie tiraaž?

Diivani lugeja on hea maitsega disainist ja arhitektuurist huvituv Eesti inimene, päris palju on nende hulgas ka disaini ja sisearhitektuuri valdkonnas töötavaid proffe. Meie lugejatest suur osa on ise parasjagu sisustamas oma kodu (kas siis omal käel või sisearhitekti abiga), pooled on aga need, kes inspiratsiooni saamiseks jälgivad ajakirja juba aastaid – avalikud ruumid, millest kirjutame, pakuvad huvi ka siis, kui kodus ega kontoris uue ruumi loomine päevakorral pole.

Meie lugeja on valdavalt linnas elav keskmisest kõrgema sissetulekuga inimene. Ehkki inimestena hindame kõrgelt ka maastikuarhitektide tööd, ei tegele meie väljaanne ei maastikuarhitektuuri ega aiakujundusega – oleme need teemad jätnud kolleegidele ajakirjadest Kodu & Aed ja Meie Kodu.

Tiraaž ei ole avalik.

 

EHITUSKUNST

Aet Ader, Kadri Klementi, peatoimetajad

 

1. Mis olid konkreetsed põhjused väljaande loomiseks ja mis alustel väljaanne praegu tegutseb?

Ehituskunst loodi 1981. aastal ning seda toimetasid tollal nn Tallinna kooli või Tallinna Kümne arhitektid eesotsas Ain Padriku, Ignar Fjuki ja Ado Eigiga, hiljem oli peamine koostaja Leonhard Lapin. Ehituskunst sai alguse kui Eesti Arhitektide Liidu aastaraamat, noored ärksamad arhitektid projekteerimisinstituutidest soovisid arhitektuuri teemadel arutada ja linnaehitusest, ruumist ja masselamuehitusest artikleid avaldada. Ajakirja nimi laenati eesti esimese põlve modernisti Edgar Johann Kuusiku samanimeliselt raamatult, mis ilmus 1973. aastal ning millest sai põlvkonna arhitektuurifilosoofia käsiraamat.

Nüüdseks on Ehituskunst Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriosakonna väljaanne ning võetud on akadeemilisem suund. Ilmutakse nagu alguseski – kord aastas.

2. Mis motiveerib väljaandjaid ja toimetajaid selle valdkonnaga tegelema?

Ehituskunst on kogumik artikleid, mis on toidukultuurist paralleeli tuues "slow-food". Artiklid, mis ei pea olema päevakajalised, vaid on arutlevad, manifestid, esseed, teadusartiklid...

3. Millest olete lähtunud oma väljaande ülesehitusel ja formaadi valikul ning mille järgi te valite seda, millest kirjutate? Millised on lugude avaldamise kriteeriumid?

Igas väljaandes on vähemalt üks eelretsenseeritud artikkel. Senini on igal aastal olnud ka teema, mis mingil viisil kirjutisi ühendab. Valime tekste, mida oleks ka aastate pärast huvitav lugeda.

4. Kust artiklid tulevad? Kui palju teile tekste, teemasid, objekte pakutakse ja kui palju otsite-küsite ise?

Igal aastal kuulutame välja open-call’i, mille peale on tulnud ettepanekuid nii kohalikelt kui ka mujalt. Saadetud abstraktide põhjal teeme valiku. Eelmine kord oli vist pakkujaid kümne ringis. Aga tihtipeale kutsume otse inimesi kirjutama.

5. Kes on teie lugeja? Mis on teie tiraaž?

Lugejad on arhitektuuritudengitest seenioriteni ja filosoofidest graafiliste disaineriteni, aga ilmselt peamiselt arhitektid, kes on huvitatud rohkemast kui vaid arhitektuuri pragmaatilisest küljest. Tiraaž on 500.

 

ERAMU & korter

Maris Kerge, endise ERAMU & korter peatoimetaja (suvi 2013 – kevad 2014). Ajakirja ERAMU & korter uuendati 2014. aasta kevadel ja ilmub nüüd arhitektuuri, disaini ja sisustusajakirja IDEE nime all.
 


1. Mis olid konkreetsed põhjused väljaande loomiseks ja mis alustel väljaanne praegu tegutseb?

ERAMU & korter tegi enne 2014. aasta kevadel IDEEks saamist läbi mitu transformatsiooni. Kui ma õigesti mäletan, alustati esiteks üldse projektialbumina. Albumi eesmärk oli tutvustada kvaliteetarhitektuuri ja häid autoreid nn tavainimestele, erinevalt nt Triin Ojari peatoimetatud arhitektuuriajakirjast MAJA, mis on positsioneeritud kui väljaanne profilt profile.

Minu otsus ajakirja toimetada lähtus kolmest impulsist. Esiteks soovisin sarnaselt Solnessi omanikele arhitektuurivaldkonda populariseerida. Ühelt poolt näidata head arhitektuuri (imestan jätkuvalt, mida küll skandinaavlased söövad, et seal ka „keskmise inimese“ esteetiline taju nii hea on), teisalt tutvustada arhitekte kui persoone. Arhitektid on ühiskonnas lubamatult nähtamatud. Peale selle paelus mind ajakirja toimetamise juures selle loov potentsiaal, võimalus töötada välja teemadeloogika, struktuur, otsida lugusid ja autoreid – olla lavastaja. 

2. Mis motiveerib sind selle valdkonnaga tegelema?

Mind motiveerib ruumiga tegelema nii praktiku kui ka ajakirja toimetajana veendumus, et hea ruum võib märgatavalt parandada meie elukvaliteeti. Alustades loogilisest põhiplaanist, lõpetades mõnusa valgustusega.

3. Millest lähtusid väljaande ülesehitusel ja formaadi valikul ning mille järgi valisid seda, millest kirjutati? Millised olid lugude avaldamise kriteeriumid?

ERAMUga alustades oli vundamendiks Karen Jagodini käe all paika loksunud süsteem: lugude arv, maht, kajastatava arhitektuuri esteetika, autoritering (kirjutajad ja fotograafid) – ehk siis ka kajastuste iseloom. Mulle sobib süstematiseerimine ja eelistan vastutuse jaotamist. ERAMU & korteri puhul koostasin esiteks kaardi lugude tüpoloogiatega (portreelugu arhitektiga, objektilugu interjöörist, objektilugu maastikust, ruumimõtisklus mittearhitektilt jne) ja määrasin nende ilmumissageduse (kord aastas kuni igas numbris) – selle käigus intuitiivselt silmas pidades, et ajakiri annaks „tavainimesele“ arhitektuurivaldkonnast piisava ülevaate. Teiseks kutsusin väljaande juurde kolleegiumi. Koosseisus oli sisearhitekt, arhitekt, maastikuarhitekt, „disainihuviline kõrvaltvaataja“ ja kommunikatsiooniinimene. Töötasime välja uue numbri skeleti ning valisime välja inimesed ja objektid tulevasse numbrisse.

Paralleelselt numbrite koostamisega alustasin koos kommunikatsioonispetsialisti Kristi Jõeäärega üldist analüüsi, et ajakirja positsiooni ja lugejate arvu tõsta. Kaardistasime sihtlugeja, tehes fookusgrupi uuringu, millest näiteks selgus, et väljaanne võiks pigem olla elustiiliajakiri.

Nagu öeldud, tellisin lugusid Kareni juba hästi sisse töötatud autoriteringilt kindlaks kujunenud mahus ja stiilis. Lugu tellides andsin autorile ette märksõnad, millest kirjutades lähtuda, vältides nii ruumide ümberjutustusi stiilis “toas on kapp, kapp on pruun”. Kuna kirjastusel toimetajat pole, vaatasin tekstid alguses ise üle ja edastasin siis keeletoimetajale. Nii sain väga hea ülevaate, kuidas keegi kirjutab, kellelt tasub tekste tellida ja kelle peaks autorina välistama.

4. Kust artiklid peamiselt tulid? Kui palju teile tekste, teemasid, objekte pakuti ja kui palju otsisite-küsisite ise?

Lugude leidmine oli mehaaniline tegevus. Esiteks helistasin läbi tuttavad sisearhitektid-disainerid ja uurisin tehtud tööde kohta. Seejärel kammisin sisearhitektide liidu kodulehel toodud kontakte (võtsin ühendust nendega, kelle käekirja sobivusest meie ajakirja mul mõningane aimdus oli). Aastase tegutsemise järel tekkis lõpuks ka momente, kus autor ise ühendust võttis ja valminud tööd pakkus. Oli paar juhust, kus loo või objekti pakkus välja kirjutaja.

5. Kes oli ERAMU ja korteri lugeja? Mis oli teie tiraaž?

ERAMU & korteri tiraaž oli 1500, IDEE tiraaži ma ei tea. Enne mind polnud ERAMU & korter oma lugejat kaardistanud, koostöös Kristiga sõnastus see lõpuks järgmiselt: 

Sihtrühm: 35+ maksujõulised inimesed (netosissetulek alates 1800 eurost kuus), kes omavad või loovad teist või kolmandat kodu, on huvitatud heal tasemel ja eristuvast sisearhitektuurist, arhitektuurist ja disainist. Tunnevad valdkonna vastu huvi ja soovivad olla kursis uudsete ja mitmekülgsete lahendustega. Ajakirjast otsivad infot ja inspiratsiooni, et koos sisearhitektiga värskendada oma kodu, lisada detaile või luua uut kodu. Ajakirja ostjateks on enamasti naised, aga lugejatena näeme tulevikus 30 protsendi ulatuses ka mehi. Erialalt on tegu kas väikese või keskmise suurusega ettevõtete juhtidega, spetsialistidega või siis suurettevõtte keskastme juhtide, hinnatud spetsialistidega, kes on saavutanud oma erialal kindlustunde ja on tunnustatud või saavutanud midagi omas valdkonnas (nt turundusinimene on võitnud kuldmune, kasvatanud käivet vms tulemusnäitajad). Arhitektuuri, kultuuri ja disaini huviga balansseerib oma igapäevast ärikeskset maailma. Sihtrühma esindaja on väljapoole fookuse ja kriitilise meelelaadiga ning uudishimulik, avatud uuele. Talle on oluline, et heal tasemel kultuur oleks lihtsasti tarbitav ja kättesaadav. Oskab nautida head toitu ja jooki, on valmis maksma kvaliteedi eest mõistlikku hinda. Ta on intelligentne ja suhtleb aktiivsemalt endale sarnaste inimestega. Samas on avatud ja sõbralik ka endast erineva taustaga inimeste vastu. Sihtrühma esindaja on sotsiaalselt vastutustundlik, ent mitte äärmuslik.
 

 

MAJA


Katrin Koov, peatoimetaja
 

1. Mis olid konkreetsed põhjused väljaande loomiseks ja mis alustel väljaanne praegu tegutseb?

Ajakirja Maja lõid aastal 1994 Ado Eigi, Kalle Vellevoog ja Enn Rajasaar (AS Solness).
Sellel ajal ilmus Eesti Arhitektide Liidu (EAL) egiidi all mustvalges trükis Leo Lapini toimetatud suuresti teooriakeskne Ehituskunst. 
MAJA eesmärk oli kajastada esmajärjekorras uut valmivat Eesti arhitektuuri ja sisearhitektuuri, tuues võrdluseks ka rahvusvahelist kogemust ja praktikat.

Praegu annab MAJA välja Solnessi Arhitektuurikirjastuse OÜ tütarfirma Kirjastus MAJA OÜ. See on kirjastuse ainus väljaanne. Suures osas toetab MAJA väljaandmist Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapital. Toimetuse kolleegium on laiapõhjaline. EAL, Eesti Sisearhitektide Liit, kunstiteadlaste ühing ja Kulka arhitektuuri sihtkapital määravad sinna oma esindajad.

 
2. Mis motiveerib väljaandjaid ja toimetajaid selle valdkonnaga tegelema?

Soov ehitada sildu ühiskonnas ning vajadus mõtestada ruumi ja selle loomist – see on pidev protsess. Kindlasti ka soov laiemalt tutvustada ja asjatundlikult analüüsida Eesti arhitektide loomingu paremikku nii Eesti ühiskonnas kui ka rahvusvaheliselt, viimase tõttu on ajakiri suures osas kakskeelne – põhiartiklid ilmuvad eesti ja inglise keeles.


3. Millest olete lähtunud oma väljaande ülesehitusel ja formaadi valikul ning mille järgi te valite seda, millest kirjutate? Millised on lugude avaldamise kriteeriumid?

Väljaande formaat lähtub vajadusest arendada erialast ja ühiskonnakriitilist mõtlemist (põhiline sihtgrupp – professionaalid) ning parandada laiemat ühiskondlikku sidusust (kõik lugejad). Iga numbri ülesehitus lähtub parajasti aktuaalsest peateemast, seda nii kriitiliste teemaartiklite kui ka valitud projektimaterjali osas. 


4. Kust artiklid tulevad? Kui palju teile tekste, teemasid, objekte pakutakse ja kui palju otsite-küsite ise?

Siiani on minu praktikas kõik artiklid spetsiaalselt tellitud olnud – hoolikalt valitud ja kaalutud lood. Pakutakse küll aegajalt materjali, aga enamasti jäävad need määramata ajaks ootele, kuna teema või lähenemisviis ei ole parasjagu aktuaalne.


5. Kes on teie lugeja? Mis on teie tiraaž?

Täpseid statistilisi andmeid mul ei ole, aga seniste teadmiste põhjal loevad ajakirja eelkõige professionaalid: arhitektid, arhitektuurikriitikud, aga ka teadlikumad tellijad ja lihtsalt laia silmaringiga huvilised. Tiraaž on praegu 1000.

 

MÜÜRILEHT


Helen Tammemäe, peatoimetaja
 

1. Mis olid konkreetsed põhjused väljaande ruumiga tegeleva sektsiooni loomiseks?

Linnakülgede idee tekkis Müürilehes eelkõige sellest, et igas väärikas kultuuriväljaandes on ja peaks arhitektuur olema esindatud. Ühel hetkel hakati just urbanistikast ja linnaruumist avaramas kontekstis aktiivselt rääkima. Siis oli selge, et meie sfääri (sellesse, milles Müürileht opereerib) on säärast platvormi tarvis. Samas oli tekkinud palju inimesi, kes neid teemasid käsitlesid, ja selge uus diskursus, mis väljundit vajas, oligi olemas. 

2. Mis motiveerib väljaandjaid ja toimetajaid selle valdkonnaga tegelema?

Linnas toimub alati midagi, selle kohta on alati arvamus ja sellest on hea midagi lugeda. Linn on ühtlasi nii asukoht kui mootor, protsessi osa, mõjutaja ja mõjutatav.

3. Millest olete lähtunud oma väljaande ülesehitusel ja formaadi valikul ning mille järgi te valite seda, millest kirjutate? Millised on lugude avaldamise kriteeriumid?

Arhitektuuriosa proovime leheteemaga sobitada, aga see ei ole range. Kajastused sõltuvad kirjutajatest ja sellest, mis neil südamel. Kuna me teatavasti lugusid tellida ei saa (meil pole honoraride maksmiseks vahendeid), siis uurivat ajakirjandust on linnateemade osas raske teostada.

Aga on ka erandeid, kui mingi koht või sündmus on eriliselt fookuses. Näiteks Kultuurikatla planeering – Francisco Martínezi lugu on Müürilehe enimloetud artikkel!

4. Kust artiklid tulevad? Kui palju teile tekste, teemasid, objekte pakutakse ja kui palju otsite-küsite ise?

Kuna rubriigitoimetaja Veronika Valk valdas oma nišši väga hästi, siis minu kui peatoimetajani linnalood enamasti ei jõudnudki. Saadeti rohkem talle ja tema siis otsustas, mis sobis avaldamiseks ja kuhu (kas meile või Sirpi – ta toimetas mõlemat). Mõnda aega tagasi valiti ta Kultuuriministeeriumi arhitektuuri- ja disaininõunikuks ning see oleks tekitanud huvide konflikti. Seetõttu momendil meil linnaruumitoimetaja puudub ja see annab valusalt tunda. Alates 2015. aasta märtsilehest toimetab kitsamalt arhitektuurikülgi Sille Pihlak, aga tema ampluaa on konkreetselt arhitektuur, mitte niivõrd linnaruum laiemalt.

5. Kes on teie lugeja? Mis on teie tiraaž?

Lugeja on intelligentne, trendidega kaasa liikuv, uuendusmeelne, avatud, eelarvamustevaba, laia silmaringiga, empaatiline, peaasjalikult kõrgharidusega või haridust omandamas.

Tiraaž on 4500, sellest u 700–800 läheb poodidesse ja tellijatele, ülejäänud uue süsteemi kohaselt iga kord uude kohta. Leht on nüüd vabalevi asemel müügis, aga kuna senistes levikohtades (fuajeedes, koolides, lokaalides, galeriides) on raske müüki korraldada, siis sõltume pigem klassikalisest müügist Lehepunkti kaudu. Et olla endiselt nähtaval ja kättesaadaval, võib tasuta Müürilehte leida sellistest kohtadest, kus võiksime uuele potentsiaalsele lugejale esmakordselt kätte sattuda. Osa ühest numbrist näiteks kinkisime ülikoolidele ja gümnaasiumitele, mõnel järgmisel korral võib levipaigaks olla ühistransport või mõni väikelinn – sõltuvalt aset leidvatest sündmustest ja lehe teemaga haakimisest. 

 

SIRP

Merle Karro-Kalberg, Sirbi arhitektuuritoimetaja
 

1. Mis olid konkreetsed põhjused väljaande ruumiga tegeleva sektsiooni loomiseks ja mis alustel väljaanne praegu tegutseb?

Kultuurileht Sirp alustas ehitatud keskkonna regulaarset kajastamist 2010. aastal. Selle viie aasta jooksul on Sirbil olnud kolm arhitektuuritoimetajat – Margit Mutso, Veronika Valk ja nüüd Merle Karro-Kalberg. Arhitektuur kujundab meie avalikku ruumi ja seetõttu ei ole ehitatud keskkonna teemad vähem olulised kujutava kunsti, teatri või kino teemadest. 2013. aasta nö Sirbi skandaali ajal kadus lehest mõneks numbriks arhitektuuri valdkonna kajastus, kuid Ott Karulini peatoimetajaks saamisega järjepidevus taastus.

2. Mis motiveerib väljaandjaid selle valdkonnaga tegelema?

Sirp on ainuke väljaanne Eestis, kus ehitatud keskkonna ja disaini temaatika ilmub stabiilselt igal nädalal projektikirjutamise ja aruandluskohustuse taaga ja saagata.

3. Millest olete lähtunud oma väljaande ülesehitusel ja formaadi valikul ning mille järgi te valite seda, millest kirjutate? Millised on lugude avaldamise kriteeriumid?

Kuna Sirp ilmub nädalalehena, on meil võimalus piisavalt kiiresti reageerida päevakajaliste teemade lugejate ette toomisel. Sirbi artiklite formaadist tulenevalt saab olulisi teemasid käsitleda pikemalt ja süvitsi. Sirbi teemad koonduvad enamasti numbri märksõna ümber (”Publik”, “Autoriõigus”, ”Preemiad”), mis samuti suunab artiklivalikut. Hea Sirbi lugu peaks olema mõttetihe nauditav tekst, mis ei anna edasi ainult ideed, vaid pakub ka lugemisnaudingut. Tuleb tõdeda, et väga keeruline on arhitektuuri valdkonnas avaldada tekste, mis samaaegselt kõnetaksid ühtviisi nii arhitekti kui filmikriitikut. Teemakäsitlused, mis lähevad ehitatud keskkonna detailidesse süvitsi, jäävad teise valdkonna spetsialistile kaugeks. Artiklid, mida teised põnevusega loevad, on arhitektuuri valdkonna tundja jaoks ebahuvitavalt pinnapealsed. Tasakaalu leidmine on väljakutse.

4. Kust artiklid tulevad? Kui palju teile tekste, teemasid, objekte pakutakse ja kui palju otsite-küsite ise?

Suurem osa tekste valmib tellimisel, pakutakse vähem.

5. Kes on teie lugeja? Mis on teie tiraaž?

Sirbi lugejaskond on ühest küljest väga lai, hõlmates muusikuid, ühiskonnategelasi, teatrikriitikuid, filmitegijaid, arhitekte jne. Teisalt on Sirbi lugejaskond kitsas ringkond, kes naudib sisutihedat head teksti, kes jaksab kaasa mõtelda ning huvitub kultuuri ja ühiskonna suhetest. Sirbi tiraaž on 5000.

 

Eesti urbanistide väljaanne U

Kaija-Luisa Kurik, Keiti Kljavin, Andra Aaloe, peatoimetajad
 

1. Mis olid konkreetsed põhjused väljaande loomiseks ja mis alustel väljaanne praegu tegutseb?

Linnalabor hakkas Urbanistide uudiskirja U koostama aastal 2010. Esialgne eesmärk oli kahekuulise intervalliga väljasaadetavas e-kirja manuses kajastada valdkonna olulisi sündmusi ning lisaks avaldada pikemaid teoreetilisi ning arutlevaid tekste ja linnafotosid. Suuresti toimetajate huvi tõttu kasvas uudiskirjast järk-järgult üha mahukam online-ajakiri, mille fookus on pigem suunatud teoreetilistele teemadele. Uudiskirja nimetamine väljaandeks (ehk newsletter’i nimetamine review’ks) 2012. aastal väljendab sisulise rõhu muutust. Kuus korda aastas ilmuvast pdf-ist on nelja aastaga kujunenud kaks kuni kolm korda aastas ilmuv üsnagi mahukas kakskeelne veebiväljaanne. Väljaande sisu kujuneb suuresti toimetajate intuitsioonist lähtuvalt ning teemanumbrite vormis. Urbanistika interdistsiplinaarus võimaldab tegeleda nii visuaalsete, sotsiaalsete kui rangelt ruumiliste küsimustega ning seetõttu on entusiasm jätkuvalt elus.

2. Mis motiveerib väljaandjaid ja toimetajaid selle valdkonnaga tegelema?

U ilmumine sõltub võrdlemisi suurest ringist inimestest ning toimetajatena tunneme rõõmu, et oleme nii ajakirja visuaalse külje, programmeerimise, tõlked kui keeletoimetuse suutnud suunata professionaalide kätte. U toimetusmeeskond on Eesti Kunstiakadeemia urbanistika eriala taustaga ning motivatsioon tuleb soovist eriala propageerida, huvitavaid teemasid lahata ning diskussiooni tekitada, võrgustikke luua. Kuigi U on väliselt üsna selgeplaaniline, püüame (riigi ja valdkonna) piire eirata – iga uue numbriga määratleme mõneti oma positsiooni uuesti, meeskond on rahvusvaheline, U-l on kujunenud välja oma lugejaskond ja autorid ka väljaspool Eestit.

3. Millest olete lähtunud oma väljaande ülesehitusel ja formaadi valikul ning mille järgi te valite seda, millest kirjutate? Millised on lugude avaldamise kriteeriumid?

U ilmub teemanumbritena – keskendunud oleme nii laiematele teoreetilistele konstruktsioonidele (näiteks perifeeriate ja postsotsialismi erinumbrid) kui ka linnadele (ilmunud on nii New Yorgi, Berliini kui ka Helsingi erinumber). Teemanumbrid on üldjuhul seotud aktuaalse sündmusega (näiteks seoses Urbanistika- ja linnamaastike päevadega ilmus Postsotsialistliku linna eri). Kriteeriumeid kui selliseid ei ole – kuna me autoritele enamasti honorari maksta ei jõua, panustame toimetajatena rohkem aega kirjutajate leidmisele ning hiljem tekstide toimetamisele ja tagasiside andmisele.

4. Kust artiklid tulevad? Kui palju teile tekste, teemasid, objekte pakutakse ja kui palju otsite-küsite ise?

U artiklid sünnivad nii tellimusel kui ka pakutuna. Mitmed autorid on õppinud või õpivad veel ülikoolis ruumierialadel, on kuidagi seotud U väljaandja Linnalaboriga või teiste linnateemaliste sündmuste või ühendustega. U taasavaldab ja tõlgib ka juba ilmunud artikleid, tuues urbanistika teooriat kohalikule lugejale lähemale ning laiendades emakeeles urbanistikaalast sõnavara. Samuti vahetame artikleid nii Müürilehe kui ka teiste omaalgatuslike meediaväljaannetega. Viimaste numbrite puhul on eriti selgelt esile tulnud kollaaži põhimõte – U on järjest vähem päevakajaline uudiskiri ning järjest enam valdkonna teemade koondaja ja küsimuste püstitaja.

5. Kes on teie lugeja? Mis on teie tiraaž?

U on veebiväljanne, mis on ka pdf-ina allalaetav ning väljaprinditav. U on oma lugejat kaardistanud – lugeja on naissoost, 24–49-aastane väga erinevate valdkondade esindaja: kohaliku omavalitsuse ametnik, linnaaktivist või -uurija, vabakutseline või erasektorist, palju on ka üliõpilasi. Peale veebiväljaande ilmub väljaanne võimalike koostööde vormis ka paberil (näiteks U15 (Linnaidee eri); U16 (koostöö Urbanistika- ja linnamaastike päevadega) ja käesolev U17 (koostöö ÕUega), tiraaž on erinev ja vastab tellimusele. 

 

Väliruumi ajakiri ÕU


Anna-Liisa Unt, Merle Karro-Kalberg, Karin Bachmann, peatoimetajad
 

1. Mis olid konkreetsed põhjused väljaande loomiseks ja mis alustel väljaanne praegu tegutseb?

Väljaande loomise impulsiks oli puudus heal tasemel emakeelsetest erialastest tekstidest, mis hõlmaksid valdkonda laiemalt kui igapäevane kodune iluaiandus. Tänaseks ei ole see puudus kustutatud, pigem on tekkinud nõudlus, meil on lugejaskond, jooksvalt kerkib pinnale valdkondi ja vaatenurki, mida tahaks avada ja tutvustada. Paar-kolm numbrit on tihti mõttes ette valmistatud. Alguses ilmusime maastikuarhitektide liidu ajakirjana, hiljem tundus, et eraldi mittetulundusühinguna on lihtsam ja vabam tegutseda. Täna vastutab ÕUe ilmumise eest MTÜ Kino, meeskonda ja toimetust asendab ring lähedasi sõpru, kellega me nagunii palju aega koos veedame. Ekspertidest komplekteeritud kolleegiumi meil ei ole.

2. Mis motiveerib väljaandjaid ja toimetajaid selle valdkonnaga tegelema?

Oleme oma süsteemi välja töötanud, lõpetada praegu ei raatsiks, vähemalt väga tõsiselt me seda kaalunud ei ole (kahtlusi on vahel ikka – teiste asjade kõrval jääb ÕU mõnikord lohisema ja pooliku jõuga ei taha töötada). Ajakiri on diskussioonile kaasa aidanud, näidanud huvilistele, millega tegeleme, koolitanud ka kodanikku olema kursis, olema kriitiline ja nõudlik, aga mõnes osas ka leebem, vastutulelikum, avarama meelega. Vaadates raamaturiiulis järjest pikenevat ÕUede rivi, on hea meel tekstidest ja autoritest, keda oleme väliruumi teemadel mõtlema ärgitanud.

Kui esimesed numbrid andsime välja sisuliselt olematu eelarvega, siis praegu mõjub motivatsioonina ka see, et kultuurkapital on meie asja piisavalt oluliseks pidanud, et sellele õlg alla panna.

3. Millest olete lähtunud oma väljaande ülesehitusel ja formaadi valikul ning mille järgi te valite seda, millest kirjutate? Millised on lugude avaldamise kriteeriumid?

Füüsiline formaat kujunes soovist ajakiri taskusse või ridiküli mahutada. Iga number ilmub (valitud toonis) ühevärvitrükis, täisvärvides pildipoognaga ajakirja keskel. Sisuline ülesehitus tugineb rubriikidele, mis leiavad ise oma nime ja koha, kui tekstid on kokku saamas. Kui temaatika lubab, oleme proovinud teooria ja praktika tasakaalus hoida ning tutvustada mõtlejate ja arvajate kõrval ka realiseeritud projekte. Numbri teema kujuneb aktuaalsuse ja kolleegiumi hetke-eelistuse kombinatsioonina. Viimaste ÕUede kaaned oleme püüdnud kujundada mitmeotstarbeliseks reklaamnäoks/visiitkaardiks – näiteks volditavaks mudeliks või varemeteks (viimane illustraator Ulla Saarelt), värvitavaks kontuurkaardiks jne. Soovime edaspidigi kaasata kaane kujundamisse visuaalkunstnikke, et nende tööle hoogu anda. Lugude avaldamise kriteerium on kvaliteet – tekst peab olema hästi ja korrektselt kirjutatud ning sisaldama adekvaatset infot. Seda peab olema hea lugeda.

4. Kust artiklid tulevad? Kui palju teile tekste, teemasid, objekte pakutakse ja kui palju otsite-küsite ise?

Esimeste numbrite raames saatsime erialaliidule artiklite pakkumiseks kutse, aga kuna (kirjutavate) erialainimeste ring on üsna kitsas, siis see viis ennast pikalt ei õigustanud. Iga numbrit raamistab üks laiem teema ja selle avamiseks pöördume ise autorite poole, kes moodustaksid hea komplekti. Oleme palunud kirjutama ka geograafe, kirjanikke, ajaloolasi ja teisi enda ringist ja erialast väljaspool seisjaid, et mitte oma väljakujunenud maitsesse ja meetoditesse liialt kinni jääda. See, et ise pakutakse lugusid, on pigem erand.

5. Kes on teie lugeja? Mis on teie tiraaž?

Ilmusime esimest korda rahvusvahelise maastikuarhitektuuri kuu raames Eesti Maastikuarhitektide Liidu väljaandena aprillis 2009, number oli üsna eksperimentaalne ja anti välja tuhandeses tiraažis. Edaspidi on trükiarv olnud 500. Meie lugejad on erialainimesed ja lähierialade esindajad, aga ka väliruumihuvilised laiemalt.

 

Kriitikast saab mõelda kui kultuurikriitikast ja teose tagantjärele mõtestamisest, mida iseloomustavad tegelemine justkui etteantud tervikteosega ning samas kriitiku subjektiivsed valikud teose piiritlemisel ja konteksti paigutamisel. Viimased on tihedalt seotud kolmanda osise–,  kriitilise, hindava ning teose lähtekohti avava suhtumisega. Teisalt on kunstiteose loomine ise kriitiline tegevus, mis loojat, teost ja maailma paljastab ning suhtumisi võtab. Ruumilise planeerimise ja avaliku ruumi hindavad analüüsid on samuti kultuurikriitika, ent ka planeerimine ise on kriitika vorm.

Kultuurikriitika on kultuuri ning samuti sellest mõtlemise ja selle uurimise osa; linnaruumikriitika on jällegi linnaruumikultuuri osa ehk kriitiline osalemine kohaliku keskkonnaga tegelemises (argitegevuste ja kujutamiste kõrval) ning ühtlasi selle suhte refleksiivne alus. Samuti on linnaruumikriitika linnaruumiteooria väljund ja alus (iseäranis nn kriitilise teooria puhul). Ent kriitika ei ole üksnes ruumi kohta öeldav, vaid on ka ruumi kui kultuurivaldkonna olemuslikuks osaks. Kultuurikriitika kui tekstide toodangu kõrval on siin tegu ühiskondlik-kultuurilise kriitika tegemisega laiemas mõttes. Arhitektuuri ja linnaplaneerimise ajalugu on kirjutatud kui väljapaistvate sotsiaalkriitikate lugu, ent kriitilise praktikana toimib ruumi planeerimine juba elementaarseimal tasandil. Avaliku ruumi mõtestamises ja toimimises on kaks keskset kattuvat, ent vastupidise suunatusega protsessi, loomine ja kasutamine – kuigi ka ruumi kasutamine on ruumi loomine ja loomine ruumi kasutamine. Mõlemal on omad ideoloogilised ja tegevuslikud lähtekohad, mõjud ja konstruktsioonid, mida saab kriitiliselt teadvustada ning kaasata ruumiplaneerimise dialoogidesse.

Nii nagu muud kriitika vormid, lähtub ka ruumiliste küsimustega tegelemine olemasolevast olukorrast. Viimane pole ometi iseenesest eksisteeriv „teos“, vaid planeerimisega koos määratav. Tegu on kohaga, võimaluste, vajaduste ja probleemidega kellegi nägemuses mingi terviklikuma maailmapildi kontekstis. Asjaolude ja asjasse puutuvate subjektide paljususes loob planeerija tervikolukorra, millega tegeleda. Vabalt valitavast vaatepunktist lähtudes küsib ta, mis on olukord (võimalused, probleemid, vajadused, tingimused, piirangud), mis on selles olulist ja kuidas sellesse suhtuda. Mitmekesisus planeerimis- ja linnateooriate hulgas lähtubki suuresti olukorra mitmemõõtmelisusest ühe või teise dominandi valikulisest välja toomisest. Iga väljakäidav ruumilahendus lähtub oma tinglikust maailmast koos selle probleemide, vajaduste, loogilise korrastuse ja toimeseostega ning saab seetõttu olla väljastpoolt küll heal juhul atraktiivsena hinnatud, ent mitte täielikult samal viisil mõistetud.

Planeering või projekt kitsamas mõttes (dokumendid, joonised, protsess) on seetõttu nimelt vahendamine – võiks ka öelda, et ühe omas mahlas hulpiva utopistliku idee teise maailma mõisteisse ja väärtustesse tõlkimine. Keskne küsimus on seejuures, millisel tasandil ja mille kaudu leida ühisosa erinevate asjaosaliste vahel – ühine kujutlus loodava ruumi vormist, mida aga erinevalt tõlgendatakse, ühine arusaam probleemidest, vajadustest või hoopis väärtustest, mille alusel ruumi vormi ja võimalusi hinnata. Seepärast võiks nimelt osalejate maailmade kriitiline analüüs olla see, mis võimaldab sellest vahendamisest dialoogilisema loova tulemuseni jõuda.

Planeerija või muu ruumiliste lahenduste väljatöötaja on seega vahendaja – mitte tellimuse joonistaja ja argumenteerija, vaid see, kes näeb osaliste erinevaid reaalsusedefinitsioone ja neist lähtuvaid vajadusi ning suudab neid esitada ja kõrvutada ning käib välja oma, planeerimisteooria paradigmast ja vaadetest lähtuva arusaama, millele saab laduda järgmisi kihte (probleeme, eesmärke, lahendusi, kokkuleppeid jne). Seejuures saab planeerija valida (vähemalt teatud määral) planeerimisteooria või õigemini planeeringumeetodi. Teisisõnu, saab valida, mille suhtes olla kriitiline ning kuidas.

Loomulikult on tegu vaid ühe juhtumiga üldisemast ühiskondlike dialoogide reast. Eriline on aga see, et avalik ruum saab olla võimalusi sisaldav substants ning jagatav substants, mille kaudu jagada lähtepunkte. Planeeringu esitamise ja vormistamise vahendid nagu joonised, kirjeldused, maketid ja reeglid on jällegi dialoogi tööriistad – märgilised vahendid, millega suletud maailmade asju ümber öelda ehk teistele mõistetavaks ja seonduvaks teha. Kuivõrd nende vahenditega ei saa esitada universaalset tõde avaliku ruumi kohta, on nende väärtus selles, et nendega saab esitada seda, mis on mingil moel kellegi jaoks – sest üks füüsiline ruum on õige erinev ajutiste kasutajate, kohalike elanike, omanike, arendajate, ametnike, kujundajate jaoks. Nii saab samade vahenditega esitada seda, kuidas on ruum eri isikute jaoks ning samuti esitada alles planeeritava lahenduse erinevat avaldumist eri osalistele, nö ette vahendada. Planeeringu terviku nägemise kõrval on oluline näha ka selle toimimise osalisusi – sest kasutus ja ka ruumist mõtlemine on alati osaline ning samas oma piiratud hetkes terviklik. Kõigile eri taustaga huvilistele osalemiseks suunatud piirkonna ideevõistlus või visioonikonkurss võiks niisiis anda aimu piirkonna paljususest ja selle paljususe toimimise sidususest ja katkestustest.

Planeerimine kui kriitika (nii väliruumi, kogukondliku kui ideoloogiate kriitika mõttes) toimib eri tasandeil, aktuaalse näitena võiks seda iseloomustada ruumiliselt ning ka isikute kaudu seotud kolmik Tartust: kesklinna üldplaneering, bussijaama detailplaneering ning Annelinna visioonikonkurss.

Tartu kesklinna planeering on lähtunud olukorrast, kus nägemused kesklinna arengu kohta on vananenud, detailplaneeringud nõuavad aga otsuseid, mida takistab suutmatus suhestuda tulevikuga. Värskendatud plaani kiire väljajoonistamise asemel toimunud mitmeaastases protsessis on kaasatud erinevaid kohalikke ja kõrvalisi gruppe ning nende kaudu (detailide üle arutamise kõrval) erinevaid alusvaateid piirkonna olemusele nii tegelike osalejate maailmadena kui ka teoreetilise konstruktsioonidena võimalike arengute ja vajadustena. Elanikud ja ettevõtjad või eri vahenditega liiklejad ei erine niivõrd vajaduste, linnaruumi funktsionaalsete või kujunduseelistuste osas, vaid nende seostamise loogika ja aluse osas – mida seada kesklinna toimimise mõistmisloogika aluseks ja kuidas korrastada kogu keerukas vajaduste ja võimaluste kogumi loogika. Eri perspektiive tihedalt siduva protsessi tulemuseks on küll täpsustatud plaan, ent tõsise kriitikata ehk üllatusmomendita. Samas on seekaudu loodud ruumilis-maailmavaateline alustekst, mille keskseks funktsiooniks osutub kogukondliku pidevuse toetamine.

Tartu bussijaama detailplaneeringu puhul (kus on kaasatud küll ka isiklikumad ja koha lähiajaloolisest kujunemisest tingitud vastuolud) tulevad esile vaidlusosaliste vastanduvad lähtepositsioonid. Kriitilisus hetkeolukorra suhtes on üldine, ent kui lahendused on konfliktsed näiteks liiklusekspertide hinnangutes ja mudelites, siis veelgi enam on haakumatust aluseks olevates hinnangutes: bussijaam, Tasku keskus, tänavaruum, Sadama asum, kesklinn … kellele ja milleks ning kas üldse? Nii avaldub põhimõtteline ühiskonnakriitilisus kõige teravamalt nimelt piiratud väliruumi konkreetses juhtumis ja mitte niivõrd suuremahulise linnaruumi kujundamise ideoloogilisel määramisel.

Kui avatud osalusele suunatud Annelinna visioonikonkurssi võtta piirkonnateemalisena, võiks sealt oodata ilmnevat Annelinna mõistmisviiside kogu rikkust. Iga visioon esitab oma eeldusena piirkonna olemust avavat ja hindavat kriitikat. Väljapakutava lahenduse aluseks on probleemi ja võimaluste nägemine, mille aluseks omakorda arusaam piirkonna olemusest iseeneses või ruumilises, ajalises, kultuurilises või sotsiaalses kontekstis. Konkursitöödest ilmneb ometi, et lähteülesanne andis ette suhteliselt kindla objekti (nn jalakäigukaar ja -kiired) ning domineeriva arusaama piirkonna olemusest, probleemidest ning ja lahendustest, mida siis eelkõige maastikuarhitektuurselt välja joonistada. Siiski võib näha ka Annelinna kui (kogu piirkonna mitmekesisuse hulgast väljavalitult) eelkõige jalakäijaruumi tegevusliku olemuse varieerumist (nt liikluse, sündmuste, kohtumiste, püsitegevuste ja vaatlemise vahel). Suhteliselt ühtse kriitikakogumi jaoks võib jalakäijateruumi kesksus näida lahendavat kõiki probleeme, sh ruumi kasutatavus, korrashoid, turvalisus, liiklus, kogukonna identiteet, suhtlus ja vaimne tervis, vaba aja tegevused ja majanduskasv. Ühest vaatepunktist loodud maailma sidusus jätab aga kõrvale suure osa kohalikust mitmekesisusest, sh probleemidest – et tegeleda nendega eraldatult, näiteks parkimise teemaplaneeringus, millega üks võidutöödest siiski otse dialoogi astub. Seejuures võib piirkonna elulise sidususe üheks probleemiks pidada nimelt jala ja autoga liikumisest lähtuvate ruumitunnetuste haakumatust selleni, et koolist jala tulev laps ja töölt autoga tulev vanem ei ela tunnetuslikult samas Annelinnas ega kujuta ette, kus teine enne trepikojaust asuda võiks – välja arvatud juhul, kui vanem on Annelinnas üles kasvanud, kuivõrd tema lapsepõlvest saati on kohalikus maailmas liukadki (ehk kõnniteedele tekkivad liurajad) samaks jäänud.

Just need isiklikud suhted keskkonnaga osutavad väliruumi kriitikate olemusele – valgustada, ent teisalt ka propageerida, konkreetsetest vaatepunktidest lähtuvaid keskkonnaga suhestumise viise. Planeerimine on omakorda keskkonna loomise ja tähendustamise eriline moment, kus kohtuvad inimese ja keskkonna rohked suhted. See mitmemõõtmelisus loob tähendusloomeliselt eriliselt rikka momendi, kus väliruumi materiaalsus, selle praktilisus, sümboolsus ja ideoloogilisus ning kultuuris kajastatus suhestuvad kord konfliktselt, kord kooskõlalisemalt erinevate osalistega, nende (võimu)suhete, maailmavaadete ning arusaamadega tulevikust-minevikust nägemustega planeerimise ja projekteerimise-kujundamise protsessides ja olukordades. Ent planeerimine on vaid üks taolisi momente väliruumiga suhestumisel – oma tähendusloomeline rikkus ja sageli ka „oma maailm“ on nii väliruumide käsitlustel ajakirjanduse kultuurikriitika veergudel ja kunstis kui ka igapäevases kasutuses eneses.

 

 

Foto: Kaja Pae

Tartu Linnavalitsuse korraldatud visoonikonkurss Annelinna elukeskkonna kujundamiseks tõi palju uusi mõtteid. Alustuseks mõne sõnaga sellest, miks Annelinn sellist tähelepanu vääris.
 

MUUTUMISES PANEELELAMU PIIRKONNAD
 

Paneelelamu piirkondadest räägitakse tihti eelarvamusega nii argielus kui teadusmaailmas. Ida-Euroopa sotsialismiaegsed korterelamu piirkonnad erinevad analoogsetest aladest Lääne linnades, mistõttu ei ole võimalik rakendada siin sarnase väljanägemisega „eriti probleemsetele“ linnaosadele suunatud poliitikameetmeid. Praegu on küll ka meil hinnatumad elukohad eeslinnaasumid ja miljööväärtuslikud naabruskonnad, kuid see on seotud eluasemeturu mitmekesistumisega. Näiteks soovitakse pere loomise eas suuremat elamispinda. Tänapäeval on see valik võimalik; aastakümneid tagasi elasid väga erinevad pered rõõmuga riigi antud korteris.

Ometi on linnades suur arv elanikke, kelle esimene eelistus on elada kortermajas. Linna õppima asuvad noored hindavad seda, et kogu nende vaba aeg ei kulu majapidamisele. Noore inimese muutusterohkes elus on üürikorter turvaline valik. Stabiilne pere luuakse üha hiljem ja noori üksi elavaid inimesi linnades on rohkem kui aastate eest. Palju vanematekodust lahkuvaid noori ei saa endale lubada suuri eluasemekulusid, mõnel erialal on madal palgatase haridusest hoolimata. Tahame või mitte, palju on üksikvanemate peresid või lahutuse järel üksi elavaid isasid-emasid. Väiksema eluaseme kasuks otsustatakse mõnikord laste kodunt lahkumise järel. Palju kunagi paneelelamu piirkonda korteri saanud eakaid inimesi elavad endiselt siin. Venekeelset elanikkonda seob piirkonnaga võimalus oma keeles suhelda. Niisiis on väiksemate leibkondade osatähtsuse kasv demograafiline reaalsus ning Annelinnal ja Tallinna „mägedel” on eluasemeturul oma nišš.
 

MILLINE SEKKUMINE?
 

Kurdetakse, et paneelelamualade elanikud on oma elukeskkonna kujundamisel passiivsed. Kas saame aga kõigilt linna kogukondadelt oodata võrdselt aktiivsust? Ehitamise algpäevadest peale on avalikul võimul olnud siin rohkem vastutust ja linnaosadest on nüüdki kujunemas keskkond, kus möödub paljude linnaelanike elu vaheetapp. Kui erainvesteeringud suunduvad proportsionaalselt enam praegustesse prestiižsematesse linnaosadesse, siis suhtelisel skaalal paneelialade atraktiivsus langeb ja kasvav üüriturg kujuneb pigem teistes linna piirkondades. Ehk ongi suurem avaliku võimu kohalolek siin loomulik, et aidata neil linnaosadel oma rolli paremini täita?

Sekkumine on keeruline. Uued lahendused nõuavad tähelepanelikku meelt, et sobida üheaegselt kõigile kirjeldatud elanike gruppidele. Mõni ülalt-alla sekkumine või linnaosade nn eripiirkondadeks kuulutamine võib elukeskkonna mainele kasu asemel kahju teha.

Tulles võistlustööde juurde, saan tõdeda, et kõik 19 Annelinna-visiooni on koostatud ettevaatliku sekkumise ja kohaliku elulaadi arvestamise vaimus. Paljud võistlustööd kannavad ühiseid ideid, mille erinüansid vastastikku võimalikke lahendusi rikastavad. Püüan luua mosaiigi mõtetest, mis pärinevad nii auhinnatud ja äramärgitud kui ka teistest väga headest töödest.
 

IDEEDE MOSAIIK
 

Töö nimega „Kiirendi” kirjeldas majaseina kujundamise protsessi, milles ümbruskonna elanikud kohtuvad ja seinale projitseeritud pilte võrdlevad. Toodi näide loomulikust tegevusest, mille abil võiks seni vähesuhtlev kogukond sammhaaval omavahel tuttavamaks saada.

Üsna ühine arvamus oli, et väliruumi vaba aja tegevusi, tänavamänge, aga ka teenuseid tuleks juurutada nn väikeste katsetuste meetodil. Ei ole garantiid, et kohalik kogukond ühe suure investeeringu nii omaks võtaks, et leiaks aset katalüütiline areng. Mõni esialgu ajutise loomuga ettevõtmine võib aga luua uue kultuuri alge. Katsetades saab selgemaks, mis võiksid olla need suuremad sekkumised, mida Annelinn vajab.

Väga mitmes töös mängiti linnaaiandusega. Aiapidamise kogemus ei ole paneelelamu piirkondade elanikele võõras, palju inimesi on oma kodutunnet aastaid jaganud korteri ja suvila vahel. Ka maalt linna tulevate noorte jaoks ei ole roheline eluviis tundmatu. Tihedamaid sidemeid elukeskkonnaga ja võimalusi oma loomingulisust katsetada võiksid lisada näiteks söödavate viljadega puud, poolprivaatsed aianurgad, rohelised katused ning praegusest paremini kujundatud hoovialad. Huvitav, et just aianduse temaatika kõnetas suurt osa osavõtjatest. Oli erinevaid nägemusi, kui kaugele peaks minema praeguse kõigi kasutuses oleva „avaliku ruumi” jaotamisega avalikuks, poolprivaatseks ja privaatseks. Võistlustöö “Majakas” soovitas huvitava vastulausena hoopis „moderniseerida modernismi”. Ilmselt selgub ka selles küsimuses tõde kõige paremini väikeste katsetuste abil.

Oli hea meel näha, et enamik võistlustöid nägid Annelinna olulise osana kogu linnatervikust. Näiteks Kaunase puiestee koolide ala kui ülelinnalise gümnaasiumide võrgu osa ei ole ainult annelinlastele tuttav koht, samuti on ka suuremad spordirajatised kõigi linnaelanike kasutada. Võistlustöö „Uus horisont” pakkus mõtte rajada ühele majaseinale ronimissein, mis tooks siia huvilisi üle linna ja mujaltki. Võistlustöö „Mäng” soovis jõuda oma Annelinna väliala mänguradadega kesklinnani. Kõik need ideed aitaksid Annelinna ülejäänud linnale vaimselt lähendada, vähendades psühhogeograafilisel kaardil piirkonna distantsi kesklinnast. Mitu tööd nägid Annelinna koos seda ümbritsevate rohealadega, ühendades linna ja maa võlud üheks elukeskkonnaks.

Paar silma paistnud ideed osutasid võimalusele, kuidas Annelinna paremini ühe ja oma linnaosana tajuda. Näiteks võib luua kohalikke vabaajategevusi peegeldava nutitelefonirakenduse või väliruumi linnamööbliga rikastamise, mis moodustaks Annelinna minimudeli.

Jalakäiguruumi võtmeks kujunesid konsensuslikult Anne tänava suunal paiknev kaar ja jalakäigukiired. Meeldiv ruum loodi ka Kaunase puiestee sihil, kulmineerudes koolidekobarast kujuneva potentsiaalse linnaosa tuumikalaga. Nii mõnedki tööd püüdsid kohendada tänavavõrku, võttes arvesse inimeste loomulikke liikumissuundi. Annelinna avatud planeeringut käsitlesid tööd pigem väärtusena, mida saaks väärindada näiteks majaseinte pildigaleriiga või sügis-talviste ebamugavuste (lumi, tuul, vihm, pimedus) loomingulise kasutamisega väliruumi kujunduses.

Muutuvat olekut peegeldasid ka Annelinna identiteediotsingud. Kui mõni töö püüdis kasutada nõukogudeaja-eelseid detaile, näiteks kasutades kohanimedes Tartu murde sõnu, siis vastukaaluks pakuti ideid rajada siia Eesti NSV kohvik, pöörates nii nõukogudeaegne kogemus humoorikaks müügiartikliks. Köitev oli lugeda nii töid, mis suutsid minna sügavale ajalukku, kui ka nooremate inimeste visioone, mida „ei sega” ettekujutus nõukogudeaegsest Annelinnast.
 

ÜKSTEIST RIKASTAVAD IDEED
 

Ühtki tööd, mis sunniks kõiki teisi visioone kõrvale tõstma ja üht nägemust realiseerima, ei olnud. Ma leian, et see oligi konkursi kõige positiivsem tulemus. Järelikult sünnibki lahendus samm-sammult diskussioonis, millesse on kaasatud nii koolitatud ruumieksperdid kui ka kogemuse kaudu eksperdiks saanud kohalik elanikkond.
 

Visioonivõistlusele laekunud töid näeb siit.
 

U ja ÕU ühistoimetus palus eri valdkondade esindajatel valida üks linnaruumi osa – olgu see paik, objekt või hoone, mis tahes mahu või funktsiooniga – ning kirjutada vabalt valitud stiilis arvustus, laenates kolmesajasõnalise plaadiarvustuse vormi. 
 

Foto: Andres Tennus

JOHANN WILHELM KRAUSE "TARTU ÜLIKOOLI PEAHOONE"
(anonüümse autori jõuluremiks) 

Aare Pilv
 

Tartu oli 18. sajandi lõpuni suurte kõrgete kivikirikutega „väike puust linn”, millest pärast korduvaid sõjalaastamisi ja põlenguid otsustati teha keiserliku ruumiatmosfääriga ülikoolilinn, mille keskmeks sai peahoone. Imperiaalne klassitsism oli moes kõikjal Euroopas, oldi keisrite sõja künnisel. Mõnes mõttes oli see samasugune aeg nagu Teise maailmasõja ümbrus – võitlesid suurejoonelised Euroopa ümberjagamise kavad ning ehitati ranget totalitaarse ilmega arhitektuuri. 

Millalgi enne peak oil’i, kui näis, et elektrivalgus on lõputu ressurss, kujunes välja mitu valgustusega seotud arhitektuurset kontseptsiooni. Üks neist on tõenäoliselt pärit 1930ndate Saksamaa „valguskatedraalidest” ning kujutab endast arhitektuuriväärtuste öist väljavalgustamist, reeglina lähtub valgus maapinnalt ülespoole. See on hoonete „musealiseerimine”. Teine kontseptsioon: hooneid hakati talvel, eriti jõulude ajal, kaunistama pisikeste tulukestega, et lisada neile heldimapanevat muinasjutulist pehmust ja sära. Hooneid hakati „jõulustama”.

Nüüd on need kolm kontseptsiooni juba mitu aastat ülikooli peahoone puhul kokku remiksitud.  Jõulupeahoone kuuelt sambalt ripuvad ühtlaselt alla tulukesteread – jõulupuine mulje, mis ühtlasi rõhutab sammaste sümboliväärtust kogu ülikooli metonüümse tähistajana, sambad saavad juurde teatavat kergust ja sihvakust. Frontoon oli tsaariajal täis keerulist ornamentikat, mille keskmes oli kahepäine kotkas, hiljem see eemaldati ning koht jäi lagedaks. Nüüdses remiksis on see komponent isegi ehk kõige õnnestunum, kuivõrd aktualiseerib seni tummavõitu kolmnurga ning tulemuseks on mulje tähistaevast. See mõjub peaaegu subliimsena, harva on jõulutuled niivõrd lähedal kantilikule esteetilisusele (Kant suri samal aastal, mil peahoonele pandi nurgakivi). Hoone ülemist serva katab rahvuslikus mustris lint. See on kõige rohkem „jutustav” osis, mille põhifunktsioon on öelda, et tegu on rahvusülikooliga. Peab aga tunnistama, et visuaalselt on lint pisut mürane, sest erinevalt sammastest ja portikusest pole karniis lage, vaid tal on oma kandiline rütmika juba olemas – rahvalik motiiv kipub selle otsa komistama ning sellega võistlema. Kuid ühtlasi kumab mürast läbi veel üks ajastu – sõjajärgne rahvuslik klassitsism, mil stalinlikku pompöössust kodustati eesti ajal välja kujunenud rahvusornamentikaga. Nõnda haardub karniis lausa kolme erinevasse ajastusse, olles neljandaks ühtlasi mälestis möödunud postmodernismile.
 

Fotod: Maarin Mürk

MILLAL ON LINN SUURLINN?

Maarin Mürk, kunstikriitik
 

Üks linn, mis tahab olla linn, ei saa läbi pilvelõhkujateta – need sümboliseerivad võimu ja kapitalismi edukat sigimist selles kohas. Et linna sellist "kaasaegsust" võimalikult hästi kommunikeerida, peavad pilvelõhkujad paistma tõsiseltvõetavad – ja mis oleks tõsiseltvõetavam kui üks range ristkülik? Idee järgi küll domineerivad, jäävad nad oma peegelduvate fassaadide tõttu enamasti pelgalt pealispinnaks, mida mööduja end harakana vahtima unustab. Pilvelõhkuja põikleb pidevalt kõrvale uudishimuliku pilgu eest, mis võiks tahta tema sisse näha (sest sees toimetavad Tähtsad Asjad nagu võim ja raha). Ilusa ilmaga sulab pilvelõhkuja kokku taeva ja pilvedega, omandab kameeleonina oma keskkonna välimuse – vaid mõni range nurk annab märku, et liikuvate pilvede all on maja peidus. Seda on muidugi ka ilus vaadata. 

Kuid kõrghooned aitavad suurlinnatunde tekkimisele kaasa vaid siis, kui need peegelduvad ÜKSTEISES. Seega peavad need asuma lausa külg-külje kõrval. Üksteisest eemal paiknedes nende enesevarjamine enam ei õnnestu: hooned mõjuvad eksinult ja üksi, maja on jälle ainult maja, mis sest, et väga suur maja. 

Üksteises peegelduvate pilvelõhkujate vahel tekib sul võimalus minna ühele kaootilisele trip’ile – sind lennutataks hoobilt "suurlinna". Peegeldustes tekib tõeline pilvelõhkujate tihnik, fotogeeniline linnadžungel oma jaheda ja maitsekalt piiratud koloriidiga. NB! Sellise tunde tekkimiseks on väga oluline MITTE aru saada, mitut maja parajasti näed, ja nii saadki lasta end kaduda tükeldatud reaalsusesse. Linnadžungel peegeldab me unistust intensiivsusest, paljususest, ära eksimisest, enda peitmisest, vuajerismist – linnatunnet, mida siit kodusest Tallinnast on enamasti raske leida. Hing ihkab vahel suurlinna tulesid. 

Ehk siis – Tallinnas on paar kohta, kus meie nö city laseb meil end hetkeks tunda, nagu viibiksime mõnes arhetüüpses suurlinnas. Näiteks jalutades SEBi ja nn Tornimäe maja vahelt nn kaksiktornide suunas, on viivuks võimalik enda ümber näha vaid peegelklaasi ja kõrghooneid. See viiv kestab umbes kaks minutit, kuniks lühike teelõik kohalike pilvelõhkujate vahel jälle otsa saab. Aga siis võib minna üle tee Swiss hotelli ning selle 30. korruse lounge’ist vaadata alla Tartu maanteele. Sealt näeb, kuidas SEBi hoonest peegeldub vastu nii Swiss hotell ise kui ka teised ümberkaudsed hooned. Ja voilá! Kiirtee palistatud vaid pilvelõhkujatest. See ongi see – üks arutu suurlinlik kaleidoskoop. 
 

Fotod: Robert Kähr

IDAKAAR

Sven Vabar
 

Ida suunas, Mõisavahe ja Nõlvaku üheksakordsete taga paiknevad Venemaa sood ja stepid, kuivanud Araali meri, Kesk-Aasia poolkõrbed ja kuskil veel edasi nende taga Tiibeti kiltmaa ja Himaalaja. See Aasia otsatu tühjus imbub linna just idakaarest. Kõige tugevamalt on seda tunda muidugi Anne- ja Hiinalinnas. Pealtnäha elavad nende linnaosade elanikud pürgimatult oma majatahukate tillukestes kandilistes toakestes, tülitsevad ja armastavad, käivad tööl ja poes. Aga nende kokkupigistatud hing ihkab idakaare tühimaade otsatust. Nad rajavad endale garaažiboksidesse ja lipp-lipi-peal-lapp-lapi-peal-daatšadesse Hiinalinna ja Raadi lagunenud lennujaama vahel väikeseid privaatseid pühamuid, kus siis, kui taevas linna kohal on lahti, saab oma toakuubikutest välja murda ja kummardada tühjust ja sinetavaid kaugusi. Garaažibokside ja daatšade tohutud, labürintjad vohangud – need on omavahel läbi põimunud, kuid ometi nii erinevad, halvasti artikuleeritud, kuid siiski nii tugevad pürgimused lõpmatuse ja tühjuse poole. Igast boksist, igalt viimaselt kui tillukeselt, kuitahes räämas aiamaalapilt algab lõpmatus, mille kõrval James Webbi nimeline kosmoseteleskoop pole sentigi väärt. Hiinalinna daatšaderajoon – see on külluslik erinevate tühjade lõpmatuste varasalv. Sealkandis ringi jalutades võib garaažide ees õlut joovate ja tamkat mängivate meeste ning kõrvitsahunnikut korrastavate naiste surematute hingede põhjatust ja rikkust ainult imetleda ja kadestada.

Mõnikord on idakaare tühjus eriti intensiivne ning valgub ka ülejäänud linna. Mäletan, et kõige intensiivsem oli see 1990. aastate alguses. Siis tulvas Annelinna ülimadalaks jäänud Beringi väina kaudu Põhja-Ameerika tundrate ja preeriate tuuli, linnaosa elanikud haihtusid kuskile olematuse piirile ning Annelinna tänavatel võis hulkuda nagu kuivanud jõgede sängidesse uuristunud kanjonites, imetledes kauguses paistvate pilvelõhkujalinnade tulesid ookeani kaldal. See oli õnnelik vaene aeg, kui midagi ei olnud ja kõik oli võimalik. Idakaar valgub Annelinna kaudu üle kogu linna endiselt igal tolmusel lõunaeesti suvel, kuigi ehk enam mitte nii tugevalt kui toona. See on aeg, kui kõik su sõbrad on linnast lahkunud, midagi ei toimu ja on natuke kurb olla, kuid see-eest puhuvad üle kogu linna steppide, Tiibeti platoo ja tuksikeeratud sisemerede armutud kuivad tuuled ning pähe kipuvad kentsakad nägemused. 
 

Fotod: Triinu Pungits

LIUG

Triinu Pungits
 

Talvine aeg paneb kirjutama kõnniteedest: sellest, kuidas nendega on, millised nad ei ole, millised ei tohiks olla. Õigemini sellest ühest: tühjast ja paljast lumetust, aga siiski õhukese jääkontsuga lasteaia teest, Karlovast Karlovasse ja tagasi. Lubamatust kelgusõidust, mis ühele on nii loogiline ja teisele loogikavastane.

Kuidas siis nii, et ei tohi? Ilus veeremine tuleks, millist rõõmu teeks pikk sõit väikesele liiklejale ja tema päeva algusele. Kaunilt ja rõõmsalt alustatud päeva meeleolu tähendaks tervele pikale väsitavale olemisele head. 

Linnas elamine ja ühise ruumi kasutamine tähendab aktsepteerimist ja sõnakuulelikkust. Kuulan sõna ja luban, et last kelguga mäest alla ei sõiduta, ei sikuta ka mäest üles, sest kõnnitee võib rohkest kelgutamisest libedaks minna, nagu sõnastab korduv noomitus. Ei taha, et minu pärast keegi hiljem kukkuda võib, sest liivatamine ju ei aita.

Kus on kellegi territoorium ja mis joonelt ning millise loogika järgi saab avalikust ruumist kellegi eraomand? Leiad ennastki reageerimas võõrale sisenejale ja sinu ukse ette parkijale – siin on keelatud! Tekitad ise pahanduse, meelepaha ja -härmi. Hariliku rütmi välise hommikuse liuga teed aga ootamatult ise teistele liiga. 

 

Foto: Liina Lelov
 

LAAGNA TEE – MINU KARJÄÄR

Tanel Kuningas, loovjuht ja kirjutaja
 

Väikesed poisid ja tüdrukud turnisid mööda kanaliseinu. Mõnest kohast sai paremini alla, mõni koht oli üles minemiseks. Mõni koht oli väljakutse – kas alla või üles on üldse võimalik? Kukuti, marrastati põlvi ja küünarnukke. Nagu maal, aga ometi mitte maal. Õhitud piklikus augus, mida kutsuti nimega “karjäär”, mitte “kanal” või veel vähem “tee”. Kevadvete ajal parvetati hüljatud taaraalustel. Suviti roniti lahtistesse kanalisatsioonišahtidesse. Seni, kuni sinna tekkis mingisugune asfalteeritud teejupp.

Siis kõik muutus. Kes kolis Lasnamäelt ära, kes jäi kõigeks selleks liiga vanaks. Väiksemad enam sinna ei kippunud, sest tiheda liiklusega automagistraal on veelgi ohtlikum kui lahtised truubid, lõhatud klibu ja tulvaveed.

Nüüd kasutavad kanalit autos sõitjad ja bussireisijad. Viimased ronivad kanalisse selleks, et midagi oodata. Või kanalist välja selleks, et kanalis ei olda, kui sa parasjagu midagi ei oota. Esimesed teavad täpselt oma väljasõitu ja silda või bensiinijaama, mis sellele eelneb. Võib-olla märkavad ka, et sillal on reklaam vahetunud. Isegi kui reklaami tellija ei ole.

Kuid küllap nagu pea igal teejupil, on ka Lasnamäe kanalil mõne jaoks mingi kodutunde-väärtus. “Kui ma jõuan kanalisse, siis tean, et kohe olen kodus.” See on hell ja turvaline mõte. Ühe õhitud pikliku augu kohta.

Linnatee on kõigepealt üks joon kavandil. Kui sel joonel läheb hästi ja ta meeldib mingile parasjagu olulisele seltskonnale, siis saab temast mõne aja pärast joon kaardil. Kui see joon läbib hoonestust või haljastust, siis ehk temal liikujad võtavad hetke, et vaadelda ja hinnata hoonestust või haljastust. Aga kui see joon läbib hoopiski maapinda ja paekivi mitme meetri sügavuselt ning tema puhtfunktsionaalne väärtus ja põhjus on selle võrra robustsem ja ilmsem, siis ehk on ka see emotsionaalne seos, mis mõnel mõne teejupiga tekib, kummaliselt sügavam.

Igatahes on teatud põlvkond Lasnamäel kasvanuid, kes siiamaani tahaksid mõnikord auto kinni pidada, minna ja katsuda seda paeseina ning üritada sealt üles ronida. Mina olen üks neist.  
 

Fotod: Maarin Mürk

 

LÖWENRUH' PARK

Ott Kagovere, muusikakriitik
 

Löwenruh’ pargil on justkui kaks dimensiooni. Esimene on üldpilt, mis on ilus ja harmooniline. Sa jalutad ümber ringtiigi, hingad värsket õhku ja mõtiskled omi mõtteid. Peatud korraks, et silmitseda tuule käes liikuvat või talvel jäätunud vett, ning juba ujuvad sinu poole pardid, oodates saiatükikesi. Kui sul on rohkem aega, siis ületad vanaaegse paekividest silla ja sisened ringtiigi keskel olevale poolsaarele. See on pargi tuumik, mille risti-rästi hargnevad rajad viivad labürintjalt igaüks eri suunas. Nii jalutades, vaadeldes linde, vett ja erinevaid puid, võib hetkeks unustada, kus ja tegelikult ka kes sa oled. Ja ega palju muud ei olegi ühelt pargilt tahta.

Samas ei ole see näiliselt idülliline koht ilma vigadeta. Tõsi, need on küll pisivead, aga vead sellegipoolest. Löwenruh’ pargis on üpris mitmekesine taimestik. Tavaliste sangleppade ja vahtrate kõrval seisavad põlispuud: hobukastanid, remmelgad, saared, punane tamm ja Margarita enelas. Nendega tutvumiseks on üles seatud korralik kaart ja pisikesed teadetetahvlid. Viimased on aga enamasti loetamatuks kulunud, mis osutub üpris frustreerivaks näiteks endale või oma lapsele pargist harivat tegevust otsivale inimesele. Samuti hakkavad silma esmapilgul üksikud ebafunktsionaalsed pargipingid. Olgu, neil saab istuda kartmata mahakukkumist, kuid pingi seljatoele on lisatud suur teadetetahvlilaadne konstruktsioon. Mis on selle mõte, tekib kohe küsimus. Võib-olla on tegu algsete pargipinkide restauratsiooniga? Seda ei õnnestunud mul välja selgitada. Nii jäävadki need lihtsalt veidrikena pilku püüdma, tõmmates tähelepanu ära ümbritsevalt looduselt. Silma hakkab ka halvasti paigutatud silt, mis keelab linde toita. See silt asub pargi nurgas, millest aga umbes kümne meetri kaugusel on pisike veranda, millel peaaegu alati keegi seisab, käes poolik sai, ja toidab linde. Kas ei oleks mõttekam paigutada see silt antud verandale, sest nii oleks sel ka mingi mõju? Nagu mainitud, on need mikrovead, aga uudistavale pargikülastajale siiski märgatavad. Sellegipoolest on Löwenruh’ park igati meeldiv koht oma vaba aja veetmiseks, sest ainuüksi veekogu olemasolu muudab pargimaastiku kuidagi eriliseks.

 

Foto: Tõnu Laigu

PALDISKI MAANTEE ALGUS VAJAB JULGET SEKKUMIST

Tõnu Laigu, arhitekt
 

Linnas läbid korduvalt ühtesid ja samu radasid, mis viivad kontorisse või koju. Üks selline koht on Paldiski maantee algus, Toompuiesteelt Tehnika tänava viaduktini. Siin toimuv ühtib pooleldi Andy Warholi iroonilise ideaallinna kirjeldusega, kus „...oleks üks pikk Peatänav, millega ei ristu ükski tänav ja millest ei hargne ühtegi tänavat, et ei tekiks liiklusummikuid. Ainult üks pikk ühesuunalise liiklusega tänav, kus on üks kõrge püsthoone, milles kõik elavad koos... Ja sa annad gaasi ja sõidad läbi kogu tänava“¹.1. Warhol, Andy 2009. Andy Warholi filosoofia (A-lt B-le ja tagasi A-le). Tallinn: Kunst, lk 156. Paldiski maanteel domineeribki auto, poole kilomeetri pikkuse lõigu keskosas on vaid üks jalakäijate ülekäik ja sõidutee servas on kitsavõitu kõnnitee. Õigel ajal, kuid valesse kohta ehitatud nõukogude ajast pärinevat kaks kõrgelamut – Paldiski maantee 16 ja 20 – mõjutavad katkestavalt kogu tänava atmosfääri. 

Hoolimata viimasel viiel aastal siia juurde ehitatud majadest, on tänav endiselt hall ja tolmune ning linnaruumi terviklik kvaliteet on paranenud vaid vähesel määral. Nii uuemate kui ka vanemate tänavapoodide akendest näeb pakutavat vaid läbi linnasaastest määrdunud klaaside. Paistab, et äriomanikud on kaotanud lootuse, et akende pesemisega olukorda parandada saaks. Tunnetuslikult tajuvad ka arhitektid linnaruumis konflikti, kes nagu kokkulepitult on kavandanud siia peamiselt mustade ja hallide fassaadidega vähem silmatorkavaid maju.

Tänavapilt on iseloomulik „uuseestilikule“ Tallinnale: erinevatest aegadest ja erinevate funktsioonidega hooned paiknevad vaheldumisi hoonestamata tühjade aladega. Peale juba mainitud kahe elamisploki leiab siit mitu korda ümber ehitatud hotelli, hiljuti rajatud äri- ja kortermaju, mitu tsaariajast pärinevat paekivist maja, üksiku puidust agulimaja Ao tänava nurgal, mõne esindusliku elu- ja ärihoone kodanlikust ajast, kolm-neli hoonestamata, juhusliku haljastusega parkivaid autosid täis maatükki ning kaks bussipeatust. Tänavapoolele, mis jääb liiklusvoost vasakule – hotell Meritoni ja Paldiski maantee 24 vahele – jäävad kortermajad või hoonete kõrgematel korrustel paiknevad korterite plokid, mis on valdavalt kitsa tumma otsaga tänava poole ja pikemate aknakülgedega hoovi poole. Seda mõistagi liiklusmürast hoidumiseks ning idast ja läänest päikesevalguse püüdmiseks. Kahjuks hakivad need pragmaatilised majaotsad tänavaruumi hambuliseks. Oluliselt terviklikum on tänava vastaspool.

Samas on Paldiski maantee algusosal linnamaastiku seisukohast potentsiaali. Väga maaliline on näiteks liikumine Toompea poole, kuna kergelt kaarja ja reljeefis tõusva tänava lõpus avanevad järk-järgult uhked kaugvaated Toompea lossile, Pikale Hermannile, „sibulatele“ ning neid ümbritsevale pargile. Kassisaba poole avanevad aga vaated romantilisele agulile Kevade, Koidu, Eha, Ao ja Loode tänava otstest. Täiendav positiivne nüanss on Kelmikülas asuva reljeefse Suve tänava taasühendamine Tehnika tänavaga, kust tulevikus pääseb edasi üle raudtee otse Telliskivi kvartalisse.

Mis on see võluvits, mis suudaks siinse katkendliku linnaruumi tervikuks siduda ja asukoha potentsiaali ära kasutada? Paldiski maantee tänava laius võimaldab rajada laiemaid kõnni- ja rattateid, tänava päikeseline põhjakülg lubab täiendava puuderea istutamist, autoliiklust saab rahustada liikluskorraldusega. Ent tänava ideaalilähedane transformatsioon on võimalik vaid juhul, kui anda uus mõte Paldiski maantee 16 hoonele, või siis vähemalt selle tänavapoolsele osale, mis mõistlikust ehitusjoonest välja astudes ahendab läbitavust ning kitsendab vaatelisust. Kas tõesti paigutasid nomenklatuurlased selle maja sõiduteele selleks, et saada korteritest vaateid piki tänavat Toompea suunas? Kompromissiga, kus kõik jääb nii nagu on, olukorda ei lahenda. Hoone täieliku lammutamise korral saab rajada selle kohale ümbruse arenguloogikat arvestava linna, samas kui osalise lammutamise või tänavakorruse läbitavaks tegemisega võib saavutada vaid rahuldava tulemuse. Tulevase hoonestuse eeskujuks saab võtta enne sõda välja kujunenud linnaehituslikku praktikat, kus majad on paigutatud tänava äärde, tulemüüridega üksteise külge blokeeritult või väikeste vahedega, tänavakorrustel ärid ja kõrgematel korrustel korterid või bürood, nii nagu eelnevalt on toimitud viaduktipoolses tänavaotsas. Arhitektuurseid lahendusi seoks aga jätkuvaks linnaruumiks ümbermõtestatud tänavaala, mis on muudetud jalakäijakeskseks ning erinevate kasutamistasanditega avalikuks ruumiks, täis inimesi, tänavaärisid ja -kohvikuid.

Viimane aeg on Paldiski maantee algust kui piirkonda ümber mõtestada ja pjedestaalile tõsta – see paikneb kesklinnas, kuid ometi on jäänud marginaalseks, pigem unustatud äärelinna osaks. Tõenäoliselt on praeguses seisus oleva Paldiski maantee suhtes ettevõtjatel leige huvi ning vaevalt on kogukond motiveeritud omaalgatuslikult magistraaltänava muutmisesse sekkuma, nagu juhtus Soo tänava puhul. Seepärast peame lootma jääma linnavalitsusele, et nemad leiaksid endas nägemust, tahtmist ja jaksu, et seda ala enam väärtustada, kaasata muutustesse kohalikke elanikke, ning sel moel Tallinnas elamist mõnusamaks teha.

 

 

Üks linnafestival on saanud lühikese ja tabava nime UIT ning seoseid otsiv mõistus hüppab automaatselt flanöörile, mõistele, mis võeti esmalt kasutusele kirjeldamaks suurlinnakogemust (Baudelaire'i „Kurja lilled”). Olgu see mõiste üle kasutatud või mitte¹1. Kurg, Andres 2004. Flanööri mitu elu. Vikerkaar 4-5/2004, lk 114.

2. Sealsamas, lk 106., on ta siin tausta avamiseks kohane. Kui Benjamin on Baudelaire'i pidanud täiuslikuks flanööriks², siis võiks viimase „Pariisi piltide” luuletsüklis leiduda ka asja iva. Vastu ootusi on selles tsüklis aga rohkem luuletajat kui Pariisi ennast, ent on ka muud. On ehk oluline välja tuua, et esimese trüki ilmumisajaks (1857) oli Pariis Haussmanni käe all kiiresti muutumas: Strasbourg'i bulvariga oli saabunud uus ajastu (1852)³3. Jordan, David P. 1995. Transforming Paris: The Life and Labors of Baron Haussman. New York: The Free Press, lk 114.

4. Baudelaire, Charles 1967. Päike. Kurja lilled. Tallinn: Perioodika, lk 62. August Sanga tõlge.

5. Benjamini kasutaja – flanöör – on siiski veel passiivne, pigem linna enda kaudu filtreeriv, kui seda kohandav. Ehk on ta isegi rohkem kriitiline tekstiline figuur, kui reaalsusega rinda pistev tegelane, kuid tema kriitiline tähendus avaneb eelõige radikaalselt teistsuguses perspektiivis linnakeskkonna analüüsimiseks. Kurg, Andres 2002.Kasutajarevolutsioon. Maja 1/2002, lk 15., gaasilampidega valgustatud ulmelise, avara ja hügieenilise nähtusena tegi Rivoli tänav endale teed läbi sopilise keskaegse Pariisi. Kui Baudelaire, nimetatud ideaalne flanöör oma moonduva sünnilinna tänavail "riiminäljas uitas"⁴, koostas ta sealt üles korjatud kildudest kaunis melanhoolseid mosaiike. Baudelaire’i ekslev pilk peatus vanaeidel, kerjusnaisel, linna eksinud luigel, nähtut mõtestades ja sellest metafoore vormides igatses ta oma kaduvat Pariisi. Siin avaldubki flanööri olemus: väliselt on ta passiivne vaatleja, kulgeja, kes olemasolevat aktiivselt mõtestab.⁵ Kuna see on personaalne, sisekaemuslik protsess, siis flanöör on selles tähenduses romantiline üksiklane suurlinnas. 

Uitaja üheks tunnuseks on see, et tema jalutuskäigul pole eesmärki, see on sihitu. Kuid peale selle on uitaja flanööri tähenduses üksiklane, ning siit tuleb ka põhjus, miks sõna UIT festivali nimena õrnalt paradoksaalsena mõjub. Milline on sihitu festival või mis on programmiline ja kollektiivne uitamine? 

Aga teeme siis ühe väikse kõrvalepõike dérive’i – lettristide-situatsionistide ühe baasmõiste – juurde. Ligi sajand pärast „Kurja lillesid” sündinud mõiste tausta lahti seletades viitab Guy Debord sotsioloog Chombart de Lauwe'i 1952. aasta uurimusele, mis, analüüsides aasta vältel ühe tudengi liikumistrajektoore, näitlikustab, kui piiratud on ühe pariislase Pariis.^{66. Guy Debord „Theory of the Dérive“. Vaata siit.} Sellisele piiratusele vastu astuv dérive on niisiis eesmärgistatud, võiks lausa öelda poliitiline akt, teadlik orjalike töö- ja igapäevakohustuste jätmine, sissekäidud radadelt kõrvale triivimine, et kogeda teist. Debord'i järgi võib dérive'i kestus piirduda mõne hetkega või väldata katkestusteta mitu päeva, ilmaolud (v.a. lakkamatu vihmasadu) võivad seda pigem soodustada, ruumiline ulatus võib piirduda näiteks ühe raudteejaamaga või hõlmata tervet linna, see võib olla nii individuaalne kui ka kollektiivne⁷. 7. Sealsamas. Dérive'i mõiste ajaloolise tausta avamiseks leiab ka kohalikke analoogiaid. Mari Laanemets on uurinud 1970ndate aastate Tallinna kunstnike-arhitektide mänge, jalutuskäike, häppeninge, kelle püüdlused kattuvad paljuski pariislaste mässuga: „Ootamatult ja iseeneslikult arenevad situatsioonid olid protest inimese taandamise vastu isikupäratuks mutriks masinavärgis, tema elu totaalse ratsionaalse organiseerimise vastu.“⁸8. Laanemets, Mari 2005. Pilk sotsialistliku linna tühermaadele ja tagahoovidesse: häppeningid, mängud ja jalutuskäigud Tallinnas 1970. aastatel. Kunstiteaduslikke Uurimusi, lk 144.

Niisiis, kui kõrvale jätta teadlik vastandumine valitsevale võimule, on UITi korraldajate ambitsioonid paljuski samastatavad dérive'i eesmärkidega: soov viia osalejad kõrvalistele radadele, et rikastada linnatajumist ning näha teist Tartut ja Tartut teisena. Eesmärgi saavutamiseks leiab UITi programmist kohaspetsiifilisi kunstiteoseid, tantsulavastusi, heli- ja valgusinstallatsioone, jalutuskäike, kino ja pidusid. Psühhogeograafilise tõuke festivali programmile andis ehk ka 2012. aastal ilmunud kogumik „Mitte-Tartu“, mille ainetel toimus esimese festivali ekskursioon. Nn teise määratlemiseks on paslik siinkohal korrata Sven Vabari „Mitte-Tartu“ eessõna: 

„Mitte-Tartu mitte-kohad on pigem kohad, millel puudub ümbritseva üldkehtestunud kultuuri jaoks tähtsus. Paljudel juhtudel võib öelda, et tegu on abjektsete kohtadega, ideoloogiliselt tõrjutud, pahaks pandud, välja tõugatud, koloniseerimissurve all kannatavate kohtadega. Aga ka igasugune sedastus teemal „mis on mitte-koht“ on omajagu kolonistlik, kuna mitte-kohad on ka mõistlikku tähistust tõrjuvad teadvustamatuse-kohad“.⁹9. Vabar, Sven 2012. Mitte-Tartu. Tartu: TOPOFON, lk 7.

10. Tallinna kool – 1970.-80. aastatel tegutsenud arhitektide-kunstnike rühmitus. Vaata lisaks Kurg, Andres; Laanemets, Mari 2008. Keskkonnad, projektid, kontseptsioonid. Tallinna kooli arhitektid 1972-1985. Tallinn: Eesti Arhitektuurimuuseum.

11. Kurg, Andres 2002. Kasutajarevolutsioon. Maja 1/2002.

12. Valk, Veronika 2014. Niisama Linnas, ERMis. Sirp, 24.04.2014. Loe siit.

Linnafestival vabas Eestis pole avangardi mäss tühermaal, ringisisene mõttevabadust kuulutav häppening. Ruumi vastuolud on endiselt olemas, aga need pole nii lootusetud kui Tallinna kooli ajal¹⁰  – ruum on demokratiseerunud. Muutunud sotsiaalpoliitilises keskkonnas võrsuvad algatused, mida enam ei iseloomusta selge vaimu ja võimu vastasseis ning mille kirjeldamiseks tuleb kasutada uuemat sõnavara. Niisiis võib sellist festivali pidada ehedaks kasutajarevolutsiooni¹¹ manifestatsiooniks. Festival on tugevalt läbiviijate nägu: nooruslik, kompleksivaba, otsiv ning selle korraldajad tahavad targu vältida jäika programmilisust, et ruumi jääks juhuslikkusele¹². 

Festivaliga pakuvad korraldajad linlasele võimaluse, hellitava tõuke, et ühe kaduva uitmõtte tegevuse või vahetu kogemuse vastu välja vahetada. Ja tore on see kogukondlik aktiivsus, mis teeb linna rohkem inimeste nägu, et inimesed tunneksid linna eri nägusid. Linnafestival ei ole ankurdatud ühte ruumipunkti – kuna tema kohalolu jääb üürikeseks tsükliliseks nähtuseks, siis saab ta ajutised staabid panna püsti oma püsivamate hingesugulaste ruumides (Aparaaditehas, Genialistide hoov). 

UITi nimi ja programm eeldab igal aastal uute nurgataguste valgustamist, olemasoleva ümbermõtestamist, milles peitubki selle festivali tugevus ja potentsiaal.

Otepää raekoja plats räägib ajast, mil linnakesest pidi saama rajoonikeskus. Sarnase projekti järgi ehitati administratiivhooned Orissaarde ja Vastseliinasse. Foto: Oliver Orro
 

1940. aastate lõpp ja 1950. aastate algus olid Eesti kultuurile teatavasti rasked aastad. Stalinismi kõrgaja hirmuõhustik, inimeste jälitamine ja repressioonid, pealekaebused ja sellest tulenev teineteise umbusaldamine, kõigi eluvaldkondade sundideologiseerimine ja sotsialistliku realismi kui ainsa õige loomemeetodi nõue – sellest kõigest on palju kirjutatud ja mõistagi puudutas see sünge paine tugevasti ka arhitektuurimaailma. Samas on sel ajal ehitatud keskkondades ülespuhutud pompoossuse ja võltsi kulissilikkuse kõrval ka tõeliselt suurt joont ja pidulikkust. Stalinistlikud elamualad näivad siiamaani üllatavalt elatavad, olles paradoksaalsel kombel ka meie linnade ühed kõige „linnalikumad“ arhitektuurikihistused. Mitmel pool on neist viimasel kümnel aastal kujunenud küllalt populaarsed ning tugeva kogukonnatundega elukeskkonnad, mis kajastub muu hulgas kinnisvarahindades. Majade projekteerimise ja suuremamastaabilise linnaplaneerimise kõrval pöörati tol perioodil palju tähelepanu majadevahelise ruumi kujundamisele. Totalitaarsel ajastul sooviti nimelt ka ruumilist keskkonda disainida totaalselt, nii pidid haljastus, väikevormid, piirded, katendid, tänava- ja hooviruumi struktuurid moodustama terviku, mis väljendaks peale esteetilise elamuse pakkumise oma ajastu ühiskondlikke ja kunstilisi ideid, andes sümboolselt edasi kogu maa ja rahva jõudmist sootuks uude, sotsialistlikku perioodi. Nii on tolle aja ruumiline planeerimine, sealhulgas väliseluruumi planeerimine selgelt poliitiline ja retooriline protsess. Vaevalt et ühelgi teisel perioodil on Eestis linnalise väliseluruumiga tegeldud nii teadlikult, tõsiselt ja süsteemselt, kui tol õudsal, kuid samas põneval ajastul. Koos hoonete korrastamisega vajavad ka tänava- ja hoovimiljöö elemendid neil aladel läbimõeldud, kestlikku ning professionaalset hooldust ning sellega tegelemisele tuleb ilmselgelt hakata rohkem tähelepanu pöörama.

Paljudes stalinistlikes linnaosades on probleemiks elanikkonna vananemine. Avalik suhtlusruum toimib aga sellele vaatamata. Foto: Oliver Orro
 

Üks kõige tavalisem planeerimisvõte terviklikult planeeritud stalinistlikel korterelamualadel on hoonete rinnastamine tänavajoonele perimetraalse kvartalina keskse siseõue ümber. Hoonestusviis oli seejuures Eestis üldjuhul lahtine, majade vahele paigutati tänavafassaadide mõtteliste pikendustena uhked kivipostidel metallaiad, mille eeskujusid tuleb selgesti otsida Peterburi ampiiri maailmast. Sel moel kvartali südamesse hoonete vahele moodustuv avar hoov kujundati pargilaadse ühiskeskkonnana, kus olid laste mänguväljakud, kiiged, lehtlad, pesukuivatusplatsid ning mõnel juhul isegi purskkaevud ja skulptuurid. Selline suure ühishooviga ruumilahendus pidi selgelt vastanduma sõjaeelse aja eramajakruntidele, kus iga hoone juurde kuulus kindlalt piiritletud hooviruum, ning sisendama kujundatavasse sotsialistlikku ühiskonda sobivat kollektiivset elulaadi. Kõige täiuslikumana näeb sellist kvartalisisest ühisala Eestis Tartu maanteel Dvigateli sõjatehase majade juures (ehk nn Torniga maja taga)<sup>11. Kalm, Mart 2011. Eesti 20. sajandi arhitektuur. Tallinn: Prisma Prindi Kirjastus, lk 269.

2. Kask, M., Lippus, K., Vihma, P. 2011. Uue Maailma lood. Tallinn: Uue Maailma Selts, lk 89–94.</sup>, aga ka Pelguranna linnaosas ning Uues maailmas², samuti mitmes Ida-Virumaa linnas. Enamikus kohtadest jäi suur osa õuealale mõeldud atraktsioone rajamata, ka haljastuskontseptsioon teostus vaid osaliselt. Neis kvartalites, mis rajati vanadele, enamasti sõjas kannatada saanud asustusaladele, ei ole ka hoonete endi paigutus ja rütm täiuslik, sõjajärgses elamispinnapuuduses säilitati uute nõretavalt uusklassitsistlike elamute vahel nimelt sageli mõni paremas seisus varasem, sõjas alles jäänud puu- või kivimaja, mis lööb stalinistliku võltsparadiisi pisut sassi. Varem hoonestamata maadele kavandatud elamualad on selles osas veatumad. Mõnel pool ei ole kõik majad tänava äärde ritta laotud, vaid osa paigutatud tagasiastega, moodustades endi ette klassikalisi auhoove. Sellist võtet on kasutatud Tallinnas Vana-Lasnamäel^{33. Selle ala kohta vt täpsemalt: Välja, L. (koost), Tallinna Kultuuriväärtuste Amet 2012. Stalinistlik maja. Kortermaja tüübid ja säästev uuendamine. Tallinn: Tallinna Kultuuriväärtuste Amet, lk 13–14.}, aga ka mitmel pool Ida-Virumaal.

Väiksemates asulates ja ka Tallinna kesklinnast kaugemates osades oli tüüpiline elamute paigutamine tänavajoonest tagasiastega. Hekid võisid kuuluda algplaneeringusse, mõnel juhul olid nende asemel esialgu aga madalad lippaiad. Foto: Laura Mirtel
 

Tänapäeval on need kunagised kvartalikesksed ühisruumid muutunud erakordselt problemaatiliseks. Korterite erastamise järel moodustatud üksikmajade krundid tõmmati teinekord üsna süüdimatult maha, mõnel pool on kogu kvartali siseosa jagatud ümbritsevate elamute vahel tükkideks, teisal aga jäänud üldse erastamata eikellegimaaks. Ohuks on tervikruumi ja arhitektuurset ideed täielikult ignoreeriv tarastamine (seda eriti seal, kus mõni maja on pisut haldusvõimekam kui teised ning on jõudnud oma fassaadid remontida ning teha muidki hooldustöid ning soovib nüüd end visuaalselt eraldada „maha jäänud“ ja ebaturvalisest ümbrusest), veel sagedamini aga parkimiskohtade rajamine endistele muruväljakutele, seda sageli stiihiliselt ja ilma igasuguse sümmeetria- ning proportsioonitajuta. Nõukogude aja algupoolel oli eraautosid veel väga vähe ja nii on parkimine neis kvartalites ju algselt peaaegu täiesti lahendamata. Loomulikult jääb kõige sagedasemaks probleemiks aga lihtsalt hooldamatus, haljastuse ülekasvamine või vastupidi, läbimõtlematu likvideerimine. Mitmel pool on kunagine, sageli rangelt sümmeetriline ning klassikalisest pargiarhitektuurist lihtsustatuna üle võetud tsentreeritud planeering hekkidega eraldatud muruplatsidega siiski loetav, joonistudes eriti hästi välja talvel. Väga kehvas seisus on tihti ka algsed tänavaäärsed piirded, mõnel pool on pilti veelgi halvendanud nende küündimatu remont. Peaaegu igal pool on eemaldatud algsed väravad, sest need takistasid autode sissesõitu. Vahel on juba 1970.–80. aastail toimitud destruktiivselt, ehitades kunagisse ühishoovi valimatutesse kohtadesse garaažibokse või töökojahooneid, mis on praeguseks erastatud ning millest enam kuidagi lahti ei saa.

Veidratese kohtadesse püstitatud sekundaarsed piirded lõhuvad väliseluruumi loetavust Tallinnas Pelgurannas. Foto: Oliver Orro
 

Tunti aga ka põhimõtteliselt teistsuguseid majade paigutusi, üks huvitavamaid n-ö alternatiivseid planeeringuid on Laevastiku tänava kvartal Tallinnas. Siingi on tegemist keskse ühisruumi ideega, kuid Merelaevandusele ehitatud majad paiknevad ühtlases reas tänavate ääres ümber avara hoonestamata platsi, nii et ühistegevusteks mõeldud ala asub majade ees, mitte nende taga. Keskne plats oli mõeldud mänguväljakute, spordirajatiste ning puhkenurkadega pargialaks, mis jäi välja ehitamata ning pole tegelikult siiani õiget iseloomu omandanud.⁴4. Tegelikult jäi ehitamata ka osa keskplatsile mõeldud avalikke hooneid: planeeringut vt Välja 2012: lk 8.

Kõige levinum planeeringuvõte klassikaliste perimetraalsete kvartalite kõrval oli tänavaruumi kujundamine telgalleena, mille ääres paiknevad üldjuhul tänavast suurema või väiksema tagasiastega erinevad elamud, mille mastaap kõigub olenevalt asula või linnaosa iseloomust kahest kuni nelja-viie korruseni. Tänavasein võib olla rütmistatud, st erineva kõrgusega elamud vahelduvad või paikneb neist osa otsaga, osa pikiküljega tänava poole. Allee lõpus pidi tavaliselt olema mingi eriline aktsent – monument, avalik hoone, vaatekoht. Sageli jäid need tegelikkuses valmimata, mistõttu uhkelt välja mängitud vaated suubuvad „ei kuhugi“. Mitmes asulas on allee lõpupunktina välja pakutud kohalik veetorn. Allee võis olla mitmerealine, nii et selle keskele moodustub laiem haljasvöönd. Sellised on näiteks Kohtla-Järve keskallee, Puškini tänav Narvas, Lõime tänav Tallinnas Pelgurannas ning ühe kõige uhkemana Rävala (toona Lenini) puiestee. 

Uhke keskallee Tallinnas Pelgurannas Lõime tänaval on mõneti kannatanud kehva hooldamise ja puudealuse pinna juhuslike saneerimislahenduste tõttu, kuid näeb tänini muljetavaldav välja. Foto: Oliver Orro
 

Alleepuuna olid sageli kasutusel paplid, mis oma kiire kasvuga pidid aitama luua illusiooni hüppelisest progressist, ent tegelikult ei seostu paplid sugugi vaid üheselt stalinismiga – neid armastati juba mõisaparkides ning nii tsaari- kui eestiaegses linnahaljastuseski. Samas istutati Stalini ajal tänavahaljastuses ka mitmeid muid puuliike, üsna efektsed on näiteks kasealleed mitmes Ida-Virumaa linnas, kuulsa maastikuarhitekti Aleksander Niine kavandatud pooppuuallee Tallinnas Kotzebue tänavas, ent kasutati ka traditsioonilisi vahtraid, kastaneid ja pärnasid, kohtab ka segaistutust, harva isegi eksoote. Kohtla-Järve keskallee korrastati mõne aasta eest põhjalikult, tulemus on parimatele kavatsustele vaatamata ehk pisut kummaline, kõik need purskkaevud, pidulikud laternad ja eridisainiga tänavamööbel viitavad pisut Viollet-le-Duci vaimus lähenemisele, kus restaureerimine tähendas objekti viimist säärasesse ideaalsesse seisundisse, milles see veel kunagi olnud ei ole. Suur pingutus muidu avaliku ruumi osas üsna maha jäänud ning räämas linnas väärib siiski kiitust.

Mõnel pool ei olnud hoonete ja tänava vahel piirdeid, seda ka siis, kui ehitised paiknesid tänavast suurema tagasiastega, äärmisel juhul oli kasutatud vaid hekke, teisal aga kohtas tolle aja kohta üllatavaid ažuurseid puidust piirdeaedu, mis lõid mulje pigem heakodanlikust idüllist kui radikaalselt sotsialistlikust linnast. Seda on näha nii Ida-Virumaa linnades kui näiteks Tallinnas Asula tänavas, praeguseks küll peamiselt vaid vanadel fotodel.^{55. Välja 2012: lk 12.} Taoline ruumikäsitlus esindab seda kihistust sotsialistlikus realismis, mida Linnar Priimägi on maalikunstis nimetanud Nõukogude biidermeieriks⁶6. Priimägi, Linnar 2002. Sotsialistlik realism ja nõukogude biidermeier. Ettekanne 18.10.2002 Tartu Kunstimuuseumis, märkmed siinkirjutaja valduses. Kokkuvõtet L. Priimäe konverentsiettekandest vt ka kogumikus: Mark, R. (koost), Tõnisson, U. (toim) 2003. Sotsialistliku realismi võidukäik? Eestis. Tartu: Tartu Kunstimuuseum. Priimägi kasutab paralleelselt ka mõistet „sotsialistlik biidermeier“.

7. Stalinistliku aedlinnana on siinkohal silmas peetud just ühtse tüüpprojekti ja äratuntavalt ajastuspetsiifilise planeeringu järgi rajatud väikemajade kogumeid, kus igas majas on tavaliselt 2–4 korterit. Samal ajal ehitati sõja järel kõikjal Eestis ka tavalisi individuaalelamuid, mis aga arenesid välja pigem eestiaegsest ehitustraditsioonist ning mille välisilmes pole esmapilgul midagi stalinistlikku. Vt Aavik, M., Tallinna Kultuuriväärtuste Amet. 2014. Sõjajärgne individuaalmaja. Hoonetüübi areng ja säästev uuendamine. Tallinn: Tallinna Kultuuriväärtuste Amet.

8. Ahtme, Kukruse jt väiksemad tööstusasulad kavandati Kohtla-Järve linnastu osadena. Generaalplaanid tegid vene arhitektid üleliidulistes büroodes Leningradis. Vt Raam, V. (üldtoimetaja) 1997. Eesti Arhitektuur III. Tallinn: Valgus, lk 172–173. ning millel olid oma väljundid ka arhitektuuris. See on maailm, mis püüab olla turvaline ning näida ehk pisut nostalgiline ja ajatu, igal juhul ei tasu seda mõtestada aga naiivselt apoliitilisena. 

Üks vähetuntud kihistus on stalinistlik aedlinn, mis esineb Eestis puhtal kujul vaid Ida-Virumaal. Nimelt ehitati suuremate korterelamute kõrval ka väiksemaid, 2–4 korteriga maju, tavaliselt paigutati palju sarnase tüüpprojekti järgi valminud väikeelamuid kõrvuti, nii et säärased ühesuguste hoonete read on kohe eristatavad sõjaeelsetest eramajarajoonidest, kus iga elamu oli eri peremehele kuuludes erinevat nägu.⁷ Ohtra haljastusega ja mitmel puhul maaliliselt kaarduvate tänavatega linnaosi on Vana-Ahtmel, Kukrusel, Kohtla-Järvel, Jõhvis ja mujal⁸, kahjuks on need suure potentsiaaliga keskkonnad pahatihti küllalt kurvas seisus.

Vana-Ahtme Ida-Virumaal. Stalinistlikele aedlinnadele on sageli omased maaliliselt kaarduvad tänavad. Ala keskele mõeldud ühisruum on konkreetsel juhul tänapäevaks kahjuks erastatud ja tänavast eraldatud ehmatava "kanavõrguga". Foto: Oliver Orro
 

Eesti kõige uhkem selle ajastu linn on mõistagi Sillamäe, kus hooned ja alleed, pingid, urnitaolised lillepotid ja prügikastid, sümmeetrilised klumbid ning uusbaroksed trepibalustraadid koos laternapostide kujunduse jm taolisega moodustavad muljetavaldava koosluse. Kummaline on aga see, kuidas seos merega, mis juba planeeringuliselt oli linnas nõrk, puudub Sillamäe stalinistlikus linnaosas peaaegu täiesti. Kuulsatest suurtest treppidest algav võimas tänavatelg viib küll otse mere äärde, kuid rand on kuni viimase ajani olnud korrastamata ja täis juhuehitisi, midagi oluliselt paremat pole siin kunagi ka olnud. Ühtegi tolle aja rannapromenaadi meil Eestis üldse pole, kuigi Musta mere kuurortides seda žanri stalinismiajastul muide täiesti tunti. Sillamäe kõige hurmavam väikevorm on aga tööeesrindlaste autahvel, mis pole mitte stend seinal, vaid iseseisev kiviehitis. Neid oli ka teistes linnades, näiteks seisis seesugune Tallinnas Tammsaare pargi servas, kuid kõik ülejäänud on hävinud.⁹ 9. Arhiivides on sellest ajastust s.ilinud mitu autahvlite projekti, vt näiteks ERA.f.R-1992-n.2–s.83.

10. Orro, Oliver 2011. Vana hea linnamajapidamine. Kommunaalmajanduse mälestusmärkidest Tallinnas ja mujalgi. Muinsuskaitse Aastaraamat 2010. Tallinn: Muinsuskaitseamet, lk 76–81.

Kaunilt kujundatud valgustiposte olulise tänavamiljöö mõjutajana näeb ka teistes linnades, sh mitmel pool Tallinnas.¹⁰  Nende asendamisel standardsete „europostidega“, mida mitmes kohas on tehtud, kaotab linnaruum alatiseks midagi oma ajastuehedusest ja eripärast.

Uusampiirne laternapost Narvas. Foto: Oliver Orro
 

Stalinistlik planeerimine, nagu kõik totalitaarsed režiimid, armastas ka väljakut linnaruumi osana, meie muidu ju üsna väljakutevaesed linnad said kohe hulga uusi esinduslikke platse juurde. Selle tegi võimalikuks sõjajärgne situatsioon, mitmel pool rajati uued väljakud hävinud kvartalite asemele. Veel enam kui teostatuid on muidugi neid linnaväljakuid, mis jäid paberile, kajastudes esimestes Nõukogude aja generaalplaanides. Mõni väljak jäi ka pooleli ja lõpetati alles hiljem modernismiajastul, mistõttu algselt kavandatud kompositsioon pole tegelikult teostunud. Tuntuim selline on Pärnusse absurdselt suurena kavandatud uus keskväljak.¹¹ 11. Kalm, Mart 2002. Eesti 20. sajandi arhitektuur. Tallinn: Sild, lk 261.Väljaku äärde planeeriti mõistagi esindushooneid, millest olulisim oli paljudel juhtudel kultuurimaja. Pidi ju Nõukogude võim näitama, kuidas töörahva kultuuriliste vajaduste eest hoolt kantakse. Kultuurimajade ehitamiseks töötati välja mitu tüüpprojekti. Teisal on väljaku keskne ehitis aga hoopis mingit laadi administratiivhoone, tavaliselt partei rajooni-, linna- või oblastikomitee – seostub väljak avaliku ruumi tüübina ju juba ajalooliselt suuresti just võimumanifestatsiooniga. Sääraseid imeloomi, nagu nood eri liiki partei- ja täitevkomiteed, oli toona palju ka seoses haldusreformiga, mille käigus kaotati senised maakonnad ning jagati Eesti kolmeks oblastiks, mis omakorda jagunesid reaks väikesteks maarajoonideks. Uhked rajoonikeskused kavandati nüüd mitmele poole, kõige põhjalikumalt jõuti need välja ehitada pelgus, Orissaares ja Vastseliinas, kahes viimases ka sarnase tüüplahenduse järgi.¹² 12. Hansar, L. 2013. Stalinistlik linnaehitus. Eesti kunsti ajalugu 6/1. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Rajooniasulate kohta vt lk 228–230.​See haldusjaotus ei jäänud püsima, kuid veidraid väljakuid väikelinnades oli jõutud tekitada siiski päris mitu.

Tüüpiline võte on olulisima, sageli valitsemisega, vahel siiski ka hariduse või kultuuriga seotud hoone paigutamine muust väljakupinnast veel pisut kõrgemale, justkui argikeskkonnast lahti tõstetuna pjedestaalile. Peaaegu alati oli taolisele väljakule kavandatud suurem skulptuur, sageli isake V. I. Lenin, praeguseks on need praktiliselt kõik mõistagi eemaldatud, kuid vahel jäi monument üldse püsti panemata. Nii on paljudel selle aja väljakutel tunne, et avara ruumi keskelt on nagu midagi puudu. Skulptuuri võis asendada purskkaev, kuid need jäid tihti looduses teostamata, näiteks kino Sõprus ette Tallinnas kavandati purskkaev kohe algselt, kuid see teostati alles 21. sajandi algul, nüüd juba kaasaegses võtmes. Väljakuid hakati ümber kujundama juba 1960.–70. aastail, mil klassitsistlikke teljelisi lahendusi peeti vananenuks ja koledaks. 1990ndail ja 2000. aastail on osa neist selle aja väljakuruumidest koos ümbritsevate mahtudega päris kenasti korrastatud, osa unarusse jäetud, viimast peamiselt seal, kus ka kogu linn uneleb väljasuremise äärel. Ehmatav lugu on juhtunud Jõhvis, kus kunagisest keskväljakust administratiivhoone ees on ümberehituse järel saanud pigem imelik kahekorruseline parkla.

Keila kultuurimaja ees on veel nähtav üks tolle ajastu planeerimisvõtteid: väjakupinna astmeline tõus esile tõstetava hoone suunas. Foto: Oliver Orro
 

Omaette nähtus on stalinistlikud pargialad. Neist ei ole siinkohal võimalik pikemalt kirjutada, märgitagu vaid, et 1940. aastate lõpul ja 1950. aastate algul rajati igasugu suuremaid haljasalasid linnadesse palju seoses vajadusega sõjahaavu parandada ning varemeid likvideerida, samas kui uusehitisi igale poole veel püstitada ei jõutud. Enamasti olid need pargid rõhutatult regulaarse planeeringuga, rakendatud sai suur osa baroki ja klassitsismiperioodi maastikuarhitektuuri võttestikust. Uhkemaid stalinistlikke parke näeb Venemaal, kus neid sageli nimetati „kultuuri- ja puhkeparkideks“, meie omad on sealse suurejoonelisuse kõrval kaunis tagasihoidlikud. Stalini-aegne planeering kahe ristuva diagonaaliga on loetav veel Tammsaare pargis Tallinnas, kus seda lõhub küll 1970. aastate ümberkujundus,^{1313. Sander, H., Abner, O. 2010. Tallinna väärikaimad pargid. Tallinna loodus. Tallinna Keskkonnaamet/MTÜ Loodusajakiri, lk 48. Regulaarplaneeringuga park rajati 1947–48, kusjuures planeeringu autor Harald Heinsaar pälvis selle eest Nõukogude Eesti preemia. A.H. Tammsaare skulptuur paigaldati alles kirjaniku 100. sünniaastapäevaks 1978, misjärel kinnistus rahvapärase nimena Tammsaare park. 1955–89 kandis ametlikku nime 16. oktoobri park.} aga alles on tollal rajatud rangel telgsümmeetrial põhinev teedevõrk hetkel rekonstrueeritavas Politseiaias (kunagine nn Pioneeride park) ning Koidu pargis Uues Maailmas, kus see küll iga järgneva rekonstrueerimisega on vähem nähtavaks ja loetavaks muutunud.

Rohkem kui aasta tagasi ilmunud U numbris¹1. Urbanistide väljaanne U15. Linnaidee eri. Loe siit. arutlesime koos Kadri Koppeliga ruumiteemadel artiklis “Kahekõne ruumist”, eelkõige vaadatuna indiviidi perspektiivist. Meid huvitas Eesti Koostöö Kogu tellitud “Ruumiidee” projekti raames esmalt just igaühe isiklik suhe ruumiga ning selle suhte kujunemine. Nagu psühholoogi juurde sattudes alustatakse ravi sageli isa/emaga olevate suhete lahkamisest, tuleb ka ruumisuhete puhul alustada sageli päris algusest, et mõista, miks meid ümbritsev ruum just selliseks on kujunenud. Alles siis saab alata paranemine. 

See kirjatükk tegeleb protsessi järgmise osaga. Vaatlen avaliku ruumi loomet ja selle parandamise protsesse laia maailma näitel. Siin ei ole küsimus nii väga enam selles, mida meist igaüks isiklikult teha saab, vaid ka otsustajate, ehk nii tellijate (omavalitsus, riik, eraettevõtted) kui ka loojate (arhitektid, maastikuarhitektid, disainerid ja kunstnikud) rollis. Millisena nemad ruumi kujundamise protsesse näevad ja läbi viivad? Palju maailmas toimuvast eeskuju võtavad? Kokkuvõttena “Ruumiidee” projektist ja järeldustena viimasest Rahvusvahelisest Maastikuarhitektuuri biennalist, sünteesisin seitse punkti, mis on juhtinud ruumiloomet viimaste aastate jooksul ja mis eeldatavasti juhivad tugevalt ka edaspidi. Neid punkte võib nimetada ka trendideks, kuid pigem on tegemist paratamatustega, mis kantud viimase dekaadi ühiskonnakorralduslikest muutustest ja ka (sotsiaal)meedia juhitud muutustest. Mõne punktiga on meil siin Eestis paremini ja mõnega halvemini, kuid seni, kuni meil puudub mõni maastikuarhitektuurne ruumiobjekt, mis ka rahvusvaheliselt tuntust kogunud, pole mõtet endale ette kujutada, et meil selles vallas kõik hästi on. 

Eestis on palju ruumi ja metsikut loodust, kuid seda ei tohiks võtta isenesestmõistetavana. Situatsioonis, kus enamik suurlinnu vaevleb ruumipuuduses ja ponnistab iga rohelapi nimel ning metsiku looduse nägemiseks tuleb sõita tuhandeid kilomeetreid, peame oma ressursside eest olema rohkem kui tänulikud. Seda enam tunduvad raiskamisena lõputud tühjad asfaltplatsid ja porised parklaaugud, räämas ning puudulike funktsioonidega linnapargid ning olematu tänavahaljastus (va mõned puud ja lilleklumbid). Me võime tahta olla uus põhjamaa, kuid hall ja nukker asfaltkõrb, mille peal sagivad ägedad autod, karjub väga lõikavalt "Ida-Euroopa!". Niisiis, ärgem raisakem oma resursse, vaid proovigem neid kavalate kaupmeestena ajapikku veel suuremaks punnida. Järgnevad 7 punkti olgu selles teejuhiks.

1. Kaasamine. Kindlasti moesõna, mis ei kao niipea kuskile. Teisalt on kaasamisest saanud “bullshit bingosse” kuuluv sõnakõlks, kuna tegelik kaasamine on raskesti kontrollitav ja lõppkokkuvõttes ka raskesti defineeritav. Siiski on meie kaasaegsete tuntud arhitektuuriobjektide sünnilugu analüüsides siililegi selge, et keegi mitte kuskil ei saa enam planeerida uut avalikku objekti ilma kaasamiseta. Eeldus on, et kui avaliku raha eest midagi teha, tahab avalikkus tunda, et see tehtu ka nende meelest vajalik on. Ammu on möödas need ajad, millal pööbel iga uue pargi või pingi pidi tänutundes ja küsimusi küsimata vastu võtma. Praegune situatsioon on üldjuhul selline, et kui projektil pole resursse ja mõningatel juhtudel ka tahtmist kohalikke kodanikke kaasata, kaasavad viimased ennast lõpuks ise. Kahjuks siis juba üldjuhul negatiivselt meelestatuna. Kaasamisel baseeruvad kõik edaspidised maasikuarhitektuursed näited. 
 

Mosaiik: detail Dalstoni piirkonna pargiprojektist Londonis, kus ühe uue pargi rajamise asemel tegeleti mitmete kohalike ruumitühimikega. Disain: J & L Gibbons Landscape architects, muf architecture/art. Foto: Sarah Blee (landezine.com)
 

2. Mosaiik. Avalik haljasala ei ole juba ammu üks kindla kuju ja suurusega pargike või murulapp. Haljasalaks loetakse ühe terve piirkonna või linnajao välisruumi osasid, mis mosaiigina moodustavad selle piirkonna keskpargi. Nõnda ei ole oluline ainult üks suur park piirkonna keskel, vaid sama oluline on arvestada selle kõrval ka kõnniteesid, majade esiseid murulappe, pisikesi rohealasid tänavanurkadel ja ka ajutiselt tühje territooriume. Nõnda ei tohiks ühele piirkonnale mõeldud rahaline resurss koonduda vaid ühele keskpargile, vaid jaotuda piirkonna erinevate ruumiobjektide vahel, mis kõik vajaksid veidi rohelisemat või ägedamat välimust ja uusi funktsioone naabruskonna jaoks. Nõnda tekib nn avaliku ruumi strateegia terve piirkonna jaoks. Heaks näiteks siinkohal on Londoni Dalstoni piirkonna pargiprojekt²2. Making Space in Dalston, muf arhictecture/art. Vaata lähemalt siit. ja J & L Gibbons, mis elanikke aktiivselt kaasates jaotas algselt vaid ühe pargi jaoks mõeldud rahalise ressursi laiali paljude kohalikke häirivate ruumitühimike vahel. Nõnda sai mõni tänav omale uue haljastuse, tänavanurgad ja muud tühimikud täidetud kunsti ja mitmesuguste installatsioonidega. Projekt ei tegelenud ainult sellega, mida leidus maapinnal, vaid ka näiteks puuduvate siltide ja kohaviitadega, mis samuti meie ruumikogemust tugevalt mõjutavad. Eesmärgiks oli leida üles kohalikud väärtused ja lisada see, mis puudu. Lihtne ning tugevale eeltööle ja strateegiale baseeruv projekt, mille puhul võiks paralleele tuua ka meie oma kohaliku Lasnaideega. 

3. Rajad. Nii inimestele kui ka linnaloodusele peaks olema tagatud võimalus linnasiseseks sujuvaks liikumiseks. Kõige olulisem on siinkohal just võimaluste loomine loodusele: linnafloora aga eriti ka linnafaunaga arvestamine ning vastavate liikumistrajektooride ja elupaikade võimaldamine. Seda eelkõige rohekoridoride loomise kaudu, mis võimaldaksid nii loomadel kui inimestel katkestusteta liikuda linnast välja looduse rüppe ja vajadusel tagasi linna ilma selleta, et nad peaksid ületama elu hinnaga suuri maanteid ja muid eluohtlikke takistusi. Elurikkuse säilitamine linnas ei ole üldse vähem tähtis teema kui elurikkuse säilitamine looduses. Meie parkides ja rohealadel ei elutse ainult taimed, vaid ka putukad, linnud ja väikesed loomad. Kõige lihtsam viis elurikkuse toetamiseks on lahendada suured ja hooldusarve poolest kulukad murupinnad lilleniitudega, mis lisaks silmailule laseksid elada ka paljudel putukatel ning isegi lindudel ja loomadel. Kahjuks ei ole harv näide, kus edevasse äripiirkonna parki planeeritud lilleniit palutakse hooldusmeeskonnal mõne aja pärast eemaldada, kuna üüriliste jaoks jätab see niitmata plats räpaka mulje. Selgitustöö asemel kummardatakse muruniidukeid edasi ja samal ajal räägitakse patriootlikult sellest, kui ilus ikka Eestimaa loodus on. Ise aru saamata, et tegid just sellele samale loodusele suure karuteene.³3. Samal teemal valutas Sirbis hiljuti südant ka Jaan Kaplinski. Huvilistel soovitan jätkuks kaeda ka hiljuti ETVs jooksnud Naturopolise sarja.

Radade teemal jätkates pole muidugi ainult oluline radade säilitamine linnafaunale, aga ka linnakodanikele. Tallinnas sisuliselt puuduvad rohekoridorid või roherajad, mis võimaldaksid linnarahval kas jala või rattaga sujuvalt liikuda linna erinevate piirkondade vahel ja ka erinevate haljasalade vahel. Helsingis on heaks näiteks linna keskpark, mis kesklinnast roheliste peenikeste kiirtena välja hargneb ja võimaldab linnakodanikel läbida jala, ratta või suusaga pikki sirgeid otse linna südames.

Rohekoridori või roheraja mõte on, et seal on antud eelis jalakäijale ja ratturile ja see võimaldab sujuvalt jõuda punktist A punkti B või teha mõnusa trenniringi, ilma, et peaks jällegi autode vahel silgates elu ohtu seadma. Tauri Tuvikene on oma EPL-i artiklis⁴4. Loe artiklit siit. toonud välja mõtte, et autodele roheliste lainete loomise asemel võiks rohkem rõhku panna jälakäijatele roheliste lainete tekitamisele. Nõnda kasutan ka mina sõna "roherada", mis ei pea alati olema roheline keskonna poolest, vaid eelkõige just sujuva liikumise poolest. Eestis on millegipärast kombeks kergliiklusradu ühendada suurte magistraalidega, justkui oleks heitgaaside sees mööda pikka igavat sirget lidumine kuidagi meeldiv tegevus. Need rajad on hea algus, kuid need võiksid olla omakorda paremini seotud väiksemate tänavate, parkide ja metsaradadega, nii et iga elanik saaks omale valida sobiva trennitrajektoori. Ma ei tea, kui sportlik on meie linnavalitsus, kuid valitsuseliikmetest jooksumehed (härrased Rõivas, Ratas ja Ligi näiteks) võiksid seda ideed toetada just omakasu silmas pidades. 
 

Pärand: Superkilen Kopenhaagenis. Disain: TOPOTEK 1, BIG and Superflex. Foto: Kaie Kuldkepp
 

4. Pärand. Selle teema puhul ei pea ma silmas ainult muhu mustreid, vaid kõiki elemente, mis võimaldavad ruumi osana võimendada kohalikke identiteete ja väärtusi ning aitavad neid ka omavahel siduda, andes neile uue ühisosa. Maastikuarhitektid otsivad oma tööd tehes alati inspiratsiooni mõnest kohalikust elemendist – see võib olla vana muster, materjal, seinal olev grafiti, isegi maas vedelev prügi. Mõne rikkaliku ajalooga koha puhul on seda lihtne leida. Uuemate piirkondade puhul tuleb teema tõstatada lähtudes kohalike elanike identiteedist ja huvidest. Küll aga on oluline märgata selle valitud elemendi mõjujõudu dialoogivahendina. See ei räägi külastajatele vaid selle koha loost, vaid on võimeline ka looma mitmesuunalist dialoogi ning andma kohale uusi tähendusi, uusi ruumiikoone. Toon kohe ka kaks vastavat näidet. Esiteks Tallinna Harjumägi, mis tuntud ka plaadimäe nime all. Plaadimägi tähendab terve põlvkonna jaoks midagi erilist. See ei olnud ainult koht, kus müüdi ja vahetati lääne muusikaga vinüüle, vaid oli mässumeelsuse, vabaduse, laulva revolutsiooni, kohaliku punkliikumise jne üks sümboleid. See paik on tiine tähendustest, mida saab maastikuarhitektuurselt võimendades esile tuua ja oluliseks ning nähtavaks muuta ka uute põlvkondade jaoks ning põnevaks ka turistile. Selle asemel valis tellija konservatiivse “pingid ja uhke purskkaev” variandi, mis on nukralt tavalised ning ei panusta kohaloomesse karvavõrdki. 

Teise, õnnestunuma näitena võib tuua Kopenhaageni superprojekti “Superkilen”, mis valis maastikuarhitektuurseks lahenduseks veelgi suurema äärmuse. Olles park, mis pidi olema suure multikulti ja veidi probleemse linnajao uus keskus, otsustati, et mitte ükski element seal pargis ei saa olema pärit Taanist peale disaini enda. See on sümboolselt võimas otsus, mille argumendina rõhutati, et piirkonna üle sajast rahvusest elanikud peavad nagunii igapäevaselt elama Taanis. Seda enam võiks nende uus keskväljak sümboliseerida neile midagi muud: kohta, kus oleksid elemendid nende kodumaadelt. Kohta, mis justkui on Taani aga millel justkui poleks Taaniga midagi pistmist. See on park, mis pühitseb iga selle linnaosa kodaniku pärandit kaasaegses võtmes ja seob kõik need erinevad lood üheks tervikuks läbi maastikudisaini, mis on ainuke aga vägagi silmapaistev Taani element.

5. Meedia. Iga uus arhitektuuriobjekt on väga selgelt ka meediaobjekt. Naiivne on mõelda, et internet või sotsiaalmeedia oleks mingi teine maailm, mis füüsilisi objekte ei puuduta. Uute arhitektuuriobjektide tuntus sõltub väga otseselt sellest, millise kuvandi jätavad nad endast näiteks Instagrami piltide või säutsude kaudu. See ei ole enam mingi teisejärguline taustamüra, vaid põhiline, mille põhjal uus põlvkond otsustab, kas seda kohta külastada või mitte, kas see on trendikas või mitte. Niisiis on vaja mõelda ruumi sotsiaalmeedia-fotogeenilisusele, ja veel parem, luua talle lausa oma veebileht ja kõikvõimalikud sotsiaalmeediakontod, mis kuvandi tekkimist toetavad ja paigale lisandväärtust annavad. Ühelt poolt on ruum nõnda paremini leitav välisajakirjaniku, turisti ja mittekohaliku jaoks. Teisalt saab nõnda ka objekti, tema ajalugu ning erinevaid funktsioone paremini tutvustada. Metsas on kasutusel igasugused RMK, seene-, jälje-, linnu- jms äpid, rääkimata õpperadadest, kuid linnadel pole kohakogemuse võimendamiseks sageli mitte midagi sarnast vastu panna. Ometi ju tahaks rohkem teada ka linnakeskonna ja mitte ainult metsaelu kohta. Hea kohapromo näide on juba tuttav Superkilen^{55. Superkilenist loe lähemalt siit ja vaata videot.} Taanist. 
 

Investeering: High Line. Foto: Maiken Vardja
 

6. Investeering. Siinkohal mõtlen rahas mõõdetavat investeeringut ja selle tootlust ühe arhitektuuriobjekti näitel. Ammu on räägitud staarhoonetest, mis turiste massidena kohale meelitavad. Vähem on olnud juttu sellest, et ka maastikuarhitektuursed objektid, teisisõnu väljakud ja pargid, võivad linna tulusid ja külastatavust hüppeliselt suurendada. Meil on siin veel ikka kombeks majad valmis ehitada ja kui mingit raha üle jääb, siis ka mõned põõsad majade vahele paigutada. Märksa vähem on aga vastupidist mõtlemist, kus uus park võiks olla terve piirkonna arengu sütikuks. Hea elukeskkond on see, mis meelitab kohale inimesed ja sündmused. Koht võetakse aktiivsesse kasutusse ja peale seda on lihtsam seal ka kinnisvara müüa. Võimsaim näide sellest vallast on 2014. aasta sügisel oma kolmanda arendusetapi avanud New York High Line, mille kogumaksumus oli küll 150 miljonit dollarit, kuid mille kasu on nüüdseks ületanud miljardi dollari piiri, juhtides kindlakäeliselt terve ennast ümbritseva Manhattani lääneserva kinnisvaraarengut. Vähemtähtis ei ole siinkohal ka turism, kuna nii High Line kui ka Kopenhaageni Superkilen on kiirelt tõusnud oma linnade populaarsete vaatamisväärsuste top kümnesse. Selline edu ühe pargi puhul on miski, mida veel kümme aastat tagasi oleks ulmeks peetud. Niisiis vihje neile, kes soovivad parandada Eesti mainet: hea maastikudisain ja hea disain üleüldse pole võtmeks pelgalt kohaliku elu parandamises, vaid ka üldine mainekujundaja. 

7. Kasu. Rahast oli juba juttu. Küsimus on kasus, mida avalik ruum saab tuua ühiskonnale laiemalt. Siinkohal ei pea ma silmas vaid linnulaulu ja päikesepaistet. Avalik ruum on ühiskonna liim ja selle (maastiku)arhitektuurne lahendus peab omale eesmärgiks seadma enamat kui ilu loomise. Kaasaegsed maastikuarhitektid on nagu linnasanitarid, kes parandavad tööstuse jäetud maastikuhaavu, proovivad ühiskonda integreerida erinevaid rahvusgruppe ja lahendada lõimumisprobleeme, vahendavad kohalike elanike soove ja võitlevad arendajate kiuste kohale oluliste funktsioonide säilimise eest. Eesmärk ei saa olla vaid paraadipidamise koht või 100 puu istutamine ja 10 uue pingi lisamine. Haljasalad ei pea lahendama ainult keskkonnaprobleeme, vaid võivad muuta ühe piirkonna kuvandit, suurendada kodanike teadmisi oma piirkonnast ja teineteisest või arendada laste loovust, panna inimesi rohkem liikuma ning võibolla isegi vähem jooma. Viimane aeg on tajuda majadevahelist ruumi kasutamata võimaluse ja suurepärase tööriistana väga erinevate probleemide lahendamiseks. 
 

 

Foto: Jaak Sova

Üldistatult võib öelda, et urbanistika või anglo-ameerika keeleruumis nime urban studies all tuntud õppeprogrammid (mille nimeline on pea igas vähegi suuremas ülikoolis olemas ja mida üldjuhul iseloomustavad sarnased eesmärgid) kombineerivad planeerimist, linnauurimust, disaini, antropoloogiat, sotsioloogiat, haldust, kultuuriuuringuid jmt. Mõistagi varieeruvad ruumiga tegelevad õppeprogrammid ülikooliti ja vahel ka ülikoolide sees.¹1. Taanis mängib maastik ruumiga tegelemisel olulist rolli,näiteks Kopenhaageni ülikooli urbanistika programmi üliõpilasi seob selgelt linnamaastike kujundamine, ruumiline väljenduslaad, disain, olles omane koolkondlik tunnus (intervjuu Kaie Kuldkepiga (24.09.2013)). Soome Aalto Ülikooli ümberstruktureerimisega jaotus urbanistika valdkond sisuliselt kaheks – kunstide koolis on arhitektuur, linnaplaneerimine ja linnadisain, inseneriteaduste koolis aga maakasutus, regionaalplaneerimine, transpordiplaneerimine, kinnisvaraplaneerimine jmt. Need kaks „koolkonda“ toimivad õpilase jaoks täiesti eraldiseisvalt, kuigi peaksid praktikas olema omavahel tihedalt seotud (intervjuu Kristi Grišakoviga (25.09.2013)). Mõlemad intervjuud autorite valduses.

2. Tihti iseloomustab (vähemalt Eesti) urbanistika õppeprogrammi osalejaid valdkondadevahelisus. Või nagu hetkel urbanistika osakonda juhtiv professor Maroš Krivy on öelnud: „Indistsiplinaarsus, kus ei ole keegi kindel, mis see urbanistika on. On see miski, mis justkui ühendab erinevate valdkondade inimesi, või paneb sind su enda taustu ühendama?” Krivy, Maroš 2013. Urbanistika perefeerias: üheksa aastat urbanistika programmi Eesti Kunstiakadeemias. Urbanistide väljaanne U14 – Perifeeriad, kättesaadav siit. Eesti Kunstiakadeemias (EKA) näiteks õpetatakse urbaniste olema kriitilised strateeg-kuraatorid, kes oskavad küsida küsimusi ning juhtida ruumilisi protsesse, samal ajal antakse koolist kaasa piisav teoreetiline pagas ümbritseva mõistmiseks ja tehnilised oskused oma ideede vormistamiseks. 

Valdkondadevahelisus on ühtpidi eelis ja teistpidi puudus. Urbanistika interdistsiplinaarse koolituse saanud inimeste jaoks on väljundeid kas liiga palju (leia endale olemasolev koht, spetsialiseeru) või pole üldse (näiteks ainult urbanistika valdkonnale orienteerunud eraettevõtted, bürood). Õppima asujate või lõpetajate enesedefineerimises ei ole midagi uut ja see on kaasaegsele kõrgharidusele üldiselt iseloomulik. Ent võrdlemisi uues urbanistika valdkonnas on pidev enese uuesti määratlemine iseäranis esiplaanil. Positsioon valdkondatevaheliseks ühenduslüliks olemise ning reaalse vajaduse vahel endale tööturul koht leida on loonud olukorra, kus enesedefineerimisega tegeletakse ambitisioonikalt, mis on ka tervislik, sest ümberõppimine ja ametikohtadel roteerumine on tulevikuperspektiivis saamas uueks normaalsuseks. 
 

KOOLIST TÖÖLE
 

EKA urbanistika magistriõppe lõpetajatel ei ole kohalikul interdistsiplinaarsel (või indistsiplinaarsel)² urbanistika avatud väljal selgeid väljundeid veel välja kujunenud. Urbanistika on võrdlemisi uus eriala (11 aastat õpet), mis ongi lühike aeg tööturu väljakujunemiseks. Peale interdistsiplinaarse magistrikraadi omandamist on urbanist valmis linna hoomama oma kompleksses terviklikkuses, nähes ruumilisi ja sotsiaalseid tegureid ning märgates erinevate huvigruppide vajadusi. Niisiis võiks ta ideaalselt edaspidigi paigutuda erialade vahele või erialaülestele positsioonidele, kus urbanist saab olla eri ekspertkultuuride liimija või sildaja. Mis selliseks ühenduslüliks olemine täpselt endast kujutab, on võtmeküsimuseks urbanisti oma (töö)koha otsingutel. Kas näiteks suurarenduse juures oleks urbanist projektijuht, kes seob planeerijate, arhitektide ja kodanike huvid, mille kaudu toetab igati sidusa lõpptulemuse saavutamist, et projekt ei jääks pelgalt valdkondlikuks õnnestumiseks? Või peaks urbanist omamoodi kriitilise planeerimisjärelvalvajana koha leidma avalikus sektoris? Riikliku koolitustellimuse järgi peaks igal aastal sisenema tööturule umbes viis kvalifitseeritud urbanisti. Seega peaks õppeprogramm enam tegema koostööd erasektoriga ja leidma võimalusi, kuidas saab urbanisti profiiliga töötaja potentsiaali kasutada ettevõtetes. Näiteks mida saab urbanist teha arendusega tegelevates firmades või kuidas saab ta olla arhitektidele, kellega koos ka haridust omandatakse, võrdne partner arhitektuuribüroodes? Mõistagi on siin omaette teema see, kuidas ettevõtja ja urbanist üksteist üles leiavad ning kas urbanisti loodud lisandväärtus on piisav näiteks ettevõttes uue töökoha loomiseks. 

Kontaktid ja seosed ettevõtete ja urbanistide vahel võiksid tekkida juba õpingute ajal. Näiteid sellise praktika heast toimimisest mujal võib tuua mitmeid. Weimari Ülikooli urbanistika õppekava suurim pluss on just terve semestri pikkune praktika, mille läbimise järel tuleb kolmandal semestril oma praktiline kogemus asetada uurimistöö käigus laiemasse konteksti ning vormistada ettekandeks semestri lõpul toimuva konverentsi International Model Projects jaoks. 2014. aasta veebruaris aset leidnud konverentsil osalesid muuhulgas maailmakuulsad bürood nagu OMA, Gehl Architects, Projects for Public Spaces, Pratt Community Centre, Space Syntax jne.³3. Intervjuu Silja Loikiga (26.09.2013). Intervjuu autorite valduses.  Või Washingtoni ülikoolis Seattle'is tuleb õppeasutuse College of Built Environment juurde kord kuus kokku spetsiaalne professionaalide nõukogu (Professionals Council), kus eriala spetsialistid tutvustad tudengitele oma igapäevaseid tegemisi ja pakuvad ennast üliõpilastele mentoriks.⁴4. Intervjuu Kaie Kuldkepiga (24.09.2013). Intervjuu autorite valduses. Tihti on Eesti kõrgkoolides praktika läbimõtlemata: on küll tavaline veeta õpingutevabal aastal 3–6 kuud välisülikoolis (praktikavõimalused ERASMUSE ja Leonaro Da Vinci kaudu ning näiteks Sihtasutus Archimedese pakutav Kristjan Jaagu stipendium teevad täiendõppe kättesaadavaks pea kõigile huvitatutele), kuid kohalikud ettevõtted, avalik sektor ning ülikoolid ei ole seda koostöövõimalust veel üles leidnud. Küll on Eesti ülikoolid urbanistika valdkonnas aktiivselt pöördunud kolmanda sektori organisatsioonide või vabakutseliste poole, kellega koos korraldatakse ühiskursuseid ja töötubasid. Mitu urbanistika programmi lõpetanut tegutsevad nimelt innovatsiooni vallas, kus taasmõtestatakse viise, kuidas ühiskond toimib, kuidas suured organisatsioonid ja insitutsioonid, näiteks valitsuski, avalikke teenuseid osutavad või kuidas väiksemaid kogukondi suuremate organisatsioonide otsustusprotsessi kaasata. Selliseid organisatsioone ei ole just ülemäära palju. Näiteks 2006. aastast tegutsenud Linnalabor on olnud hüppelaud mitmele praegu juba valitsuses töötavale nõunikule ja konsultandile. Samas on ka nooremaid tegijaid – OÜ Väike Vasak Käsi, SPIN Unit – ja võib loota, et nende kõrvale tuleb lisa.  

Ülikoolide ning tööhõive teema on keeruline ja sellesse tuleb loomulikult suhtuda kriitiliselt – piir, kus koostöö ülikooli ja turu vahel muutub ebamõistlikuks, on kuskil seal, kus koolitatakse inimesi, keda viie või kümne aasta pärast keegi enam ei vaja või kui koolitatud inimesed ei ole oma karjäärivalikutes vabad, vaid on mõjutatud ainult kindlatest turu ja võimu dikteeritud valikutest. Ühegi ülikooli ruumiga tegeleva magistriprogrammi ülesanne ei saa kindlasti olla vaid vastavalt tellimusele välja koolitada füüsilisi planeerijaid või linnaametnikke. Aga üliõpilastel peaks olema ülevaade valikutest ning tööandjal ülevaade erialast. 
 

RAHVUSVAHELINE URBANISTIKA
 

Eesti urbanistile on üha omasem olla aktiivne nii siin kui mujal – osaleda Linnalabori tegevuses Eestis ning tegeleda doktoriõpingutega Inglismaal või Ameerikas või pühenduda Talsinki ning Hellinna võimalikkuse uurimisele, ise üheks kaksiklinna kodanikuks olles. Sellise töö- ja elukorralduse teeb võimalikuks otsus olla vabakutseline ning töötada projektipõhiselt. Tihti jääb see urbanisti ainsaks võimaluseks erialast tööd teha. Linnaruumiga tegelevate organisatsioonide strateegilistesse eesmärkidesse on üldjuhul samuti sisse kodeeritud rahvusvahelisuse mõõde ning piire ületav koostöö – leidmaks oma tegevusele ja eesmärkidele laiemat kõlapinda ning teadmiste ja kogemuste jagamiseks. Küll alles kujunemisjärgus, kuid ehk tulevikus end enam manifesteeriv on urbanistide koostöövõrgustik Baltikumis. Peale selle on oluline Eesti ja Soome linnauurijate ühiste teemade alane koostöö, mille võrgustikku on Eestis arendanud Linnalabor. Rahvusvahelist mõttevahetust arendavad erinevad konverentsid (Urbanistika ja linnamaastike päevad) ja nende korraldamisega seotud inimesed. Pideva ja sisuka koostöö võti on regioonile iseloomulike fookuste leidmine, head näited on Talsinki-Hellinna teema ning järjest enam esile kerkiv postsotsialistliku ühiskonna analüüs. 

Püsiv urbanistide võrgustik, mis ühendaks Baltikumi, Soome ja näiteks Peterburi ruumieksperte, võiks alguse saada just ülikoolidevahelisest koostööst. Näiteks tegevusliin, mis on Eesti ruumiõppe programmide arendamisel veel lõpuni kasutamata, on potentsiaal korraldatud või isegi kohustuslikuks vahetus- ja täiendõppeks ning järjepidev välis- ja külalisõppejõudude võrgustik. EKA urbanistika õppeprogramm võiks arendada välja selged vahetusõppe programmid urbanistika õppekava omavate partnerülikoolidega, mis soosiksid üliõpilaste liikumist ja vahetust urbanistika valdkonnas. Iseäranis kurb on see, et 2014. aasta sügisest ei kuulu EKA enam üheaastase magistriprogrammi POLIS European Urban Cultures partnerite hulka, sest nimelt POLISe vahetustest on sündinud koostööprojekte, mille tulemusel on end tööalaselt Eestiga sidunud mitu POLISe programmi lõpetajat. Sealhulgas saab üliõpilaste liikumise kaudu vahendada ka kohalike urbanistide kontekstipõhiseid teadmisi, mis võivad huvi pakkuda välisülikoolidele. Huvitavaid arenguid urbanistika valdkonnas võib oodata Tallinna Tehnikaülikoolis avatud arhitektuuri- ja urbanistikainstituudist. 
 

URBANISTIKA TEADUSHARU ARENG 
 

Eesti Kunstiakadeemia urbanistika programmil ei ole doktorantuuri (küll avatakse arhitektuuri ning urbanistika doktoriõpe Tallinna Tehnikaülikoolis), ning seetõttu on praegu veel tulevaste õppejõudude väljakujunemise eelduseks seotus rahvusvahelise teadustegevusega. Selleks on kindlasti vaja rohkem aega kui ühteteist aastat, ning tera enamat kui kolmekümmend magistriõppe lõpetajat umbes seitsmekümnest alustanust, mis on ainult algus vajaliku massi kujunemisel. Aga iga ülikool peab nägema üliõpilastes tulevasi õppejõude. EKA urbanistika õppetooli juhtivat professorit peaks toetama kohaliku kontekstiga hästi kursis olev teadur, eriti olukorras, kus ülikoolid peavad lähiajal hakkama üliõpilaste arvu vähenemise tõttu õppekavasid kavalalt integreerima. Tihti on erinevate erialade koostöö koordineerimine osakonna juhile lisatöö ja sellega ning paljude muude Eesti ülikooli konteksti puudutavate küsimustega võiks tegeleda arhitektuuriosakonna külge haakuv uurimisüksus. Uurimisüksuse väljund oleks ka urbanistika loengute pakkumine teistes ülikoolides. Linnateemad on samuti olulised nii sotsioloogia kui juura valdkonnas ning spetsialiseerumine võib välja kasvada ka valdkonnast endast – heaks näiteks on Tartu Ülikooli semiootika osakonna linnasemiootika suund. Urbanistika õppeprogrammi juures tegutsev uurimisrühm oleks platvorm, mille abil osaleda EKA teadustegevuses, tehes koostööd kunstikultuuri osakonnaga või EKA teadus- ja arendusosakonnaga. Nii sünniks ehk enam Spatial Intelligence Uniti või Linnalabori moodi algatusi, mis tegutseksid institutsionaalses kontekstis ja oleksid selge erialane väljund iga magistrikraadi omandanud urbanistile. 
 

VÕIMALIK URBANISTIKA
 

Erialavalik, ka magistri tasemel, ei pea määratlema elu ega karjääri. Sellegipoolest tahame rõhutada, et laia haardega linnateemade spetsialistide kogutud teadmistest tuleva potentsiaali õhku haihtumine või laiali hajumine on ühiskonnale suur kaotus. Selleks, et urbanistika Eestis areneks ning kujuneks tõsiseltvõetavaks teadusharuks, on vaja kogunenud kompetentsi koondada ja hoida, et teadmine õppeprogrammi vedajate, välisriikidesse suundunud programmi lõpetajate jt vahetudes ära ei kaoks. Mõistagi on selles oluline roll ülikoolil, kuid toetava struktuuri, võib-olla isegi mingis vormis erialaliidu loomist ei saa oodata kelleltki teiselt, kui urbanistidelt endilt. 
 

Täname Kaie Kuldkeppi, Kristi Grišakovi, Mikko Laaki, Silja Loiki, kes artikli kirjutajatele mõtteid jagasid. Artiklis välja toodud tähelepanekud käivad küll valdavalt EKA urbanistika õppeprogrammi kohta, kuid tihti kehtivad need ka teiste linnateemadega tegelevate õppeprogrammide puhul. 


​

Kalarand 2014. Foto: Andra Aaloe

Praegusel hetkel, kui planeerimisseadus on Riigikogus vastu võetud, on ka ruumiplaneerimise teema tavapärasest aktuaalsem ja laiemini kajastatav. Erialaliidud on esitanud Riigikogule mitu seisukohaavaldust, eelmise suve jooksul räägiti kord nädalas Vikerraadios linnast ja ruumist¹.1. Kuula saadet siit.

2. Kuula saadet siit. Selle aasta 12. jaanuari Reporteritunnis² tõi Arp Müller seadusemuudatuse temaatika teravalt üles kui ilmselgelt alakajastatud õigusloome muudatuse, mis mõjutab meist igaüht kindlasti rohkem, kui näiteks ettevõtja tulumaksustamise temaatika. Seega tundub olevat paras hetk korraks mõtiskleda erinevate erialade spetsialistide rolli üle meid ümbritseva keskkonna kujundamisel. 

Vaadates Eesti planeerimissüsteemi, siis pea pooled planeerimisega tegelevatest töötajatest on kas arhitektuuri, maastikuarhitektuuri või maakorralduse-maamõõtmise alase haridusega, nagu selgus Eesti planeerimisõppekavade arendamise (EPA) projekti raames 2010. aastal läbi viidud küsitluse tulemusena. Kuna ruumilise planeerimise eesmärgiks ongi pikaajaline ja funktsionaalne jätkusuutliku ruumilise arengu korraldamine, siis tundub kõik ju hästi olevat. Tööga tegelevad spetsialistid, kellel on olemas vajalikud tehnilised ja sisulised teadmised ja oskused, ülevaade protsessist ja selle rollist nii riigi, omavalitsuse kui kohalikul tasandil. Kuid konkurents erinevate ruumiharidusega inimeste vahel on üsna tihe. Nagu Regina Viljasaar oma artiklis „Ruumiharidusest Eesti ülikoolides" (Maja 4/2014) välja toob, on Eestis ruumierialade õpetamine küllalt killustunud ja valitseb üldine paljusus: ruumialast haridust antakse kuues ülikoolis ja viiel eri õppetasandil. Loomulikult on kõigil erialadel vähemalt teoreetiliselt oma nüanss ja spetsialiseerumine, kuid mina jagaks need laias laastus kaheks suunaks: kujunduslikuks (näiteks maastikuarhitektuur, urbanistika või linnakorraldus) ja tehniliseks (maa- ja maastike korraldus, arhitektuur). Aga kas riik ja inimesed tellijatena ning meie ise spetsialistidena oskame näha ja rakendada neid erinevaid rolle? Ning kus on selles jaotuses linnakorraldaja koht?

Tallinna Ülikooli kodulehelt saab teada, et linnakorraldus aitab mõista ruumi toimimist ning selle läbi keskkonna- ja sotsiaalsetele probleemidele lahenduse leidmist kaasaegsete lähenemiste ning pikaaegsete praktiliste uuringutega.³3. Loe EHI linnakorralduse eriala kohta siit. Tegemist on erialaga, mis ühendab sotsiaal-, kultuuri- ja loodusteadusi ning käsitleb väga erinevaid elu aspekte nagu linnaplaneerimine, -kultuur, -sotsioloogia või linnaliiklus ruumis. Kui ma pärast mõningast õppimispausi kuulsin raadiost erialast, mida olin endale teadmata otsinud, siis ei kõhelnud ma pikalt ning võtsin taaskord koolitee jalge alla. Linnakorraldus tundus just see õige suund, mitte liiga tehniline ja range, mitte liiga kujunduslik ja kunstiline, vaid suunatud meid igapäevaselt ümbritseva linnakeskkonna parendamisele. Eriala õpetatakse Humanitaarinstituudi all, mis lubas eeldada tugevat sotsiaalset rõhku ja eristas minu jaoks seda eriala teistest planeerimisalastest õppekavadest Eesti ülikoolides. Ka rahvusvaheliselt on linnakorralduse ja –planeerimise erialad pigem arhitektuuri või inseneriteaduste valdkonnas ja realistlikus õppesuunas. Olles aga varasemalt õppinud keskkonnakaitset, tundsin puudust just arusaamisest, kuidas nii looduslikus kui ehitatud keskkonnas toimuvad muudatused mõjutavad meie igapäevast elukvaliteeti ja kuidas oleks võimalik tulemust ise mõjutada. 

Kui minult nii mõnigi kord on pärast õpitava eriala uudse nimetuse kuulmist küsitud, mis minust edasi saab, milline on võimalik karjäär, on see pannud mind pisut ennastki õlgu kehitama. Töökuulutuste hulgast ei tasu linnakorraldaja nimetust otsida, sest sellist töökohta meil eraldi ei ole. Kõige tõenäolisem tunduks töötada kusagil omavalitsuses – see on ka sageli küsijate endi vastusevariant, või arhitektuuribüroos planeeringuid koostades. Seniseid linnakorralduse lõpetajaid võib leida kinnisvara- või arhitektuuribüroodest valla- ja linnavalitsusteni välja. Seega valikut justkui peaks olema. 

Palju räägitakse tervislikust, jätkusuutlikust ja keskkonnasõbralikust linnast, keskendudes seejuures peamiselt uudsetele tehnoloogilistele lahendustele, unustades ära inimeste tegelikest vajadustest lähtuva planeerimise ja kujundamise olulisuse. Linnaruum mõjutab ühiskonda ja ühiskond omakorda mõjutab seda, milline on linn. Tasakaalustatud linna arenguks on vaja tähelepanu pöörata ka sotsiaalsele ja kultuurilisele keskkonnale ning ühiskonnas toimivatele protsessidele. Mingis planeerimise etapis peaks keegi vaatama üle olemasoleva või kavandatava ruumi kvaliteedi: kus paiknevad töökohad, kus koolid-lasteaiad, kus on võimalik poes käia või õhtul aega veeta. Ehk siis siduma ruumi inimeste ja nende käitumisega. Seetõttu tundub mulle, et linnakorraldaja kui avalike huvide kaitsja peaks mängu tulema nii riigi, omavalitsuse või piirkonna strateegilise arengu planeerimise ja visiooni kujundamise etapis. Just tulevikuplaanide seadmise käigus on vaja interdistsiplinaarset vaadet ja arusaama, kuidas kavandatavad tegevused mõjuvad nii sotsiaalsele, majanduslikule kui füüsilisele keskkonnale. Linnakorraldaja vaade oleks väga oluline keskkonnamõjude strateegilise hindamise osana, ükskõik, kas riigi või erasektori esindajana, et hinnatud saaksid mõjud ka muudes sektorites peale keskkonnakaitse. Siseministeerium on koostamas juhendit sotsiaalsete ja majanduslike mõjude hindamiseks planeeringute koostamisel, kuid uuenduste saavutamiseks pelgalt uue juhendi koostamisest paraku ei piisa. Kuna Eesti riik on hetkel veel koostöö ja kodanikualgatuste poolest lapsekingades, siis on vajalikud ka regulatiivsed meetmed. Miks mitte luua nõue, et strateegilise arengu või planeeringu koostamisel või vähemalt mõjude hindamisel peab osalema näiteks linnakorraldusliku taustaga inimene ning analüüsi tulemused oleksid kajastatud ka selgelt ja põhjalikult dokumentatsioonis. 

Jah, võib tunduda mingis mõttes minust tagurlik või bürokraatlik öelda, et protsesse tuleks reguleerida veelgi detailsemalt. Kuid üha enam on märgata inimesi väljendamas oma rahulolematust elukeskkonna ning kavandatud arendustega. Hetkel jõuab see avalikkusesse pigem aktiivsete asumiseltside kaudu, kuid igas piirkonnas ei ole oma asumiseltsi ning mitte kõigil ühiskonnagruppidel ei ole oma selget esindusliikumist. Näiteks jalakäijad, keda eriti mõjutab tänavaruum, ei ole kuidagi selgelt piiritletav grupp, kellega nõu pidada.⁴ 4. 2014. aasta suvel loodi Jalakäijate Ühing, mis on koostöövõrgustik neile, kes soovivad oma tegevusega aidata kaasa jalakäijasõbraliku elu- ja liikumisruumi kavandamisele-teostamisele ning selleks vajalike tingimuste kujundamisele. Rohkem infot siit. (Toimetuse kommentaar). Sestap ongi tarvis, et tuleviku kujundamises osaleksid inimesed, kes tänu oma teadmistele oskavad esindada väga erinevaid avalikkuse gruppe. 

Kõik see eelnev ongi minu arusaam linnakorraldaja rollist. Vaadates linnakorralduse eriala ingliskeelset nimetust Urban Governance (linna valitsetus), selgineb ehk mõiste veelgi. Linnakorraldaja kui erialaspetsialist peaks olema riigile valitsemises partneriks võrgustike või äriühingute kaudu, täiendades planeerimisprotsessi juriidilisi ja tehnilisi külgi. Leian, et selleks on olemas küllalt head eeldused. Nimelt õpetatakse Tallinna Ülikoolis eriala ainult magistritasandil. Seda asuvad õppima väga erineva tausta ja varasema hariduse ning töökogemusega (filosoofiast keskkonnakaitseni) inimesed. Nad on tunnetanud, et neid huvitab linna ja ühiskonna koostoime ning nende tegevustel on seos linnaeluga. Teadmiste ja kogemuste paljusus muudab kogu õppeprotsessi elulisemaks, pakkudes aruteludeks väga erinevaid reaalseid situatsioone, muutes eriala veelgi selgemalt valdkondadevaheliseks. Ning saadud teadmised kanduvad omakorda erinevate töökohtade kaudu paljudesse sektoritesse, võimaldades mõjutada ühiskonna arengu eri aspekte.

Kuna paljudel linnakorraldust õppima asujatel on juba eelnevalt olemas töökohad, mis on osaliselt olnud motivatsiooniks erialavalikul, ei tegele me pingsalt uue rakenduse otsinguga. Sooviks on pigem oma senist tegevust jätkata laiemate teadmiste baasil, omavahel erialasid integreerides. Mis aga tähendab, et vähesed linnakorraldajad jõuavad tööle linnaplaneerimisega tegelevatesse ametitesse või ettevõtetesse, osaliselt ka kuna puudub tehniline väljaõpe, ning planeeringuid koostavad ja menetlevad ning üldiseid suundumusi seavad pigem norme ja numbreid jälgivad inimesed. Ka võrgustikke või äriühinguid, millega liituda, ei ole meil veel palju ning olemasolevaid nähakse tihti pigem vastandujana ametlikule poliitikale, mitte riigi koostööpartnerina. Kuna Eestis ei ole kodanikuühiskond veel nii tugev ning osalev planeerimine ei ole väga popp, siis ei jõuagi linnakorralduslikud teemad ametlikku arutelusse ja avalikkuse kõrvu. Muudatus protsessis on küllalt aeglane toimuma. Linnakorraldaja või linnakeskkonna mõtestaja peab hetkel tegelema aktiivselt enese vajalikkuse tõestamisega ja tööturu loomisega. Me peame ise valjemalt rääkima projektidest, kus linnakorraldajad on edukalt osalenud ning tulemuseks on olnud hea linnaruum. Probleemide üle planeeringulahendustes või üldse keskkonnas, tuleb sisukamalt arutleda ka meedias, et avalikkus aduks selgemalt, kuidas linnakorraldajad aitavad iga inimese jaoks parema linna tuleviku visioneerimisel. 

Inimesed ei mõtle neid ümbritsevast linnaruumist kui erinevatest objektidest ega hinda platse ja tänavaid, avalikke ja poolavalikke ruume eraldiseisvalt. Nad lähtuvad oma sisetundest, kas neile meeldib selles kohas olla või mitte, kas nad tunnevad end hästi ja kas nad saavad oma igapäevased toimetused mugavalt korraldatud. Riiki huvitab tervikliku ja jätkusuutliku elukeskkonna loomine teatud maa-alal ning omanikke nende äriliste huvide või elamiseks vajalike tingimuste võimalikult head toetamist. Minu nägemuses ongi linnakorraldaja rolliks võrdselt kõigi osapoolte huvide ja vajaduste sidumine ning võimalustele vastava tervikliku lahenduse loomisel osalemine. Meil kõigil on linnakorraldajat vaja, sest kes ei tahaks elada heas linnas.

 

ÕU-U kaastoimetus:

Andra Aaloe, Keiti Kljavin (Urbanistide väljaanne U) & Anna-Liisa Unt, Karin Bachmann, Merle Karro-Kalberg (Väliruumi ajakiri ÕU)

Tõlked ja keeletoimetus:

Kaisa Kaer, Piret Karro, Paul Emmet

Veeb:

Maria Derlõš, Andreas Wagner

Kujundus (pdf/trükis):

Marje ja Martin Eelma (Tuumik Stuudio)

Kaastööd:

August Künnapu, Esa Laaksonen, Maris Kerge, Silvia Pärmann, Aet Ader, Katrin Koov, Merle Karro-Kalberg, Helen Tammemäe, Anna-Liisa Unt, Karin Bachmann, Tiit Remm, Kadri Leetmaa, Kaja Pae, Findo Kveiks, Maarin Mürk, Ott Kagovere, Tanel Kuningas, Liina Lelov, Triinu Pungits, Aare Pilv, Andres Tennus, Sven Vabar, Robert Kähr, Tõnu Laigu, Gabriela Liivamägi, Juhan Teppart, Oliver Orro, Laura Mirtel, Sarah Blee, Kristi Grišakov, Marje Eelma, Kaie Kuldkepp, Maiken Vardja, Keiti Kljavin, Kaija-Luisa Kurik, Jaak Sova, Merlin Rehema, Andra Aaloe, Sten Tamkivi

Tänud:

Maarin Mürk, Friedrich Kuhlmann, Grete Veskiväli, Ingrid Ruudi, Krista Kodres, Tauri Tuvikene, Triin Ojari, Maroš Krivý, Silja Loik, Mikko Laak, Kaie Kuldkepp, Kristi Grišakov

 

ÕU-U annab välja MTÜ KINO 
ning MTÜ Linnalabor:
 

 

ÕU-U ühisnumbri väljaandmist toetab Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ning Tuumik Stuudio: