Esimest korda osalesid Balti riigid ühispaviljoniga 1937. aastal Pariisi maailmanäitusel. See oli ka esimene kord, kui kolme riiki maailmanäitusele üldse kutsuti, aga hoolimata sellest ei sündinud osalemise otsus kergelt – ettevõtjate hulgas kardeti, et investeering ei tasu end ära. Ent pärast pikki vaidlusi otsustati siiski, et üritusest osavõtt on riiklikult tähtis asi, ning leiti ajutise paviljoni ehitamiseks ja enamasti tarbekunstile keskenduva ekspositsiooni jaoks ka raha. Uhke Balti paviljon kogus näituselt hulgaliselt auhindu ja sai kõvasti kiita, ning esmakordselt, vähemalt kohaliku meediakajastuse järgi, suudeti kolme noort väikeriiki näidata maailmale tugeva omanäolise mitte-venemaana. Ent tolle maailmanäituse tähed olid hoopis Eiffeli taustal vastastikku asetatud Saksa ja Vene paviljonid, millest esimene näitas Leni Riefenstahli filmi „Tahte triumf” ning teise katusel oli Vera Muhhina mitmekümne meetri kõrgune skulptuurigrupp „Tööline ja kolhoositar”.

Järgmised suuremad baltlaste ühtsustaotlused sündisid juba väiksemate aktiivsete gruppide algatusel vajadusest näidata rahvuste tugevust olukorras, kus riike sellistena enam ei olnud, näiteks luues Balti Ülikooli eksiilis (eesti, läti ja leedu pagulaste ühine ülikool okupeeritud Saksamaal aastail 1946–1949) või võttes kätest kinni ja seistes ühes rivis omariikluse taastamise lootuses. Sellest hädaaja-ühtsusest oli ka abi – 1990ndate alguses saime me jälle tagasi Eestiks, Lätiks ja Leeduks, ilma liideteta, ning võimaluse omaette edasi sõuda. Eesti põhja, Leedu lõunasse, Läti... läände? Selge on see, et keegi ei tahtnud paigale jääda. Siia itta, postsotsialismi, kus kõik oli veel mujalt Euroopast vaadatuna hall ning üheaegselt iganenud ja toores.

Aga nüüd tundub, et postsotsialistlik konditsioon hakkab tasapisi ühele poole saama – see üleminekuaeg ühest süsteemist teise, kus korraga üritatakse oma keerulise minevikuga toime tulla ning uut tulevikku ehitada, mistõttu olevik jääb justkui tähelepanuta. Paistab, et me kõik hakkame vaikselt tagasi jõudma – siia, Baltikumi. Noorem juba iseseisvuse ajal suureks kasvanud põlvkond, kellele on ja olid (lääne)maailma uksed valla, ei võta enam omaks kohati stigmatiseeritud idaeurooplase narratiivi, vaid oskab võtta Balti riike kui omamoodi erilist paika, nähes ka selle sotsialistlikku pärandit ühena regiooni omapäradest (loe näiteks ka käesoleva numbri artiklit pehmest urbanismist, mis üritab määratleda viimase kümnendi balti linnalisi liikumisi, mille eestvedajad on nimelt 1980ndatel ja hiljem sündinud aktivistid).

Üheks märgiliseks sündmuseks kogu aeg olemas olnud baltluse taasavastamises on kindlasti möödunud aasta Veneetsia arhitektuuribiennaali Balti riikide ühispaviljon. Sellegi kuraatoriteks olid noored juba välismaal tudeerinud arhitektid ja teoreetikud. Otsusega paviljon Arsenalest välja kolida ja rahvusvahelise näitusekompleksi naabruses asuvasse brutaalselt keset Veneetsiat istutatud spordihalli Palasport eraldada, jooniti alla regiooni (taotletav) ühtsus ja erilisus. Ent samas näidati väljapaneku eklektilisusega regiooni mitmepalgelisust – oleme küll üks, kuid siiski eraldi kolm (või sada, kui tahad). Näitusel on tunda nende samade noorte põlvkondade hingamist, mis, ilma kaalutlematagi, lubavad omaks pidada ka nõukogude pärandit, sest selles kontekstis mõjub see samamoodi kui baltisaksa peks – üks ajalugu kõik, mille valu nemad tundnud ei ole.

Nii eelmise aasta Balti paviljon kui Deep Balticu veebiajakiri tunduvad olevat ühe ja sama selge vaatega uue balti kuvandi loojad – baltikum on noor aga iidne, eksootiline aga tuttav. Just tänu nende kahe ettevõtmise köitvusele ja ajakohasusele otsustas ka U väljaanne, mis ehk liiga sageli vaid Tallinna-keskseks jääma kipub, võtta ette ja heita korraks ühte Deep Balticuga, et ka regionaalseid linnateemasid lahata.

Sest ometi on ju huvitav jälgida, kuidas baltlased on taas oma ühtsust leidmas ajal, mil globaalselt on välja joonistumas uued ja selged poliitilised pingejooned. Balti regioon on sellistes malemängudes alati jäänud vaid üheks etturiks. Kolme riigi olukorrast ja tulevikust võimaliku NATO ümberstrukturaliseerimise eel vestlevad Deep Balticu toimetaja Will Mawhood ja Edward Lucas. Õrnalt meeleheitlikku püüdlust iga hinna eest lääne jaoks olemas olla (olla pildis, olla selge bränd) võib ju mõista. Ning mõista võib ka tahtmist olla vana Euroopaga seotud füüsiliselt, lausa raudselt. Rail Balticu, Baltimaade ajaloo suurima ühise taristuprojekti, kolme riiki läbiva kiirraudtee rajamise arutelud lõppevad taasiseseisvumise järgse vormeliga: kui sa ei taha seda, mis meil praegu plaanis on (ja me teame, et siin on vigu), siis ole valmis vene invasiooniks. Selline lõpuni kaalutlemata megaprojektide hirmu abil läbi surumine on iseäranis kurb, arvestades taoliste struktuuride mastaapsust nii ruumis kui ajas.

Balti paviljoniga koos ilmus eelmisel aastal ka suurepärane eri autorite balti-käsitluste kogu „Baltic Atlas”, mille tekstide hulgast taasavaldame käesolevas numbris Ines Weizmani essee koos David Grandorge'i ja Jonathan Lovekini fotoseeriaga „Ground”. Inese essee ja fotograafide pildid balti maastikest juhivad tähelepanu meie regiooni taristuvõrgu sõlmpunktidele, alusstruktuurile, mis jookseb üle ja läbi Baltimaade turismibrošüüridest nähtud rikkumata looduse ja värviliste keskaegsete vanalinnade, sidudes uue ja vana, looduse ja tehnoloogia ühtseks inimtekkeliseks armide võrgustikuks maakera pinnal. See käsitlus asetab Poola piiril lõppeva tuleviku kiirraudtee nüüdsele maastikule, sest füüsiliselt on kõik sama, olgu ta uus või vana, läände või itta vaatav – üks inimese sassi keeratud maa. 

Hoolimata sellest, et me end siinkandis tihti metsarahvaks nimetame, hindame kooskõla loodusega, seenel käimist, ja elame ühtedes metsarikkamatest riikidest maailmas – sellisena meie riike ka muule maailmale müüakse –, on meie ümber toimumas protsessid, mis suures osas linnades elavale metsa-usku rahvale märkamata jäävad. Eesti metsakaitse liikumise üks eestvedajaid Linda-Mari Väli avaldab käesolevas numbris reportaaži topeltmoraalist Eesti riiklikus metsanduspoliitikas, ning sama metsateema toob regiooni-skaalasse Kārlis Bērziņš, kes näitab visuaalide kaudu maakasutuse ja metsasuse muutumist Nõukogude Liidu järgsetes Baltimaades.

Ning kohalikud metsarahvad tõesti linnastuvad. Ent linnastumine ei tähenda automaatselt, et kõikidel linnadel läheks nüüd väga hästi, et rahvast aina tuleb, kõik kasvab. Linnade saatust säävad pigem demo- ja geograafilised tegurid ja protsessid, mis aga enamikule nüüdisaegsetest linnadest ei ole kuigi soodsad – Balti riikides kasvab vaid loetud linnade elanikkond. Aga mida peab Balti linn tegema, et teda siiski võiks edukaks – mistahes mõttes – kutsuda, seda tutvustavad käesolevas numbris nn linnaportreed. Ventspilsi linn kui firma-teemapark-mänguväljak (Owen Hatherley „Ekskursioon Ventspilsis”), Vilniuse varjust välja kasvada üritav Kaunas (linna aktiivsete tegijate portreed intervjuude seerias „Kaunas: kunagise Leedu pealinna säilitamine, taasmõtestamine ja -elustamine”), end targalt kokku tõmmata üritav Valga (Valga linnaarhitekti Jiri Tintera artikkel „Elu võimalikkusest kahanevas piirilinnas”) ning aktiivselt noort ja värsket kuvandit loov Cēsis (Will Mawhood uurib Riias leviva Cēsise-haibi tagamaid artiklis „Cēsis – Läti uus urbanismipealinn või hoogne gentrifitseerumine?”) moodustab assortii Balti linnade võimalikest olemisviisidest. Omaette linnalugu on ka Jonas Bücheli ja Will Mawhoodi visuaal-kirjanduslik seiklus mööda Baltikumi esimest metrood Riias, mida kunagi ei ehitatud, nagu siiamaani ei ole me saanud tunnistada ka Riia, kunagise regiooni uhke keskuse, pea miljonilinna leegitsevat taassündi. 

Deep Balticu U on kirju nagu Balti paviljon. Balti linnad asuvad endiselt tihkes võsas lääne ja ida vahel, ning on läänemerd pidi seotud Euroopaga ning maapiiri pidi igaveseks suure vene külge õmmeldud. Siia täielik ideeline kohalejõudmine võtab veel ehk aega, ent algus on juba tehtud. Nii et palju õnne meile kõigile, sest nüüd, peagi, saame me olema keskmes! Ja palju õnne ka sulle selle puhul, et sa oled enda valdusesse saanud väga erilise koostöö-ajakirja, sest see on Deep Balticu esimene paberil number ja võimalik, et lõpetava U viimane. Aplaus, palun! Meie kummardame.

U19 – Deep Baltic ühistoimetus

Deep Baltic on omaalgatuslik veebiväljaanne, mis alates 2015. aasta oktoobrist kajastab iganädalaselt kultuuri-, ajaloo ja reisilugusid Eestist, Lätist ja Leedust.

NB! Kui soovid kakskeelset U19 – Deep Balticu numbrit lugeda trükituna, siis võta julgelt ühendust U toimetusega! 
 

Ventspilsi peetakse üldiselt Läti kõige paremini juhitud linnaks. Et selline tiitel läheb väljapoole  pealinna, kuhu on koondunud kõik suurettevõtted ja turismimagnetid, on ebaharilik. Läti jaoks – mis on kõige vaesem Balti riik, üks vaesemaid riike Euroopa Liidus, mis kannatas rängalt finantskriisis ja taastas majanduskasvu suuresti elatustaseme langetamise teel – tähendab see palju. Ehk ongi olemas ka teistsugune tulevik peale organiseeritud hääbumise ja emigratsiooni? Rääkides inimestega rahvastiku kahanemisest, väikelinnade mandumisest ja sellest, mida võiks selle kõige vastu ette võtta, osutatakse sageli Ventspilsile kui võimalikule eeskujule.

Kummatigi on nii, et kuigi Ventspilsi peetakse kõige paremini juhitud linnaks, peetakse seda ühtlasi ka kõige korrumpeerunumaks, ning selle pikaajaline linnapea ja endise kohaliku kompartei juht Aivars Lembergs paistab olevat pidevalt uurimise all kahtlaste tehingute ja pistisevõtu eest, kuigi need ei ole kunagi viinud ametliku süüdistuse esitamiseni – ega valimiste kaotamiseni. Ehkki Ventspilsis on suhteliselt väike vene vähemus, on Lembergs väljendanud kunagise valitsejarahva suhtes ootamatult suurt sümpaatiat väitega, et NATO vägede kohaletoomine võib kujuneda Läti sõjaliseks okupatsiooniks. Lembergs käis hiljuti ka Venemaal Dmitri Medvedeviga kohtumas, mis on eriti veider arvestades asjaolu, et linnapeana on tema programmi osa olnud linna esteetika „desovetiseerimine”. Minule sai osaks säärane ootamatu kingitus, et 2016. aasta suvel tegi mulle ekskursiooni linnaarhitekt, kes pakkus mulle uskumatu elamuse linnast, mis toimib osalt tööstusliku linnfirmana, osalt teemapargina ja osalt laste mänguväljakuna. Kui rohkem Ventspilsi moodi olemine on üks võimalik lahendus paljude Läti linnade üpris kurvale ja luitunud ilmele, siis tasub täpselt välja uurida, milline see alternatiiv on. Ja – kuidas nad selle kõik kinni maksid. 

Ventspilsi ajalugu saab lugeda linnavolikogu üllitatud läikivast teejuhist. See on tänapäevane versioon kirjastuse Progress kunagistest reklaamraamatutest, mis pajatasid nõukogude liiduvabariikide pealinnade saavutustest. Praegune väljaanne „Ventspils – 700+25” algab Lembergsi eessõnaga: „me oleme ehitanud endale linna, kus meie ja teised end hästi tunnevad… Me käsitleme hoolikalt kõike uut ja valime enda jaoks välja vaid selle, mis on otstarbekas ja mugav ning kasulik meie heaolule, linnaesteetikale ja kasvule”. Raamatus jutustatud ajalugu on tavaline katse luua monoetniline narratiiv Kurzemest, mis oli kunagi Vene keisririigi multikultuurne Kuramaa provints. Kunagine iidsete liivlaste ala muutus hertsogiriigiks – Poola-Leedu koosseisu kuulunud ja sakslaste valitsetud autonoomseks osaks, mille laevastik rajas kolooniaid Lääne-Aafrikas ja Kariibi merel – ja siis Vene tsaaririigi osaks ja seejärel iseseisva Läti osaks. Vastuolulisematest teemadest minnakse mööda alates 1905. aasta revolutsioonist, kui Ventspilsis (Windaus, Vindavas) nagu ka ülejäänud Kuramaal lahvatas äge sotsialistlik ülestõus, kuni tsaariväed selle maha surusid, ning lõpetades lühiajalise Läti Sotsialistliku Nõukogude Vabariigiga 1919. aastal. Vaikus ulatub ka holokaustini, mille käigus Kurzeme suur juudikogukond hävitati, kusjuures peamiselt tegid seda Läti politseipataljonid. Ent trükises leitakse ruumi, et märkida ära „liivlaste genotsiid”, mis toimus nähtavasti siis, kui nõukogude armee sundis ranniku militariseerimise käigus soome-ugri keelt kõnelevaid liivlasi lahkuma nende kaluriküladest (kahtlemata halb ja julm tegu, kuid kummaline, et seda peetakse tähtsamaks kui peaaegu iga viimase linnas elanud juudi tapmist). Seejärel hüppab ajalugu 1944. aastasse, kui liberaalne Läti Kesknõukogu põgenes Stockholmi, ning siis 1980. aastate keskkonnakaitse liikumise juurde, mis viis lõpuks iseseisvumiseni. Narratiivina ei ole loos, mida Ventspils enda kohta jutustab, mitte midagi, mis võiks solvata Läti rahvuslast.

Kuid keskkonnaliikumise mainimine on hädavajalik, et mõista, miks on Ventspilsist täna saanud kummaline „edulugu”. 1970. aastatel ehitati siia Ameerika investori Armand Hammeri ja tema firma Occidental Petroleumi abiga naftaterminal, et Nõukogude Liidu sisealadelt pärit fossiilseid kütuseid Läänemere kaudu Lääne-Euroopasse eksportida. Ventspilsi suur vabasadam on endiselt terminali ümber ehitatud ja see on alates 1997. aastast olnud erimajandustsoon, misjärel on sellest saanud erakordselt tulus kapitalistlik ettevõte. Naftaterminal teeb selgeks, millises linnas sa viibid, niipea, kui bussijaama saabud. Siin lähedal asub luteri kiriku ümber ehitatud väike väljak – pisike Peterburi klassitsismi näide – ja väikeste krohvitud puitmajade ansambel, mille taga on ajalooline turuväljak. Turu poole sammudes näed paratamatult terminali – punaseks ja mustaks värvitud metalltoru tillukestel metalltugedel, mis on ühendatud torude ja pukkidega kaarduvate konteinerite külge ning kulgeb edasi sihvakate roostetavate kraanade juurde. Kõige selle keskel on varjus mõned 19. sajandi lõpust pärit tahmased sadamahooned. Taoline järsk üleminek tillukestelt majakestelt ja kirikult sellisele konstruktivistlikule monstrumile on kõige tähelepanuväärsem asi linnas ja tuletab pidevalt meelde, mille ümber siin elu keerleb. Terminali, kaipealse promenaadi ning Norrasse, Põhja-Saksamaale ja Taanisse viiva reisisadama ees seisab rida klaaskiust lehmi. Nad on ehitud mitmesuguste kostüümidega. Kohvriga lehm, kaunistatud postmarkide ja kleepsudega kaugetest sihtkohtadest. Märulipolitseilehm kilbi ja turvisega. On ka mõni suveniiripood, kust võib osta Aivars Lembergsi näopildiga kruuse.

Ma ei tulnud siia sadamat vaatama, vaid hoopis koos kirjanike rühmaga, kes on lähedalasuvas Kuldīga linnas residentuuris ja külastavad luteri kiriku vastas asuvat Kirjanike maja – sa saad aru, et tegu on kirjanike majaga, sest selle ees on hiiglaslik skulptuur kirjasulest, mis on järjekordne näide linnas viimase kümne aasta jooksul üles pandud avalikust kunstist. Siin saab meiega kokku Ventspilsi peaarhitekt Daiga Dzedone, kes on selles ametis olnud vastutav enamike muutuste eest, mis linnas on aset leidnud. Ta pakkus meile lahkesti linnaekskursiooni, et me näeksime, kuidas kahaneva rahvastikuga ja erakordselt saastatud tööstussadamast, mille õhku mürgitas ammoniaak ja mille elanikud vältisid keskväljakut selle läheduse tõttu räpasele jälgile ohtlikule tööstusele, on saanud kohalik turismimagnet, kus on sinise lipuga rand, avalik kunstiprogramm ja – mis Läti puhul eriti ebaharilik – kasvav elanikkond. Ta väldib meile naftaterminali näitamist, ent on selge, et raha selle kõige jaoks on tulnud just sealt – sealt ja Euroopa Liidu tõukefondidest, mida on alates liiduga ühinemisest riiki kallatud ning mille mõju on siin palju silmatorkavam kui Läti teiste linnade auklikel tänavail ning pooleldi lagunenud ja finantskriisist laastatud bulvaritel. Linnasüdamest leiab uut arhitektuuri: Kirjanike maja kõrval on kena väike Juris Poga projekteeritud munitsipaalraamatukogu, mis ühendab puuliistudega ajaloolise hoone ja uue pisut modernistliku tiiva, ning lähedal on Samrode hoone, arhitektuuribüroo Krists Kārkliņš & Arhitektūras Birojs projekteeritud väga korralik väike bürookvartal, mis on ehitatud muhklikest hansalinnalikest pruunidest tellistest. Selle ees on naljaka morsanäoga Punaarmee kindrali Jānis Fabricussi kuju – tema oli üks neist paljudest kuramaalastest, kes asus bolševike poolele. Kuju säilimine on üllatav, aga samas peavad ka Riia kesklinnas endiselt vahti Läti kütipolgud. Jõulist töölisklassipoliitikat, mille eest polgud võitlesid, on juba raskem leida. 

Et siia mitte liiga kauaks passima jääda, viib Dzedone meid kiiresti Jūras Vārti Kultuurimajja teisel pool sadamat. See on piirkond, kus annavad tooni väikesed puumajad, mida sajandivahetusel siia odavalt ehitati, et tsaarivõimul õnnestuks meelitada inimesi linna, mis oli juba siis kimpus saastega, mida tuul enamasti otse linnale peale puhus. Tulemuseks on väike kild sellisest külasarnasest maastikust, mida võib leida näiteks Kuldīgas: hiljuti ELi rahadega uue katte saanud tänavad looklevad laudvoodriga tagasihoidlike ühekorruseliste majade vahel, mis on värvitud kollaseks, punaseks, siniseks, roheliseks. Kuid Dzedone ei peatu ka nendel. Tähtsaim on uus hoone, mis on tegelikult ümber tehtud ja laiendatud tüüpiline nõukogudeaegne kultuurimaja täis iseloomulikku multifunktsionaalset kõrgkultuuri – klassikalist muusikat, ooperit, teatrit, võib-olla natuke pantomiimi, et tulu teenida, ja mille seintel ripuvad väga halvad maalid. Kulunud ja nagisev nõukogudeaegne konstruktsioon, on kaetud läikivate, kuid odavate materjalidega, kõik on hele ja piinlikult puhas. Meile tehakse natuke liiga põhjalik ekskursioon, kus näidatakse üksikasjalikult mehhanismi, mis tõstab ja langetab lava ning veetakse meid läbi väikeste ja suurte garderoobide (viimane staaride, esimene tantsijate ja teiste jaoks).

Selline nõukogude pärandi „humaniseerimine”, nagu võib näha kultuurimajas, on linnaarhitekti üks peamisi muresid. Mitu hruštšovkarajooni on sarnaselt Poolale ja Tšehhile renoveeritud pastelsete värvide ja maitsetute mustritega, mida tuleb Lätis harva ette: „korterelamud saavad täiesti uue näo, sest nõukogude pärandi jäljed pühib minema moodsam, ilusam disain,” öeldakse trükises „Ventspils 700+25”. Kuid avarad väljad modernistlike ehitiste vahel on uuematest rajatistest puutumata – selle asemel kaunistavad majadevahelisi roheribasid purskkaevud ning ohtrad lilleklumbid, mis annab alale küll väga nõukoguliku ilme. Selline paik sarnaneb kõige enam Valgevenega, mida peetakse kommunisminostalgia tõttu Balti riikide vastandiks: jõukas, puhas, konformistlik, täieliku tööhõivega ja väga populaarse suurmehe juhtimise all.

On ka humaniseerimata linnaosi, eriti üks suur elamukvartal puutumatute betoonpaneelidega, mis võiks asuda ükskõik kus NSVLis. Dzedone ütleb meile, et neid maju tuntakse „Valgevene jaamana”, sest algselt majutasid need lõunapoolsest liiduvabariigist pärit töölisi. Tänavatele on laotud uus sillutis, ent selle plaadid pole silmnähtavalt korralikult ühendatud. Teisel pool vabasadamat on veel üks suur nõukogude rajoon 1980ndatest, mis on palju huvitavam: see on küll standardiseeritud, kuid seda Läti NSV ja mitte üldise Nõukogude Liidu standardi järgi, ning on viimasest parem nii funktsionaalselt kui ka esteetiliselt – tänu ekspressiivsetele telliskividetailidele. Dzedone ütleb meile, et ka see kant teeb varsti läbi stürovahu ja laimirohelise värvi uuenduskuuri. Aga erinevalt ülejäänud linnast, oleks siin sellest küll kahju.

Niinimetatud Valgevene jaam

Kummalisel kombel jääb arhitekti linnanägemusest mulje, et hoonetel ei ole tegelikult tähtsust. Ta tahab meile näidata hoopis metsas asuvaid laagripaiku, kus on väidetavalt mitmekuulised ootejärjekorrad ja mis on tõepoolest väga atraktiivselt kujundatud kerged selgejoonelised väikesed puhkemajad mändide all. Ta tahab meile näidata lõputult sillerdavaid purskkaevusid ja uskumatult detailseid skulptuure: umbes kümmet tohutut ankrut iga randa viiva tee juures ning hiiglaslikku kettidest tehtud tooli parkla lähedal. Mitut spordikeskust ja lugematut arvu mänguväljakuid. Viimase kirjutavad küünilised kohalikud Aivars Lembergsi hiljutise sigimise arvele. Tuleb välja, et Ventspilsis ei pea ükski laps ootama, et liugteest alla sõita või kiigele saada. Tohutu laste taristu – alates suusahüppemäega ja lõpetades tõeliselt toreda lasteraudteega, mis käib ranna ja metsa vahet (kuigi see ei kompenseeri linna päris raudteejaama sulgemist) – jätavad linnast pisut infantiilse mulje. Tundub, et mitte ainult mänguväljakud vaid terve linn on kujundatud lastele. Ent ka neile pole üllatusteks ega avastusteks palju ruumi jäetud: kõik öeldakse välja otsesõnu.

Arhitektuuri mõttes on Ventspilsis osa uutest töödest oivalised, eriti tänapäeva Läti mõõdupuu järgi. Linnavolikogu ise asub keskkonnasõbralikus peakorteris (naftalinnas!), mille peale on laotatud vaevumärgatavate pritsmetega roheline sirm. See asub väga jõuka ilmega villarajoonis, kus on puust terrassid ja kadunud baltisaksa kodanluse sihvakad rahvusromantilised majad. Tänapäeval on see piirkond kuuldavasti populaarne vene emigrantide seas. Samamoodi on huvitav Pārventa raamatukogu, mis asub renoveeritud hoonestusega argises äärelinnas. Kaks habrast kaarduvat terasest ja klaasist kooldu põimuvad mitmekorruselise aatriumi ümber, mis kõrgub pinkide ja kott-toolide kohal, autoriteks konkursi võitnud arhitektuuribüroo INDIA. See hoone jõudis isegi ingliskeelsete arhitektuuriülevaadete veergudele. Enesekindlale disainile räägivad aga vastu jubedad aktid ja maastikumaalid seintel, sellised, mida ei tihkaks isegi oma loomingut müüv harrastuskunstnik turistidele näidata. Ja ruum tundub oma funktsiooniks liiga avar ning muudab lugejad imetillukeseks. Lisaks Jūras Vārti kultuurimajale on kavas ELi rahadega ehitada ka suur kontserdisaal, millest jääb lausa mulje, et siin pakutakse isegi liiga palju kultuuri, või igastahes rohkem, kui 40 000 elanikuga linnal tegelikult tarvis oleks. Kultuurile kulutatakse ohtralt raha, kuid kusagil pole näha „loomingulist klassi” ega midagi ligilähedaseltki boheemlaslikku või „alternatiivset”. Ka selles mõttes meenutab linn balti Valgevenet: lukašenkalus nii, et KGBd pole vajagi.

Raske on neile seda linna pahaks panna. Buum sai otsa, nagu oligi oodata, aga vähemalt on neil midagi sellest ajast ette näidata. Sellist linna on lihtne pilgata. „Linn, mis on ka bränd!” ütlevad mõned elevil inimesed raamatus „Ventspils – 700+25”. Terasetootja MALMARi juht ütleb ootuspäraselt, et kõigist Läti linnadest „meeldis Ventspils meile kõige rohkem”. „Terminali tööstuslikku võlu ülistavad isegi kunstnikud.” Raamatus ja linna investeerimistööstuses pannakse ootamatult suurt rõhku tehastele ja seal töötavaile inimestele – mõni ime, et Ventspils võitis 2012. aastal Euroopa parima kohaliku omavalitsuse tiitli. „Edukaks” on linna teinud asjaolu, et täpselt paras hulk siin teenitud rahast on linna tagasi paigutatud (mille käigus on Lembergsist saanud üks Baltimaade rikkamaid mehi, kes on ka oma perekonnaringis jõukust levitanud), ja sellest piisab, et inimesed tänulikud oleksid, seda ehk seetõttu, et nad teavad, et paljudes teistes ümberkaudsetes linnades on asjad veel halvemini. „Aitäh, Ventspils,” ütleb üks koolitüdruk linna reklaamraamatus, „et mind nii õnnelikuks tegid. Ventspils, ole alati ajast ees!”

Owen Hatherley on Londonis resideeruv autor, kes on oma senise karjääri jooksul kirjutanud kaheksa raamatut. Hilisemad neist on “Landscapes of Communism” (Kommunismimaastikud, Penguin 2015), “The Ministry of Nostalgia” (Nostalgia ministeerium, Verso 2016) ning “The Chaplin Machine” (Chaplini masin, Pluto Press 2016), mille aluseks oli Oweni doktoritöö.

 

Toimetuse soovitus: KOMMUNISMIMAASTIKE ÜMBERHINDAMINE: INTERVJUU OWEN HATHERLEYGA. Deep Balticu intervjuus Owen Hatherleyga on pikemalt juttu balti riikidest ning Oweni raamatust “Landscapes of Communism”, mis käsitleb kommunistliku võimu ehitatud pärandit Kesk- ja Ida-Euroopas, leiab ka näiteid Tallinnast, Riiast ja Vilniusest.
 

* Arvamuslugu põhineb paratamatult suures osas autorite enda geograafilise positsiooni ja kogemuse tõttu Eesti konteksti analüüsil, kuid usume, et neid järeldusi ja ideid on võimalik rakendada mõneti ka kogu regiooni kontekstis. 

1. Seminari „Kasutu linn?” kokkuvõtteid ja esinejate etteasteid saab järellugeda ja vaadata Linnalabori kodulehelt. 
​
2. 10-aastaseks said kohalolnutest peale Linnalabori veel Ungari Kaasaegse arhitektuuri keskus ja ruumide vahekasutuse agentuur ZwischenZeitZentrale  Bremenist. 2016. aasta kevadel toimunud Telliskivi Loomelinnaku seminaril „Kasutu linn?”¹ said kokku Balti ja teiste Ida-Euroopa riikide linnaruumiga tegelevate mittetulundusühingute ja mõttekodade esindajad ning mõningaseks üllatuseks selgus, et mitu neist organisatsioonidest tähistas eelmisel aastal ka oma 10. sünnipäeva.² Umbkaudu 2006. aasta paiku näib olevat hoogu saanud periood, kus paljud noored linnaruumiga tegelevad aktivistid, teadlased, vastsed linnaga seotud ülikoolierialade lõpetajad ja ametnikud ei soovinud end defineerida kitsalt linnaplaneerijate, geograafide, arhitektide ega ka aktivistidena, vaid hakkasid looma omi platvorme linnaruumi arengus kaasa rääkimiseks – ideaalis valdkondadeüleselt ning kaasates laiemat huvitatute ringi. Kuid kust võiks otsida ruumiteemade valdkonna uue interdistsiplinaarsuse ja kaasarääkimise ihaluse juuri? Näib, et nooremate põlvkondade läänestumises toimunud mõtlemise muutus valdkonnas ei ole olnud omane vaid Eestile ja Tallinnale, sarnased arengud on tuvastatavad ka Läti ja Leedu pealinnades ning teistes postsotsialistlikes riikides. Püüame regiooni kolme organisatsiooni – Eesti Linnalabori, Riia Linnainstituudi ja Vilniuse Kriitilise Urbanismi Labori näidetel arutleda, millised arengud on Eestis ja Baltimaades viimase kümne aasta jooksul urbanismi vallas toimunud ning milline on nende suhe Nõukogude Liidu lagunemise järgsete sümptomaatiliste arengutega ja 2000. aastate majanduskriisiga ning mis võiksid olla selle nn balti urbanismi eripärad.
 

Linnaplaneerimise kujunemisest postsotsialistlikus ruumis
 

Viimasel ajal on 1990. aastatest saanud taas trenditeema. Nõukogude Liidu lagunemisele järgnenud perioodile iseloomulik meeletu ja sageli defineerimatu ühiskondlik olukord ning sellest sündinud vabadus ja võimalus unistada tekitab majanduskriisi järgses maailmas teatud nostalgiat. 1990. aastatel joonistusid endistes Nõukogude Liidu riikides välja uued jõuvahekorrad, sõnastati ühiskondlikud ideaalid, mida sageli tehti reaktsiooniliselt ja endisele korrale vastandudes, ning mõistagi võeti eeskujuks läänemaailmas tol hetkel valdav neoliberalistlik turumajandus. Praeguseks on suhtumine nõukogude minevikku mõneti teisenenud – läänemaailma ühe tervikuna idealiseerimine ning vajadus ennast idast distantseerida ei ole enam nii enesestmõistetav. Kuid need esialgsed protsessid mõjutavad endiselt suuresti postsotsialistlike ühiskondade nüüdisaega.

1990. aastaid Eestis ja Tallinnas on linnaplaneerimise valdkonnas põhjalikumalt mõtestanud Sampo Ruoppila.³3. Loe lisaks: Ruoppila, S. (2007) Kaks linna – kaks mudelit. Projekti SVING linnauuringu projektiosa aruanne.

4. Loe lisaks: Feldman, M. (1999) Justice in Space. The Restitution of Property Rights in Tallinn, Estonia. Ecumene 6(2).

5. Samas.

6. Unt, A.-L.; Travlou, P.; Bell, S. (2013) Blank Space: Exploring the Sublime Qualities of Urban Wilderness at the Former Fishing Harbour in Tallinn, Estonia. Landscape Research, DOI: 10.1080/01426397.2012.742046.

7. Martinez, F. (2016) Wasted Legacies? Youth and Repair after a Troubled Past (avaldamata).

8. Loe lisaks: Ruoppila, 2007.  Turumajandusele üleminek tähendas, et sündima pidi uus planeerimissüsteem. Ruumiliste jõujoonte muutumist kujundas laiahaardeline omandireform.⁴ Mitu autorit – nii Ruoppila,⁵ Unt, Travlou ja Bell⁶ kui ka Martinez⁷ – on viidanud sellele, et taasiseseisvumisele järgnenud aastaid iseloomustas teatav vabaduse eufooria. See on ehk ka üks põhjuseid, miks linnaehituses nähti vabadust piiravat linnaplaneerimist tol ajal pigem negatiivse nähtusena.

Tavaliselt eristatakse postsotsialistliku planeerimise kujunemise protsessis kaht põhilist faasi. Kuni 1990. aastate lõpuni iseloomustas planeerimist vähene sekkumine ning seetõttu on seda perioodi nimetatud ad hoc planeerimiseks. Siis oli kesksel kohal idee, et ruumi kujunemist peaks reguleerima turg.⁸ Tallinnal puudus neil aastatel näiteks üldplaneering. Ühtlasi iseloomustab seda perioodi era- ja avaliku sektori nõrk side. Ruumiliselt on sellest ajajärgust ehk kõige äratuntavamad nähtused vohav eeslinnastumine ning uute ärikeskuste teke südalinna. Teise faasina vaadeldakse perioodi 1990. aastate lõpus, kui planeerimise mõtestamine võttis laiemad mõõtmed – oluliseks sai näiteks strateegilise planeerimise mõiste ning valdkonna seadusandlus muutus järjest täpsemaks. Üheks verstapostiks oli ka Baltimaade liitumine Euroopa Liiduga. Sellest perioodist pärineb mitu visioonidokumenti, nagu näiteks Tallinn 2025⁹ 9. Tafel, K., Terk, E. 2004. Tallinn: strateegia 2025: Tallinna arengusuunad ja valikud järgmiseks kahekümneks aastaks. / Tallinn: strategy 2025: the trends and choices of Tallinn for the next twenty years. Tallinn: Eesti Tuleviku-uuringute Instituut.

10.Loe lisaks: Ruoppila, 2007.ning Tallinna üldplaneering.¹⁰

Väidame, et praegu võiks 2000. aastate keskpaigas alguse saanud „alternatiivsete” lähenemiste põhjal tagantjärele defineerida ka postsotsialistliku linnaplaneerimise kolmanda faasi. Seda faasi iseloomustab peamiselt aktiivse kodanikuühiskonna teke, mis võtab sõna ruumiliste otsuste kujundamisel ning mille tegevust juhib teatud piirideülene mõtlemine ja koostöökultuuri ihalus, ning katsetusele, nn labori formaadile üles ehitatud urbanism.

Ühed olulised alternatiivse lähenemise sõnastajad Eesti planeerimiskultuuri arengus on olnud Panu Lehtovuori ja Sampo Ruoppila, kes on tähelepanu juhtinud unikaalsetele tingimustele uut sorti urbanismi tekkeks nii siin kui ka teistes postsotsialistlikes linnades. 2001. aastal kirjutas Lehtovuori: „Usun, et praegu on õhus haruldane võimalus Tallinna ning siinse urbanismi uuendamiseks. Linnas, kus puuduvad kindlaks määratud reeglid, määratletud vormid ning juba loodud atmosfäärid, võib kõike sündida.”¹¹ 11. Lehtovuori, Panu 2001. From Privatopia to Liquid Urban Landscape. Maja 1-2001, lk 25.

12. Lehtovuori, Panu; Ruoppila, Sampo 2012. Temporary Uses as Means of Experimental Urban Planning. Loe siit, lk. 33. Üksteist aastat hiljem, 2012. aastal kinnitasid Lehtovuori ja Ruoppila seda aimdust taas, märkides, et postsotsialistlikes linnades on tohutu potentsiaal loominguliseks regeneratsiooniks.¹² Tol hetkel olid populaarsust kogumas ajutised kasutused ning endiste tööstusalade ümbermõtestamine.

Ehk olid 2000. aastad perioodiks, mil hakati üle saama n-ö mahajäämuse häbist ning märkama potentsiaali, mida fragmenteeritud linnaruum pakub? Uus linnaruumi arengutes kaasarääkiv põlvkond on peamiselt sündinud 1980ndatel ja 1990. aastatel ning nõukogude aeg on nende silmis pigem varase lapsepõlve ähmane mälestus kui lähimineviku raske taak. Näiteks Tallinna kummalised maastikud, nagu mereäärsed tühermaad, Kalamaja ja Kopli puitagulid ning endised tööstuspiirkonnad näivad neile pigem mängumaadena, mitte millenagi, mille peaks kiiresti täitma nüüdisaegsete kortermajadega või millest peaks, vastupidi, buldooseriga üle sõitma. Uus põlvkond on valmis katsetama ja selleks aega varuma.
 

Balti urbanismi eripärad
 

Küsimused, millises linnas on hea elada ning millised on õiglased ja jätkusuutlikud kogukonnad, kerkisid varastel 2000. aastatel loodud üldplaneeringutes ning strateegiadokumentides esile pigem juhuslike märksõnadena. Ehk just seeõttu on „elamisväärsus” üks olulistest võtmemõistetest, mis kolme Baltimaade urbanismi organisatsiooni – Linnalabori, Linnainstituudi ning Kriitilise Urbanismi Labori eesmärke sisuliselt kirjeldab. Seda ka hoolimata sellest, et kõik kolm ühendust toimivad mõnevõrra erinevas sotsiaalses ja poliitilises ruumis. Mida elamisväärsus konkreetselt kolme Balti pealinna puhul tähendab, on küsimus, millele lõplikku vastust ei olegi võimalik sõnastada. Mistõttu on see ka keskne kõikvõimalikele linnaliste probleemide tõlgendamisel, seda nii organisatsioonide algusaega jääval „seemnepommi”-eksperimentide¹³ 13. Autorid viitavad Linnalabori algusaegade huvidele tegeleda linnaaiandusega ja „seemnepommi” aktsioone peavoolumeedias kajastanud reportaažidele.perioodil kui ka nüüd, kui istutakse koos kutsutud partneritena laua taga eestkosteorganisatsioonide, erialaliitude, omavalitsuste ja riigi esindajate, eraomanike ning arendajatega. Samuti eeldab elamisväärsuse otsing alati tõlgendaja perspektiivi kahtluse alla seadmist – elamisväärsus kellele? Soov kriitiliselt linnaruumi kujunemist interpreteerida ja seda ka mõjutada, on just linnaruumiga üldistavalt tegelevaid organisatsioone tegudele tõuganud. Eelkõige vaadeldakse linnaruumi kujunemist kui protsessi, kuid lõplike vastuste puudumine on põhjus, millest hakkab kummalisel kombel end lahti kerima ka Balti urbanismi eripära. 
 

Balti urbanismi sotsiaalne mõõde ja enesetõestuse argument
 

Tänapäevaks on esmalt linnaaktivismiga tegelenud organisatsioonidest saanud valdkonnas arvestatavad tegijad. Väljakujunenud rolli võib mingil määral seostada 2000. aastate lõpu majandussurutisega. Linnaruumis väljendus majanduskriis buumi-arenduse seisakuna. Üldine resursside puudus suunas kohalikke omavalitsusi, aga ka teisi avalikke institutsioone ekspertiisi küsimisel paratamatult alternatiivsete valikute poole ning tihtipeale olid „linnalaborid” just organisatsioonideks, kellel olid vajalikud teadmised, kuid ka piisavalt julgust katsetada. Nimelt „mitte ehitamise” perioodil arenetigi avalikule sektorile esiti ebamugavaks ja tüütuks, kuid tasahilju arvestatavaks partneriks. Sel perioodil hakkas ka ruumiteemade valdkonnas üldiselt huvide ring laienema – arhitektuuri ja linnaplaneerimise erialade kõrvale tekkisid ülikoolides programmid, mis käsitlesid ruumi ja selle loomet laiema interdistsiplinaarse valdkonnana,¹⁴14. 2004. aastal avati Eesti Kunstiakadeemias arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakonnas urbanistika eriala, millele järgnes ka tsükliõppe vormis linnakorralduse eriala Tallinna Ülikooli humanitaarinstituudis. tegelema hakati enam näiteks liikuvuse küsimusega (tekkisid jalgratta-entusiastide kogukonnad) jpm – arhitektuuri ja linnaruumi mõiste omandas enam tähendusi.

2011. aastal teadusplatvormina Vilniuse Euroopa Humanitaarülikooli (asutatud 2012) magistriprogrammi juurde loodud Kriitilise Urbanistika Labor (Laboratory of Critical Urbanism, LCU) keskendub postsotsialistlike linnade, alevike ja maakohtade muutuvate tähenduste, organisatsioonide ja igapäevaelu uurimisele.

Milliseid raskusi olete töös kohanud ja mida olete saavutanud?

Peamine raskus on ressursside puudumine nii raha kui ka inimeste mõttes – ideid ja küsimusi, mille kallal töötada, on palju rohkem kui võimalusi nende teostamiseks. Samuti on raske lõimida lühiajaliste teaduslike grupitööde tulemusi pikema ajakava ja kauaaegsemate suhetega, mis on vajalikud linnade arenguks, ja õpetamistsüklite painetega. Neid raskusi võimendab labori füüsiline hajutatus – labor asub Vilniuse Euroopa Humanitaarülikoolis, mis on Leedus pagenduses paiknev Valgevene ülikool. Peaaegu kõik ülikooli tudengid on Valgevenest, samas kui labori liikmed on hajutatud Berliini, Varssavi ja Vilniuse vahel. Kuigi tänu sellele on labori töö loomulik osa võrdlemine, teeb see samas ka käimasolevate projektide jätkamise keerulisemaks.

Samuti on keerukas ühendada teadusmaailma ja linnaplaneerimist/poliitikat/aktivismi. Labor tugineb ruumi mõttestamisel sotsiaalteaduslikule ja humanitaarteaduslikule alusele ning meie meelest on praegu linnades toimuvate muutuste mõistmiseks hädavajalik multidistsiplinaarne lähenemine. Kuid see tekitab omakorda küsimuse, kuidas tõlkida see teadmine sellisesse projektikeelde, mis võiks olla kasulik linnale ja abiks tudengitele nende karjääri valikul. See kimbatus kattub väljakutsega, kus linnateemad ise on üpris trendikaks muutumas. Linnavõimud üritavad leida võimalusi, et innustada meid näiteks „Varssavisse armuma”, soodustades teatud laadi sotsiaalset osalemist, kuid piirates samal ajal võimalike poliitiliste küsimuste välja ja tõkestades ebamugavamate sotsiaalse õigluse teemadega tegelemist. Kriitilised urbanistid üritavad arendada vahendeid kitsaste sotsiaalpoliitiliste piirangute sees töötamiseks.

Laboril on õnnestunud teha kriitilisest urbanismist EHU tegevuse elav osa ja koolitada magistrante, kellest mitu tegutseb selles valdkonnas edasi kas töötajate, aktivistide või teaduritena. Koostöös partnerite, eriti Vilniuse, aga ka teiste asukohtadega, on labor korraldanud suve- ja talvekoole, töötubasid, vestlusrühmasid ja arendanud linnaarengu-alaseid väljaandeid ja -projekte.

Milliste projektide üle olete eriti uhked?

1. Raamat „Mapping Vilnius: Transformations of Post-Socialist Spaces” („Vilniuse kaardistamine: postsotsialistlike ruumide teisenemised”)
Vilniuses 2014. aastal toimunud rahvusvahelises talvekoolis katsetasid osalejad kriitilise kartograafia metoodikaga, et uurida Leedu pealinna kahte linnaosa. Esimene linnaosa Lazdynai on varem auhindu võitnud modernistlik sotsialistlik magala, mis on nüüd ebasoosingusse langenud, ning teine, Šnipiškės, on vana puitasum, mis asub otse Vilniuse uue äri- ja administratiivkeskuse pilvelõhkujate kõrval. Nende kahe väga erineva linnaosaga süvitsi töötamise mõte seisnes selles, et avardada ja seada kahtluse alla vastuoludeta ettekujutust sellest, mis on postsotsialistlik linn. Selle tulemusena sündinud kaardistamisprojekt moodustab 2016. aastal Vilniuse Kunstiakadeemia avaldatud raamatu keskse osa, lisaks on köites ka tekste, mis käsitlevad kaardistamisega ja postsotsialistliku linnaruumiga tegelemisel esile kerkinud erinevaid teemasid.

2. Visaginase raamatukogu ümberprogrammeerimine
Aastal 2015–2016 korraldati mitu töötuba ja suvekooli Leedu kirdeosas asuvas varasemalt monofunktsionaalses linnas Visaginases, mis ehitati 1970ndatel lähedalasuva Ignalina tuumajaama tööliste majutamiseks. Seoses Leedu Euroopa Liitu astumise ja Tšernobõli tuumakatastroofiga on hakatud Ignalinat järk-järgult sulgema, linna tulevik on ebaselge ja paljud inimesed, eriti noored, on otsustanud lahkuda. Visaginases toimunud esimese suvekooli tulemusena anti välja raamat „Mapping Visaginas: Sources of Urbanity in a Former-Monofunctional Town” („Visaginase kaardistamine: endise monofunktsionaalse linna elu allikad”, Vilniuse Kunstiakadeemia kirjastus: 2016). 2016. aasta suvekoolis töötati välja Visaginase raamatukogu taaselustamise ja ümberprogrammeerimise projekt. See ühendas raamatukoguhoone ümberkujundamise ning praegu kasutuseta teise ja kolmanda mikrorajooni taaselustamise, koostades programmi raamatukogu ja linna teiste aktiivsete rühmade ja asutustega liitmiseks. Hetkel arutab projekti elluviimist Visaginase linnavalitsus ja mitmed teised aktiivsed osapooled, et teha kindlaks, kuidas oleks võimalik see päriselt teoks teha.

3. Tudengite magistritööprojektid
Labor on tihedalt seotud Euroopa Humanitaarülikooli kriitilise urbanistika eriala magistriprogrammiga. Kursuste eesmärk on kaasata tudengeid kaasteadlastena uute juhtumite ja ideede uurimisse. Nii et kuigi EHU tudengite magistriprojektid ei ole otseselt labori töö tulemus, kujutavad need endast märkimisväärset tööde kogu, mis on kasvanud välja labori tegevusest. Seoses laboriga on loodud mitu magistritööprojekti sellistel teemadel nagu „Evolutsioonid Vilniuse linnaajakirjades”, „Muutused Vilniuse ööklubimajanduse korralduses”, „Mida tähendab Four Square’i kasutamine Vilniuse turisminduses” või „Gentrifikatsioon ja elanike ettekujutus Šnipiškės linnaosa väärtusest”. On arendatud ka projekte Minski ja teiste Valgevene linnade kohta, näiteks „Leedu ja Valgevene linnaaktivistide organisatsioonide võrdlev analüüs”, „Laste mängualad Maladzetšnas” või „Ökoküla areng Valgevenes”. Need uurimused moodustavad põhja teemadest, mida labor soovib edasi arendada.

Kuidas on LCU tegevus üldiselt või regionaalselt ainulaadne?

LCU-d võib pidada osaks kasvavast huvist arendada multidistsiplinaarseid meetodeid linnadega tegelemiseks, mida võib näha nii kogu maailmas kui ka meie piirkonnas. LCU soovib ühendada konkreetseid kohalikke juhtumeid käsitlevad uuringud ja üldisemate struktuursete tingimuste analüüsi, keskendudes eriti erinevustele ja sarnasustele, mida võib näha Euroopa Liidus ja sellest väljaspool asuvates linnades toimuvates muutustes.

Kuidas teie organisatsioon toimib?

Organisatsioon on seotud Euroopa Humanitaarülikooliga. Seetõttu toob pagulasülikooli institutsionaalne raamistik laborile kasu, kuid seab sellele ka piiranguid. Labor sõltub suuresti sellega seotud lektorite õppekavavälisest entusiasmist, kuid tänu sidemetele ülikooliga võib labor ka rahvusvaheliste konkursside kaudu teadusprojektidele toetust taotleda.

Kuidas teie tulevikku ette kujutate?

2017. aasta algus on tuleviku kohta küsimiseks keeruline aeg! Selleks suveks on meil kavas suvekool Visaginases, kus me loodame arendada linnavõimudega koostööd, et panna täiendavalt proovile teadustöö ja Visaginasele tulevikustsenaariumite väljatöötamise vahekord. Üldiselt soovime jätkuvalt arendada kontaktide võrgustikku teiste samas valdkonnas tegutsevate organisatsioonidega, et töötada välja pikaajalisemaid teadusprojekte.
 

Kui küsida Vilniuse elanikelt nende arvamust Leedu teise suurlinna kohta, vastatakse sageli salmikesega: „Šūdas ne sviestas, Kaunas ne miestas” („Sitt ei ole või, Kaunas ei ole linn”). See ei ole üldse õiglane, aga Kaunasel võib tõesti olla põhjust tunda end räsitud ja mahajäetuna – õige mitmel korral on väga selgelt mõista antud, et Kaunas on Leedu teisejärguline valik. Kui Leedu kaotas Esimese maailmasõja lõpus puhkenud erakordselt keerulises kolme-nelja osapoolega territoriaalvaidluses kontrolli oma ajaloolise pealinna Vilniuse üle, sai de facto pealinnaks Kaunas, mis seni oli olnud lagunev garnisonilinn ja asus strateegiliselt ehitatud kindluste sõõris. Mõistagi viidati uuele pealinnale alati koos kohustusliku täiendiga „ajutine”, et ei jääks mingil juhul muljet, et Leedu valitsus on Vilniusega juhtunuga leppinud. Järgmisel kahekümnel aastal laiendati Kaunast ja sellele kingiti mitme puiestee jagu uhket tsiviilarhitektuuri, kuhu paigutati valitsusasutused ja saatkonnad, mida sellel peaaegu-pealinnal ühtäkki vaja oli. See periood oli Kaunase kuldaeg ning sellest ajast pärinev art déco- ja modernismipärand teeb linna tänagi paljude arhitektide reisisihtkohaks. Kuid pärast Nõukogude Liidu sissetungi Poolasse 1939. aastal nimetati Wilno uuesti Vilniuseks ja anti Leedule – või õigemini vastloodud Leedu Nõukogude Sotsialistlikule Vabariigile – ning muidugi pole enam juttugi sellest, et Kaunas oma tiitli tagasi saaks.

Sellest ajast saadik on Kaunast sageli peetud visaks, sageli mässumeelseks ja mõnikord marurahvuslikuks linnaks – Leedu ilusa ja piiritlematu pealinna peegelpildiks. Just siin pani Leedu tudeng Romas Kalanta end 1972. aastal põlema, süüdistades oma enesetapus režiimi, ning vallandas sellega sadu vahistamisi ja kõige ägedamad nõukogude võimu vastased meeleavaldused, mida kogu liidus sellel kümnendil nähti. Metsikutel 1990ndatel kogus linn täiendavat kuulsust – ja kurikuulsust – kuritegevuse kõrge taseme ja jõhkrate jõukudega. Leedu kõige kardetum ja kuulsam kuritegelik organisatsioon Doktori jõuk (Dakterai) tegutses just siin. Kaunase lähedus atraktiivsele vanale pealinnale (veidi alla kahetunnise rongisõidu kaugusel) on teinud nende võrdlemise möödapääsmatuks ja see ei ole alati olnud Kaunasele soodne. Siiski on Kaunas oma ligi 300000 elanikuga vabalt Baltimaade suurim linn, mis ei ole pealinn, ja siin on ka vastav vaimsus, energia ja imposantne arhitektuur. Kuna see on 90% ulatuses leedu linn – erinevalt multikultuursest Vilniusest, kus poolakad, venelased ja valgevenelased moodustavad elanikkonnast märkimisväärse osa – on see mitmeski mõttes sobivam otsetee Leedu kultuuri juurde. Nagu ütleb teine, pisut hellitav salmike Kaunase kohta: „Vilnius yra rusų, Kaunas yra mūsų” („Vilnius on venelaste, Kaunas meie oma”).

Ja nüüd paistab Kaunas jälle tõusuteel olevat, kihades uutest baaridest, klubidest ja loomeprojektidest, ning tundub, et ta ei võõrista enam oma kummalist ajalugu – ülimilitariseeritud kindluslinn, tõrges pealinn, mõnikord ohtlik, kuid alati huvitav koht.

Me rääkisime nelja inimesega, kes on erineval moel seotud Kaunase uuestisünniga, kas linna ajaloo säilitamise, selle uues valguses näitamise või välismaal reklaamimisega. Ovidijus Jurkša veab kunagi Euroopa kõige suurema kindlustuskompleksi kolmanda ja neljanda kindluse taaselustamist, briti fotograaf Richard Schofield juhib projekti Kaunase juudipärandi säilitamiseks, Evelina Šimkutė on mitme projekti vedaja tohutus nõukogudeaegses Silainiai rajoonis ning Kotryna Lingiene peab blogi Kaunastic, mis on osa püüdest linna Leedus ja välismaal reklaamida.

Foto Evelina Šimkutė
 

Kaunase kunagi vägevad kantsid tõusevad taas

Vastab Ovidijus Jurkša

Kaunase üks erakordseim vaatamisväärsus on linna ümbrisev kunagi vägev olnud, kuid nüüd lagunev kindluste sõõr. Kokku üheksa kindlust ehitati aastail 1882–1915 Vene keisririigi läänepiiri kaitsmiseks, nii et Kaunasest sai omal ajal üks Euroopa kõige militariseeritum linn – see oli sõna otseses mõttes traataiaga ümbritsetud. Kaunasel oli suur sõjaline tähtsus juba ennegi – Napoleoni hukule määratud sissetung Venemaale algas sellega, et tema Grande Armée ületas Nemunase jõe –, kuid just kindluste ehitamine kinnistas linna sõjavalmis maine, mis ei ole Leedus teatud ringkondades tänini kadunud. Lõpuks katsid kindlused 65 ruutkilomeetri suurust linna ümbritsevat ala ja toona kirjutas linna komandant: „ei ole olemas Kaunase linna, on vaid Kaunase kindlus”. Mõni neist on hiljem saanud kurikuulsaks – ennekõike üheksas kindlus, kus natsid panid Teise maailmasõja ajal toime koletuid tegusid juutide vastu –, kuid viimastel aastatel on enamik hooneid maha jäetud ja lagunevad. Me vestlesime kohaliku elaniku Ovidijus Jurkšaga, kelle vanaisa osales kolmanda kindluse ehitamisel. Ta on vedanud linna lõunaservas asuva kolmanda ja neljanda kindluse taaselustamist, mis on parajasti algfaasis.

Kuidas te end üldse kindlustega sidusite? Ehk räägiksite natuke nende ajaloost ja otstarbest?

Kolmanda kindluse renoveerimistööd algasid kaks ja pool aastat tagasi, kui ma sain linnaosavanemaks. Kindlus oli võssakasvanud ja langenud puid täis ning seal oli võimatu ringi kõndida. Ma otsustasin koos oma venna Andrius Jurkšaga kohalikud elanikud kokku kutsuda ja piirkonda korrastama hakata, et see saaks jaanipäevapidustuste ajaks korda. Tegeleda oli vaja mitme asja ja kohaga: rookisime välja põõsaid ja Sosnovski karuputkesid, raiusime maha palju viirpuid. Võtsime tagasi selle, mille loodus oli endale nõudnud, et pidustusteks valmis jõuda, kuid samal ajal üritasime puhastada ka maa-aluste hoonete sissekäike. Algusest peale oli selge, et tegu on mitte mingi suvalise, vaid väga tähtsa kohaga: kolmas kindlus pakatab kultuuri- ja sõjapärandist. See kindlus on ka tähtis nahkhiirte elupaik ja neid ei tohi segada. Kutsusime kohale igas vanuses kohalikke vabatahtlikke, isegi noorukeid, ja hoolitsesime selle paiga eest. Ma koostasin koos kolmanda kindluse lähedal sündinud ja kasvanud elanikega kindluse taastamise plaanid.

Kindluse vallutanud võsa maha raiudes säästsime väärtuslikke ja kultuuriliselt tähtsaid taimi ja puid, nagu kased ja tammed, ning hoolitsesime nende eest. Me ei teinud seda mitte ainult vaimsetel kaalutlustel, vaid ka selleks, et keskkonnaorganisatsioone mitte ärritada. Töö kandis vilja ja juba suvel õnnestus meil pidustusi siin korraldada. Lisaks peeti siin hiljem ka meie riigipüha Užgavėnės’t (tuhkapäev, tähistatakse seitsmendal nädalal enne lihavõttepühi) ja palju teisi festivale ja pidustusi, mis on praeguseks juba traditsiooniks kujunemas.

Millised on suurimad raskused kindluste juures töötamisel?

Kolmanda kindluse puhul oli suurim proovikivi kindluse enda kordategemine – see oli võssakasvanud ja kehvas seisus. Keegi ei olnud seda hooldanud ja see oli prügi täis. Ventilatsiooni- ja kanalisatsioonisüsteemid olid kahjustatud. Seal kasvas ka erinevaid taimi ja see ei teinud meie tööd hõlpsamaks. Taimed olid lopsakad, suured ja paljudel olid okkad, mis nahka torkisid. Drenaažikaevud olid täielikult kive ja tööstusjäätmeid täis. Kindluse krunt on väga järsk ja künklik, sügavate aukudega, ja on palju kohti, kuhu koguneb vesi. Kaitsekraavides on suviti väga palav ja niiske. Oli palju ohtlikke auke ja kohti, mis tuli üles otsida ja kaardile kanda.

Me pidime tegema restaureerimisplaani, mis oli tõeliselt raske, sest see koht oli päris metsistunud. Kindlused on väga oluline kultuuriväärtus, mis on riikliku kaitse all. Selliseid kohti korrastades tuleb hoolt kanda, et ei kahjustataks olulisi kultuurifragmente ega hävitataks koha ehedust, ning päästetaks see, mis on säilinud. Meil ei ole palju arhiive ja enamik Kaunase kaitseajalugu puudutavaid dokumente on Moskvas ning Venemaa ja Leedu suhted ei ole head. Kuigi Venemaale minek on keerukas, õnnestus meil osa dokumente siiski hankida. Ent kohalike ja vabatahtlike abiga saavutasime suurepäraseid tulemusi. Kindlused hakkasid hingama ja meile oma tõelist ilu näitama. Nad on kohalike ja turistide seas aastaringselt populaarsed. Me oleme hakanud hoonetes mitmesuguseid üritusi korraldama.

Millised on teie ootused seoses kindluste tulevikuga?

Me usume, et Kaunase kindluste eest hoolitsedes saaksime neile uusi kasutusviise leida ja uue elu anda ning nad kogukonna huve teenima panna. Neid võiksid külastada mitte ainult leedulased, vaid ka teiste riikide turistid. Kui me oleme Kaunase kindluse peamised hooned korda teinud, võime ehitada kompleksi, kus on lisaks kindlustele ka haiglad, pühamud, kasarmud, sillad, teed, raudtee ja teised taristu osad. Nendes hoonetes on võimalik korraldada palju erinevaid sündmusi: näitusi, haridusüritusi lastele… Meil on suured lootused ja plaanid, et kindlusest saaks Kaunase uus turismimagnet ja nägu.
 

Toimetuse soovitus: INIMESELE SOBIMATU KUMMITUSLINN: PATAREI MEREKINDLUS. Deep Balticust võib lugeda artiklit veel ühest pooleldi mahajäetud Balti kindlusest, kuigi sellel on üpris teistsugune minevik. Helen Wright avastab Tallinna Patarei kindlust, mis oli natside ja nõukogude okupatsioonide ajal vangla, kuid mida nüüd kavatsetakse renoveerida.

 

Laste maskeraad Brištonase linnas Leedus, 1938. Foto Rahvusvahelise litvaki fotograafiakeskuse arhiivist.

Juudi-Kaunase mälestuse säilitamine fotode abil

Vastab Richard Schofield

Sõdadevahelisel perioodil oli enam kui veerand Kaunase elanikest juudid, kuid nüüd on neid järel vaid mõni – üle 95% Kaunase juutidest mõrvati holokausti käigus. Tänapäeval võib linnas sellest rikkalikust ajaloost leida üksnes jäänuseid – mahajäetud sünagoogid ja surnuaiad, siin-seal mõni mälestusmärk. Kaunases elav Briti fotograaf Richard Schofield asutas hiljuti Rahvusvahelise litvaki (leedu juudid) fotograafiakeskuse, olles enne juhuslikult avastanud ühes Kaunase muuseumis sadu fotosid ühest salapärasest Kaunase perekonnast.

Mis ajendas sind seda projekti alustama?

Ma saabusin Leetu 2001. aasta juunis, kui minust oli äsja saanud peatoimetaja ingliskeelses teejuhis „Vilnius in Your Pocket”, mis tundis uhkust oma sõltumatu joone üle. Seal oli kaheleheküljeline sektsioon pealkirjaga „Juutide Vilnius”, mis käivitas esimesel lugemisel häirekella – eriti seoses sellega, mis puudutas holokausti – ja ma tean nüüd, et selle põhjuseks oli nähtus, mida nimetatakse „Leedu narratiiviks”. Sedasama võib endiselt näha teejuhi sõsarväljaandes Riia kohta, kus holokausti kujutatakse sündmusena, mille panid toime okupeerivad natsid ja kohalik elanikkond selles ei osalenud. Ma parandasin varsti selle probleemi – toimetasin algseid tekste vastavalt vajadusele, et oleks selge, et Leedus ei pannud holokausti toime mitte ainult natsid, vaid ka leedulased osalesid vabatahtlikult. Sellest ajast saadik olen selle lapsiku ja kahjuliku narratiiviga võidelnud.

Olles oma tööga kandideerinud auhindadele (muu hulgas ka 2015. aastal Leedu Juudi Kogukonna korraldatud fotovõistluse „Kultuurihüppe” kategoorias ja 2014. aastal Sugihara kodanikusallivuse preemiale) ja kaevanud kohtusse leedulase, kes täies natsiohvitseri mundris ühes Kauanse baaris jõi, ühendasin oma inimlikud instinktid ja dokumentaalfotograafi elukutse ning asutasin 2015. aasta mais Rahvusvahelise litvaki fotograafiakeskuse.

Milliste saavutuste üle oled eriti uhke?

Leedus 15 aastat elamine väärib autasu, kuigi ma ei ole kindel, kas see on asi, mille üle uhke olla. Uhkus on ju ikkagi patt, eks ole? Kõige rohkem olen ma vist rahul sellega, et ma ei ole kedagi ära kägistanud. Ma olen ka sündsusetult õnnelik selle üle, mida me saavutasime oma peateose „Kaunase reekviemiga” (The Kaunas Requiem). „Kaunase reekviem” on tohutult auahne projekt, mis ajab laiali nii mitugi kombitsat ja need kõik on seotud 75-aastase eksperimentaalmuusikapalaga, mille ma tellisin eelmisel aastal, et mälestada Kaunase geto asutamise 75. aastapäeva. Noore Ukraina helilooja Anton Dehtiarovi loodud muusika on kolmes osas. Esimene, kuuepäevane osa „Avamäng” kanti ette 2016. aasta septembril ühes mahajäetud sünagoogis Kaunases. Teine osa „Schtilkeit” (jidiši keeles vaikus) on 1082 päeva pikk ja koosneb vaikusest. Kuulata tähelepanelikult ja sa kuuled seda oma peas. Päriselt. See on pikk, mitmekesine ja ilus asi, mis kestab veel 74 aastat.

Muusikaline osa on siiani päris huvitav olnud, kuigi kaugelt kõige suuremat rahuldust on pakkunud meid projekti jaoks inspireerinud fotode lugu ja asjaolu, et meil õnnestus need tänu uuele leedulaste põlvkonnale perekonnale ka tagastada.

Järgmine punkt nimekirjas on linnas mõne mahajäetud hoone hõivamine. Hetkel on meil pooleli kahed eraldi läbirääkimised mahajäetud sünagoogide osas ja ma loodan lähitulevikus häid uudiseid kuulda.

Milline mulje on Kaunase elanikel linna juudiajaloost? Kas enamik inimesi üldse teab sellest?

Sellele on raske vastata. Alustagem sellest, mida see küsimus tegelikult tähendab. 1941. aastal elas Kaunases, mille kogu elanikkond oli umbes 120 000, üle 30 000 juudi. Tänapäeval ei ole siin peaaegu ühtegi juuti. Kuigi alles on kaheksa sünagoogi (millest vaid ühte endiselt sünagoogina kasutatakse) ning mitu teist hoonet ja paika, mille ehitasid ja mida kasutasid kunagised juutidest elanikud, on praegune „litvaki jalajälg” peaaegu nähtamatu. Kuna natsid ja neid varmalt aidanud leedulased matsid aastail 1941–1944 juudid tähistamata haudadesse ja ligi viiskümmend aastat väldanud nõukogude okupatsioon kustutas ajaloost nende kultuuri, ei ole üllatav, et sinu mainitud mulje ja teadlikkus ei ole just kiita. See on teine põhjus, miks mu organisatsioon – mis on ühtlasi mäluprojekt – eksisteerib. Tule viie aasta pärast tagasi ja küsi uuesti, siis on mul loodetavasti paremaid uudiseid. Asjade seis on väga kurb ja linna uuestisünni seisukohalt on suutmatus tunnistada Kaunase mitmekesist ajalugu üks suurimaid probleeme, millega me hetkel silmitsi seisame. Ma ei väida, et Kaunasest tuleks teha juudi teemapark, kuid kohalikele võimudele vahib tõesti otsa rahaauk, millest nad käivad kinnisilmi mööda.
 

Toimetuse soovitus: SALAPÄRANE PEREKOND, HÄVITATUD KOGUKOND: KAUNASE LITVAKKIDE LOO KOKKUPANEMINE. Richard Schofieldi tööst Kaunase ja litvakkide (Leedu juutide) ajalooga on pikemalt juttu Deep Balticus avaldatud intervjuus.

 

Mänguväljak. Foto Evelina Šimkutė 

Uus pilk hüljatud magalale

Vastab Evelina Šimkutė

Sarnaselt paljude teiste Baltimaade suurte linnadega oli Kaunas nõukogude okupatsiooni alguses hoopis teise ilmega kui selle lõpus. Nõukogude võim vormis linna, kujundas seda ümber ja laiendas kõvasti, ning üks lahkumisel jäetud pärandusi oli laiutav elamurajoon Šilainiai. Šilainiai ehitati 1980datel Nerise jõe äärde, linnasüdamest kaugel asuvale künkale ning siinsetes tornides elab üle 70 000 inimese. Sarnaselt paljude nõukogude projektidega mujal on Šilainiaid tõrjunud ja kurjuse kehastuseks pidanud need, kes keskenduvad linnaosa hallile, sageli lagunevale ilmele ning monotoonsele ja hüljatud muljele. Kuid Šilainiais sündinud ja üles kasvanud kunstnikule Evelina Šimkutėle, kes naasis siia hiljuti pärast kümmet aastat Londonis elamist, on see inspiratsioon ja muusa – tema kireks on võtta viimast siin elavate inimeste loovusest. Lisaks oma rajooni kasutamisele loomingus korraldab Šimkutė kohalikele ka fotoekskursioone ja töötubasid ning alustas hiljuti residentuuriprogrammiga, mis võimaldab mujalt pärit kunstnikel Šilainiais töötada.

Mis ajendas sind seda projekti alustama?

Ma kasvasin Šilainiais üles ja kunstnikuna on see koht mind alati inspireerinud. Ma dokumenteerisin kaheksa aastat fotograafina Šilainiai elu ja Londonis elades tegin sellest ka mitu skulptuuri, installatsiooni ja videot. Tagasi minnes nägin iga kord muutusi ja minu meelest oli tähtis neid jäädvustada. Keegi teine seda ei teinud.

Nii et ma hakkasin kohalike elanikega rääkima. Pensionärid jagasid rõõmuga lugusid oma silmaga nähtud ajast enne Šilainiai rajooni ehitamist ja need mu elu muutnud jutud ajendasid mind sügavamale kaevuma – talletama, arhiveerima, esitlema ja vestlusi alustama. Enne paneelmajade rajooni arendamist 1980datel peeti Šilainiaid Kaunase servas asuvaks maapiirkonnaks, kus asusid külad ja kaks suurt elamut (Linkuvos ja Sargėnų dvaras) koos viinapuuaia ja imeilusate aedadega. Omal ajal suvitasid seal aadlikud.

Ma teadsin, et kui ma midagi ette ei võta, lähevad need lood varsti kaotsi. Nii hakkasin kohalikes koolides fotograafia töötubasid korraldama ja organiseerisin Šilainiais fotoekskursioone, kus ma kohtusin paljude uskumatult andekate ja motiveeritud noortega. Ma kuulsin, et nende loovust ei soodustatud ega hinnatud, neil ei olnud platvorme, kus oma loomingut ja ideid jagada. Lisaks väljendasid Šilainiai pikaajalised elanikud soovi, et võiks olla „kusagile lähedale minna” – et nende elukoha läheduses oleks kättesaadavaid kultuuritegevusi.

Šilainiais on umbes 55000 elanikku, aga mitte ühtegi kultuurikeskust. Ainus mittekaubanduslik kohtumispaik on raamatukogu. Nii korraldasin sel suvel mitu üritust Šilainiai avalikus ruumis ja raamatukogus: kunstnike vestlusõhtuid, linastusi, performance’eid, ekskursioone, näitusi, luuleõhtuid… Šilainiaisse tulid töötama ja elama kunstnikud kõikjalt maailmast. Ja nii see projekt alguse saigi.

Milliste saavutuste üle oled eriti uhke?

Ma olen eriti uhke vestluste üle, mis on kohalike elanike vahel välja kujunenud. Pinnale on kerkinud erakordselt tähtsad teemad, alates kodutundest ja migratsioonist ning lõpetades loovuse tähtsusega identiteedi jaoks. Ma loodan neisse järgmisel aastal rohkem süüvida. On loodud rida uhiuusi teoseid – maale, luuletusi ja teisi tekste. Ja mis kõige tähtsam – ma olen väga õnnelik uute sidemete üle. Need on sidemed kohalike elanike ja minu vahel ning sidemed Šilainiai, Kaunase ja kogu Leedu loomeinimeste vahel. On väga eriline tunne, kui vaatad uute sõpruste ja loovpartnerluste sõlmimist.

Mis mulje Kaunase inimestel Šilainiaist on? Kuidas sa seda muuta üritad (kui üldse)?

Ju Kaunase inimesed peavad Šilainiaid paljude poodidega halliks magalaks, kus ei toimu midagi. Minus tekitab see rajoon ehedat uudishimu: mis asus siin enne elamurajooni ehitamist? Kuidas see välja nägi? Kes siin elas? Mis toimus? Kes siin praegu elab? Kuidas see muutub? Miks? Mis praegu toimub? Mida praegu ei toimu? Miks? Kuidas me seda kohta loominguks kasutada saame? Milliseid teoseid see inspireerib? Ja nii edasi.

Mis on Kaunasel pakkuda, mida ei ole teistel Leedu (või teiste riikide) linnadel?

Kaunas võib olla ühtaegu vanamoodne ja edumeelne, siin on palju ideede, stiilide ja ajalookihtide kokkupõrkeid, see on natuke omapärane ja toores ja tänu sellele see ongi nii ainulaadne. See on aus ja ehe. Neile, kes võtavad aega Kaunasega tutvumiseks, pakub see üllatusi. Selle tundmaõppimine võtab aega. See on hall ja roheline. See pideva liikumise seisund, eredus ja teravus muudavadki Kaunase inspireerivaks.

Mulle tundub, et pärast pikaajalist Vilniuse varjus elamist on Kaunas taas ellu ärkamas. Kas oled nõus?

Mul on meeles, et ma pidin kogu aeg kinos või näitustel käimiseks Vilniusesse sõitma, ja tundus tõesti, et kultuuriinvesteeringuid tehti automaatselt ainult pealinna. Noored tahtsid sinna kolida, et seal õppida, töötada ja elada. Aga viimasel kümnel aastal on olukord tunduvalt muutunud. Kaunases elab palju edu- ja uuendusmeelseid loomeinimesi, kes tunnevad linna läbi ja lõhki, kes armastavad seda sellisena nagu see on ja puhuvad sellele uut elu sisse. Praegu on Kaunases väga põnev olla.
 

Toimetuse soovitus: LUULETAJATE JA MAALIKUNSTNIKE MAGALA: KAUNASE ŠILAINIAI LINNAOSA UUESTI MÕTESTAMINE. 2016. aasta oktoobris vestles Deep Baltic Evelinaga tema foto- ja kunstiprojektidest Šilainiais ja sellest, mida ta oli seal töötades kohaliku kogukonna ja ajaloo kohta teada saanud. 

 

Foto Kotryna Lingienė 
 

Kaunastic Kaunas

Vastavad Kotryna Lingiene & Kęstutis Lingys

Kaunase maine Leedus on sageli soovida jätnud – räpane, ohtlik, sünge, hall. Rahvusvahelises plaanis on teised probleemid, mille võtab kõige paremini kokku sõna „Kuskohas?”. Kuid viimastel aastatel on Kaunas üritanud tuua uut hingamist turismisihtkohana, pannes rõhku linna loovusele, ettearvamatusele ning ainulaadsele ja sageli veidrale ajaloole.

Kaunases sündinud Kotryna Lingienė ja tema mees Kęstutis seadsid eesmärgiks populariseerida linna kirjeldamiseks loodud uut sõna – nad peavad blogi Kaunastic, mis on nüüd ka ametlikult veebisaidil Visit Kaunas. Iga paari päeva tagant uuendatav blogi annab külastajatele teada kõigest, mis linnas toimub, ning kaevab ühtlasi välja killukesi linna tormilisest ja kummalisest paarisajandilisest ajaloost – seal kajastatakse kõike, mis linnast nii „kauntastilise” teeb. Viimased sissekanded on tutvustanud lugejatele sõdadevahelise Leedu iseäralikku ja kujutlusrikast reklaamindust, kunagi ajutises pealinnas paiknenud saatkondade asukohti, ning esitanud kulinaarse küsimuse: „Kas Baltimaad on uued Põhjamaad?”

Kuidas te selle projekti juurde jõudsite?

Nagu paljud suurepärased asjad elus, oli ka see puhas kokkusattumus. Kui me jalutasime koos Kęstutisega 2015. aasta novembris mööda Laisvės alėjat, lugesime Kaunase turismiinfokeskuse sildilt valesti välja kaunastic ja see riimus sõnaga fantastic. Natuke hiljem kohtusime illustraatoriga, kes oli juba Kaunase kohta üht-teist joonistanud ja pakkusime välja, et teeme üheskoos linnakaardi. Me esitasime Kaunasticu kontseptsiooni – segu imestamisest, avastamisest, nostalgiast, spontaansusest ja julgusest – kohalikule turismiametile ja nad andsid oma heakskiidu. Kaart kukkus väga kenasti välja, nii et esitasime blogi idee. Nüüdseks oleme andnud välja kolm kaarti (põhikaardi, jaapanikeelse, mis on pühendatud Chiune Sugihara pärandile, ja jõuluteemalise kaardi) ja blogi on olnud üleval pool aastat. Tulekul on toidukaart ja kaart, mis on pühendatud kristluse-eelsele pärandile. See kõik on meie jaoks hästi põnev ja me loodame, et meie avaldatud faktid ja lood pakuvad ka teistele huvi.

Mis on suurimad raskused, mis selle projektiga on ette tulnud?

Väga tähtis on mitte kedagi solvata ega olulisi asju ja fakte välja jätta. Kaunasel ja Leedul üldisemalt on päris mitmekesine ajalugu (näiteks riigi osa holokaustis), nii et empaatia on võtmetähtsusega. Me usume, et alles õpime. Me ei taha ka liiga klišeelikuks ja turistikaks minna – näiteks me võiksime vabalt avaldada ainult õhufotosid vanalinnast ja pilte kohvikutes mõnulevatest inimestest, aga kõik teised teevad seda ju ka. Igapäevane väljakutse on määratleda seda, mida „kaunastiline” tegelikult tähendab.

Millise saavutuse üle seoses selle projektiga tunnete kõige suuremat uhkust?

Tõenäoliselt kohaliku omavalitsuse heakskiidu üle – oleks tore olla sõltumatu, aga on vinge, et me saame kaardi kvaliteetselt välja anda ja tuhandetes tiražeerida. Samuti on alati väga meeldiv näha, kui Instagramis kasutatakse teemaviidet #kaunastic – eriti, kui seda teevad välismaalased. Võib-olla me olemegi uue sõna loonud!

Teie blogis on päris palju ajalooteemalisi artikleid. Kas teie arvates annab linna ebatavaline ajalugu sellele teistsuguse iseloomu?

Kindlasti. Viiskümmend aastat kestnud nõukogude okupatsiooni ajal kujundati Kaunasest tööstuslinn, valitsus tõi vabaajategevused ja kultuuri kandikul kätte (küll tugevalt tsenseeritult) ning ajalugu pandi hoolikalt luku taha. Kõigil on palju õppida, ka neil, kes on Kaunases sündinud. Sõdadevaheline aeg on põnev, sest palju kihistusi on veel avastamata. Džäss, arhitektuur, diplomaatia, toit – kõikvõimalikud asjad!

Toimetuse soovitus: KAUNASE ART DÉCO: MEENUTUSED LEEDU SÕDADEVAHELISEST MODERNISTLIKUST PEALINNAST. Kui soovite lugeda rohkem sellest, mida on Kaunasel pakkuda rahvusvahelistele külalistele, siis George Easti artikkel Kaunase ainulaadsest art déco pärandist tutvustab pikemalt linna ajalugu, ning näitab nii pildis kui tekstis selle arhitektuuripärleid.

 

Will Mawhood on veebiväljaande Deep Baltic peatoimetaja.
 

Valga vanalinnas asuva Riia, Raja ja Sepa tänava vahele jääv väljak 2016. aasta talve hakul. Vasakpoolne vaade Valga Jaani kiriku suunas ning parempoolne Valka Luke (Lugažu) kiriku suunas. Fotod Andra Aaloe
 

Rahvastiku kahanemine
 

Eesti ja Läti kuuluvad nende Euroopa riikide hulka, mille rahvastik on madala sündimuse ning väljarände tõttu vähenemas (vt pilt 1). Eesti riigi üldine rahvastiku kahanemise kiirus on võrreldav teiste Ida-Euroopa riikidega, kuid näiteks teistest Balti riikidest on kahanemine siin mõnevõrra aeglasem. Oluline on siiski teadvustada, et elanikkonna vähenemine on piirkonniti väga erinev (vt pilt 2). Väljarände mõjude kõrval mängib aladel, kus kahanemine on kiirem, olulisemat rolli hoopis riigisisene migratsioon – inimesed liiguvad suurematesse linnadesse (Tallinn, Tartu, Pärnu) ning nendest liigutakse omakorda ümbritsevatesse naabervaldadesse. Just rõngasvallad on need vähesed Eesti piirkonnad, kus rahvaarv kasvab. Ülejäänud regioonide asulad kaotavad elanikke erineva kiirusega, sõltuvalt oma suurusest ning asukohast. Väiksem asula, mis on Tallinnast kaugemal, kahaneb tõenäoliselt keskmisest kiiremini. Lätis toimuvad Eestiga võrreldavad rahvastikuprotsessid (linnastumine, valglinnastumine ja kahanemine), kuid muutused on seal mõnevõrra kiiremad. 

Laugus I (2016). Seeriast "Ground", fotograafid David Grandorge & Jonathan Lovekin

Väljalülitatud taristu
 

Vahetult enne aastatuhandevahetust kardeti, et programmiviga võib tekitada tohutu ülemaailmse tehnoloogilise kaose, kuna selletõttu jooksevad kokku arvutid mistahes sektoris, alates pangandusest ja meditsiinist ning lõpetades sõjaväe kõrgemate instantsidega. 1999. aasta veebruaris loodi Maailmapanga rahadega ÜRO juurde Rahvusvaheline Y2K Koostöökeskus (IY2KCC), mis edendaks suuremat strateegilist koostööd ja tegevust valitsuste, rahvaste ja erasektori vahel, et kahandada programmivea kahjulikke mõjusid inimkonnale ja maailma majandusele. Bulgaarias asutati selline regionaalkeskus just Kesk- ja Ida-Euroopa ning Kesk-Aasta riikide jälgimiseks. Nii Läänes kui ka Idas võeti tarvitusele konkreetseid abinõusid, et tagada tuumaelektrijaamade toimimine, sest need sõltuvad välistest sündmustest ning elektri- ja telekommunikatsioonisüsteemide ja muude tugitaristute liidestest.

Ettevalmistused käisid kogu maailmas: umbkaudu 400–600 miljardit dollarit investeeriti võitlusesse potentsiaalse veaga, mis tekkis digitaalses dokumentatsioonis ja andmesalvestussüsteemides, kui neljakohaline number kahanes kahekohaliseks, sest kui arvutid 1960ndatel ehitati, lühendati aastaarvud mälu kokkuhoidmiseks kahekohaliseks: näiteks 1998 98-ks.¹  1. Evan, William M.; Manion, Mark 2002. Minding the Machines: Preventing Technological Disasters. Upper Saddle River: Prentice Hall PTR, lk 77.

2.CNN 1997. Viidatud: Fava, Sergio 2013. Environmental Apocalypse in Science and Art: Designing Nightmares. London: Routledge, lk 61. Hoiatused selle eest, mis võib juhtuda, kui arvutiprogrammid tähistavad aastat 2000 hoopis 1900 või 19100na, õhutasid apokalüptilist tehnofoobiat ja maailmalõpuennustusi. Isegi USA asekaitseminister John Hamre ütles 1999. aastal Y2K probleemi kohta, et see on „El Niño elektrooniline vaste ja kogu maailma ootavad ees vastikud üllatused”.²

Teadlased üritasid andmestruktuure õigeaegselt uuendada. See oli programmeerijatele jõukohane ülesanne, kuid sellegipoolest võeti kasutusele ettevaatusabinõud. Üleminekupäeval suleti sadamad, lennukid said lennukeelu, sularahaautomaadid suleti, operatsioonid lükati edasi, lõbustusparkide ameerika mäed jäid seisma, tuumajaamade seiresüsteeme jälgiti tähelepanelikult ja tuumarakettide laskevalmidust langetati. Kõige hullema stsenaariumi ärahoidmiseks õnnestus teadlastel, poliitikutel ja poliitika kujundajatel tohutu suur ülemaailmne digitaaltaristuvõrgustik välja lülitada. Isegi kui see toimus vaid mõneks tunniks ja mitte täielikult, pandi kinni juhtmed ja sõlmed, mis ülemaailmseid digitaalvõrke üleval hoidsid. Ühised jõupingutused võitluses ohuga, mida kujutasid endast automatiseeritud masinad ja robotid, mis leiutati ajal, kui 2000. aasta tundus utoopilise unelmana, oli tähelepanuväärne vahejuhtum, mis pakub ruumiaktivistidele ja keskkonnakaitsjatele endiselt julgustust, et peatset hävingut ülemaailmsetes lausandmesüsteemides on võimalik ära hoida.

Iseenesest oli see „elektrikatkestus” hetk, mida jäädvustada. Rahvusvaheline Aatomienergiaagentuur korraldas järelvalvet 425 tuumaelektrijaamas, mis töötasid 31 riigis kõikjal üle maailma, andes nõu intensiivse diagnostika ja korrektuuride osas, mis tuli läbi viia, et „leida ja parandada” nende Y2K tarkvara- ja varustusprobleemid, ning nendele lisaks töötas välja plaanid kõikvõimalike stsenaariumite jaoks. Programmiveal õnnestus äkitselt luua universaalne vaenlane – kujutlusvõime, mis uskus kogu maailma haavatavust, mis ühendas ökoloogilise ja digitaalse, baidid ja atmosfääri. Olukord oli sarnane hetkega kõigest 28 aastat varem, kui Apollo 17 meeskond tegi 7. detsembril 1972. aastal foto Maast – katalooginumber AS17-148-22727. Laura Kurgan kirjutab esimesest muljest, mille „Sinine marmorkuul” avalikkusele jättis:

„Sellest 1972. aasta fotost sai mitte ainult totaalsuse ja ühtsuse, vaid ka erakordsuse ja eraldiseisva haavatavuse ikoon ning seda kahtlemata seetõttu, et see näitas vaatajale kogu Maad ja eemaldas pildilt kõik vaatajad.”³ 3. Kurgan, Laura 2014. Close Up at a Distance: Mapping Technology, and Politics. New York: Zone Books, lk 10.

Omal moel ühendas see pilt digitaalse pildi analoog-Maaga.

2016. aastal tegutses maailmas 438 tuumageneraatorit ja viieteistkümnes riigis oli pooleli 67 uue tuumajaama ehitus. Võimalike katastroofikollete võrk katab kogu Maad, need eksisteerivad kõikjal meie ümber, missest, et meie pilgu eest on need sageli varjatud. See enneolematu energiahulk, mida need on võimelised tootma, toidab tohutut energiavõrgustikku, mis paneb liikuma nii materiaalse kui ka mittemateriaalse taristu. Andmevood seovad inimesed ja looduse kokku ühte informatsioonikompleksi. Loodus on juba minetanud oma „metsikuse” ja „puutumatuse”, see on muutunud tehislikuks, samas kui inimeste otsustamisprotsesside asemele tulevad kiiremad, usaldusväärsemad ja tõhusamad pooleldi või täielikult autonoomsed robotid ja masinad, mis haldavad ja korraldavad andmeid, mis omakorda vormivad tänapäevaseid ülemaailmseid taristuid. Rahalise, õigusliku või sõjalise teabe vood tarduvad mitmesugusteks kummalisteks „ruumitoodeteks”, territooriumivälisteks „tsoonideks” ja ehitussõlmedeks. Keller Easterlingi sõnul on see „taristuruum” ise teabevahend: „Informatsioon paikneb nähtamatutes, võimsates tegevustes, mis määravad esemete ja sisu korralduse ja ringlemise. Taristuruum on koos tarkvara võimu ja ringlusega operatsioonisüsteem, millega linna kujundada.”⁴  4. Easterling, Keller 2014. Extrastatecraft: The Power of Infrastructure Space. New York: Verso, lk 13. Tänapäeval tuleb iga viimast kui maatükki kahtlustada mingis mõttes masina kontrolli all olemises. Maapinna, õhu, juhtmete, kiirguse, vedelike või tolmukübemete kaudu ühendatud taristusüsteemid, tehnoloogiad ja loodus lõikuvad agressiivselt ja hävitavalt.

Londoni fotograafid David Grandorge ja Jonathan Lovekin asusid teele Leedusse, Eestisse ja Lätisse, et uurida seda regiooni – Baltimaid –, mis on pärast 1989. aasta poliitilisi murranguid teinud läbi põhjalikud muutused, mille käigus on piirkond saanud uue tähenduse ja uusi kultuurilisi liitlasi. Nende fotod dokumenteerivad kriitilist ettekujutust materiaalsetest protsessidest ja kivististest, mis tulenevad tööstuste, transpordilogistika, linnajäätmete ja nõudluse keerukast dünaamilisest taristust.

Balti riike on ajalooliselt kujundanud mitmed tegurid ja erinevad ruumid, mis tingimata ei kattu. Nende piiride ja tähenduste uurimisel ja väljaselgitamisel on vaja avastada ja olla tähelepanelik peaaegu tabamatute sümptomite suhtes. Olgu öeldud, et need kaks fotograafi ei ole inimesed, kes sooviksid mingit kohta „tabada”. Lisaks ei ole nad just vaimustuses praegustest fotograafiatroopidest, nagu näiteks fotod laostusest endistes nõukogude liiduvabariikides. Nad ei tõlgenda oma objekte ja maastikke kui naasmist maailma juurde, „mis on Läänes juba ammu kadunud ja siin veel alles” – kaastähendus, mille tõttu võib värvifotograafiat kohati valesti mõista. Propagandaga ehitud hooned, 1970ndate ja 1980ndate sotsialistlikule planeeringule iseloomulikud paneelmajad, tehased, tööstusalad ja hunnitud stseenid tohutute tehismägedega, kuhu kuhjatakse väljakaevatud materjali – Grandorge'i ja Lovekini jaoks ei esinda need vanu väljalülitatud infrastruktuure. Nad ei vii meid tagasi minevikus kujutletud tulevikku, nostalgilisse – see tähendab, valesti mäletatud – utoopiasse. Pigem on neil fotodel kujutatud kaablid, juhtmed ja taristud elus – endiselt tulised, vooluvõrku ühendatud ja valmis nõudma oma kunagise positsiooni järele. Nende sünge vampiirlus paistab vaid varjavat hingestatud mateeria autismi.

Fotograafid paluvad, et nende tehismaastike mõistmiseks kasutataks universaalseid mõõdupuid, et paljastada needsamad taristus peituvad esemed sedamööda, kuidas toodetakse, vahetatakse ja levitatakse sõlmi ja jaotureid, kus voolavad andmed ja energia. Sellisena kujutab fotoseeria, kus neid uuritakse ja dokumenteeritakse, endast tohutut piltmõistatust, kaarti – või mingisugust atlast, mis pakub sellist arhitektuuri, mis suudab kujutada Baltimaade keerukat regionaalset moodustumist, kus kattuvad poliitilised, keelelised, etnilised, usulised, majanduslikud ja sotsiaalsed piirid. See kaart üritab ühtlasi avada Baltimaid sügavamalt kui seda teeb turistidele suunatud kujutluspilt tervisest pakatavate metsade ja järvede ning vastrenoveeritud ajalooliste linnasüdametega nagu näiteks Vilnius oma värviliste barokkhoonete ja katoliku kirikutega.

1920. aastate lõpus tegi Fernand Braudel Sorbonne’i ülikoolis Pariisis oma doktoritööd. Teema – „Felipe II, Hispaania ja Vahemeri kuueteistkümnendal sajandil” – pidi kajastama kuninga eluaega aastail 1527–1598 ning tema võimu impeeriumi üle, mis hõlmas territooriume kõigil eurooplastele tuntud mandritel. Braudel külastas seoses teadustööga arhiive Hispaanias, Itaalias ja Jugoslaavias, kus ta talletas tuhandeid arhiivimaterjale filmilintidele (teda peetakse sageli mikrofilmi leiutajaks), mida tema, ta naine ja assistendid kuni 1940ndate lõpuni uurisid ja arhiveerisid. 1935. aastal võttis ta vastu pakkumise hakata õpetama äsja avatud São Paolo ülikoolis Brasiilias, mis andis võimaluse Prantsusmaa teaduselust puhkust võtta. Ta väitis hiljem, et just Brasiilias sai ta targaks.⁵ 5. Braudel, Fernand 2001 (1998). Memory and the Mediterranen. New York: Vintage Books.

Tema õpetajatöö Brasiilias katkes, kui ta mobiliseeriti 1940. aastal Prantsuse sõjaväkke. Väeteenistus lõppes temal aga Saksamaal sõjavangilaagris – kõigepealt Mainzis ja pärast 1942. aastat Lübeckis –, kust ta vabanes alles 1945. aastal. Mainzi vangilaagris sai ta raamatukogus natuke uurimistööd teha ja Lübeckis õnnestus tal isegi kirjutada töövihikutesse esimene mustand Vahemerd käsitlevast käsikirjast, jagades seejuures väikest kongi kahekümne vangiga. Tänu nendele märkmetele ja varem pähe õpitud uurimustele sai ta kohe pärast sõda oma tööd jätkata. Kuid suure tõenäosusega tähendasid geograafiline kaugus kodusest Prantsusmaast ja läbielamised sõjas seda, et ta nägi Vahemerd teistsuguste nurkade alt ning ta muutis oma töö fookust, pannes uueks pealkirjaks „Vahemeri ja Vahemere maad Felipe II ajastul”. Kui raamat 1949. aastal ilmus, ei rääkinud see enam kitsast Hispaania kontekstist ega piirdunud valitseja seitsmekümne eluaastaga, vaid pakkus panoraamset mõtisklust Vahemerest, mida Braudel pidas „määratuks, keeruliseks laotuseks”, mille juurde kuulusid seda ümbritsevad mäed, tasandikud ja kõrbed, ning mõjust, mida geograafia avaldab merega ühendatud kultuuridele. Braudel väidab, et nende seoste ning kultuuride ja kultuurivarade korduvate mustrite mõistmiseks peab maailma ajaloo uurimine olema totaalne: „Võib näiteks öelda, et tsivilisatsioon (või kultuur) on oma kultuurivarade summa, et tema geograafiline pindala on tema kultuuriväli, et tema ajalugu on kultuuriajalugu, ning et see, mida üks tsivilisatsioon teisele üle kannab, on kultuuripärand või kultuuriline laenamine, olgu siis materiaalne või intellektuaalne.”⁶  6. Braudel, Fernand 1995 (1993). A History of Civilizations. London: Penguin Books, lk 8.

7. Samas. Selle totaalsuse ajalukku talletamiseks esitas ta kolme ajavahemiku struktuuri:⁷ long durées, mis kirjeldasid aeglaseid ja märkamatuid muutusi kliimas ja keskkonnas; keskmised olid suurriikide, tsivilisatsioonide ja sotsiaalsete ühenduste kestvused; ja kolmas ajavahemiku-kategooria oli inimeste, sündmuste ja poliitiliste murrangute jaoks, mis tungisid teistesse kestvustesse ja mõjutasid neid. Tegelikult leiab ta, et sellesse viimasesse histoire événementielle’i kuuluvad tegijad ja revolutsionäärid on liiga nõrgad ja tähtsusetud – või ehk lihtsalt liiga lühikesed – et selles totaalses ajaloonägemuses rolli mängida. 

Tema teooria keskmes on esemed, statistika ja kõikvõimalikud igapäevaelu üksikasjad, mis tõendavad teatavat konservatiivsete harjumuste visadust nende pinnapealsete muudatuste all, mis tavaliselt ajaloolase tähelepanu püüavad. Kuigi ta on marksist, ei huvita teda niivõrd klassivõitlusele omane ajalooline materialism, kuivõrd ta loodab purustada reeglid ja sisemise loogika, mis paistavad hoidvat maailmasüsteemi stabiilsust. Tema universaalne maailma tõlgendus ei vaja biograafiad ega monograafiaid, et tuua nähtavale maailma ajalugu koos hoidvad suuremad konfiguratsioonid. Kindlasti ei tauni ta inimeste uurimist, kuid ta taunib ajaloolaste katseid keskenduda süvitsi isiksustele, nägemata suuremaid järjepidevusi ajas ja nende suhteid teiste distsipliinidega.

Oma hiljutises raamatus „Läänemere ajalugu” käsitleb Michael North kogu Läänemere piirkonda alates 9. sajandist tänapäevani. Sissejuhatuses märgib ta, et Läänemere uurimisel puudub selline interdistsiplinaarne lähenemine, millega Fernand Braudel rajas teed Vahemeremaade uurimisse. Kindlasti võib mõista huvi näiteks Baltimaade või Balkanimaade kultuuriajaloo kirjutamise vastu ka historiograafilise projektina, mille eesmärk on emantsipeeruvalt vastanduda Euroopa Liidu laienemise loogikale – või Vene Föderatsioonile, mis ähvardab pöörduda tagasi Nõukogude Liidu jõupoliitika ja piiride juurde (Vladimir Putini sukeldumine Mustas meres 2015. aastal – meedias ohtralt kajastatud miniallveelaevaekspeditsioon Vene laevavraki juurde – näitas väga selget riiklikku huvi ja pretensioone sellel territooriumil.) Kuid North peab vildakaks mõtet kirjutada Läänemere ajalugu Braudeli vaimus: “...sest selle eelduseks oleks kõige üle domineeriv looduslik piirkond, mis on muutumatult valitsenud Läänemere-äärsete inimeste elukeskkonda. Läänemeri ei ole aga üks ja muutumatu, olemas on palju erinevaid Läänemere piirkondi, mida alates Bremeni Adamist kuni Björn Engholmini või ELi Läänemere strateegia koostajateni on ikka ja jälle taasavastatud ning mida määratlevad kaubavahetus ja kultuurid ning nende kandjad – kaupmehed ja kunstnikud.”⁸ 8. North, Michael 2015. Läänemere ajalugu. Tallinn: Varrak (tõlkinud Tea Vassiljeva), lk 2.

Michael North talletab Läänemere ajaloo põnevas käsitluses erinevatest poliitilistest režiimidest ja ideoloogiatest, mis moodustasid tänapäeva Eesti, Läti ja Leedu, nende suhtest Poola ja Nõukogude Liidu ajalooga – kuhu nad eri aegadel kuulusid – ja praegustest suhetest Vene Föderatsiooniga. Grandorge ja Lovekin asuvad Läänemere kultuuriajalugu tõlgendama samasuguste kavatsustega, kuigi väga erinevate esteetiliste vahendite ja meetoditega – mitte riikliku uuringu ega konkreetsete rahvuslike erinevuste iseloomustusena, vaid vastupidi – käsitledes esemeid ja ruumilisi olusid, millest on saanud sõlmpunktid taristuvõrgustikus, mis ulatub üle ajaliste ja geograafiliste piiride. Kuigi nad suunavad harva kaamera Läänemere enda veele, tajuvad nad seda, mida North nimetas „kõige üle domineerivaks looduslikuks piirkonnaks, mis on muutumatult valitsenud Läänemere-äärsete inimeste elukeskkonda”.

Fotoseeria, millele Grandorge ja Lovekin panid pealkirjas „Ground”, viitab juba oma valmistusviisi ja kompositsiooniga näiteks sellistele koolkondadele, millele panid 1970ndatel ja 1980ndatel aluse fotograafid Bernd ja Hilla Becher, ja 17. sajandi Hollandi maastikumaalijatele. Mõlemad vaatlesid oma motiive analüütiliselt, dokumenteerisid arhitektuuri ja maastikke maapinna kõrguselt ja vaid pisut kõrgemalt silmade kõrguselt. Kuid „Ground” on ka teatud kartograafiline projekt, mis osutab liiklussoontele, nagu näiteks raudteed, maanteed, torujuhtmed, kõrgepingeliinid või kaablid ja kaubakoridorid, mis annavad Läänemerele riikideülese ja piirideülese olemuse.

Pildiseeria Ignalinast, kus asub Leedu ainus tuumaelektrijaam – see suleti 2009. aastal Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga (EBRD) abiga ELi Läänemere Strateegia raames –, kujutab tööstusala, mis paistab endiselt tegutsevat. Tundub, et lülititelt ja diagrammidelt, kus on näha kahe reaktori energiatootmisprotsessi vooskeem ja hoone ohutsoonid, ja hädaolukorra protseduuride teadetelt, on vaja vaid tolm maha pühkida ja tootmine võib uuesti alata. Visaginases uue tuumaelektrijaama avamise oht tõrjuti 2009. aasta rahvahääletusel, mis sisuliselt toetas tuumaenergiast loobumist Leedus ja Läänemere piirkonnas. Pärast tuumakatastroofi Tšernobõlis, mille reaktori konstruktsioon sarnanes Ignalina tuumajaamaga, takistas tuumaenergia vastu jõuliselt ühinenud rahvas kolmanda reaktori ehitamist ja mõjutas lõpuks tuumajaama sulgemisprotsessi.⁹ 9. Hindmarsh, Richard A.; Priestley, Rebecca (toim.) 2016. The Fukushima Effect: A New Geopolitical Terrain. London: Routledge, lk 134.

Lisaks dokumenteerivad raudteid kujutavad fotod uut, kõiki Baltimaid ühendavat projekti, mida toetab suuresti Euroopa Liit. Uus Rail Balticu projekt, mis peaks plaanide kohaselt algama 2020. aastal, laiendab olemasolevaid raudteesüsteeme, et ühendada Baltimaad Poola ja Soome ja lõpuks ka Kesk-Euroopaga. See raudteeprojekt aitab nihutada raske kaubaveo piirkonna maanteedelt raudteele ning laiendab kaubateenuste logistikat. Kuid uue raudteevõrgustiku laiendamisega kaasneb ka tehnilisi probleeme, millel võib olla poliitiline mõju. Kuna 19. sajandil arenesid raudteevõrgustikud Euroopas ja Vene impeeriumis ning hiljem ka Nõukogude Liidus (sealhulgas ka Kaukaasias ja Kesk-Aasia vabariikides) teineteisest lahusolevatena, sõidavad rongid alates Soome piirist kuni Mongoolia ja Hiinani teistsuguse laiusega rööbastel. Poliitiline vabadus, mille Balti riigid võitsid pärast 1989. ja 1990. aastat raskustega kätte Nõukogude Liidu tsentraliseeritud riigiaparaadilt, nõudis žeste kõigis kultuurivaldkondades, kuni rööpmelaiuseni välja. Eesti üks esimesi poliitilisi liigutusi pärast taasiseseisvumist oli viia raudteerööbaste laius vastavusse Soome omaga, et erineda Vene rööpmelaiusest. Kuigi Rail Balticu puhul on vastavalt ühtlustatud standardeid käsitlevatele ELi määrustega nõutud standardrööpmelaiuse kehtestamine kõigis liikmesriikides, võib praeguste plaanide kohaselt olla rahalistel põhjustel võimalik Tallinna ja Kaunase vahelist vene raudteed üksnes uuendada (mitte asendada). Kuid 2015. aasta oktoobris tähistati Kaunases Rail Balticu esimese etapi valmimist ja õnnistati sisse 125 kilomeetri pikkune Euroopa standardrööpmelaiusega raudtee Šeštokaist Marijampolėsse ja Kaunasesse.
 

Antropotseeni kõrgeim kiht
 

Fotograafidel õnnestub dokumenteerida antropotseeni kõige pealmist, õhimat kihti: lumehelbeid, pilvi, tolmu, mineraalide sadestisi ja aeglaselt nirisevat vett, mis katavad õrnalt palju sügavamaid inimtekkelisi geoloogilisi kihte, mida võib näha Maa pinda katvates armides. Avatud kaevandused ja karjäärid, maapinda uuristatud veekanalid, kasutuna seisvad tööstuslikud basseinid ja keemiliste lekete paigad on lahtised haavad, vigastused, mille inimesed on loodusele tekitanud. Need hävitavad, muudavad ja moondavad mateeria – nii orgaanilise kui ka anorgaanilise – uueks mürgitatud ja mürgiseks tehismaaks. Mõnel pildil hakkavad infrastruktuuri fragmendid üksteisega kokku sulama. Maapinna hall värv on ühinenud sama halli värvispektriga, mis on kasepuudel, tsemenditehase betoonfassaadil, tolmustel masinatel ning halli udu ja tolmuga taustal, millest koosnevad fotode pikslid ja pigment. Sellel haigel ja saastatud pinnasel esinevad värvid paistavad kuuluvat samasse keemilisse rühma nagu keemilised värvipigmendid fotopaberi peal ja sees. Hõbedalaiguliste kaskede, tuhkjate betoonseinte, purpurlillade telliskivide, viridianrohelise ja kroomsinise tööstusvee dramaatiline värvispekter on trükitud paberile, nii et vaataja võib seda kompida ja peaaegu haista. Sellist vahendamistööd territooriumi, selle armide ja kuivenduskraavide ning tootmise jäätmeladude, kõrvalmõjude ja jääkproduktide vahel ning maa sisu peaaegu otsest viimist uude, kuigi mõtestatud tootmisse järjekordse infrastruktuuri jaoks – mis hõlmab paikadevahelist kultuurilist mõistmist ja koostööd – tuleb mõista nii ülekantult kui ka otseselt.

Me vaatame mateeriat protsesside ahela otsas – jäätmematerjali jätkuvatest tööstusprotsessidest, mis muudavad mateeria energiaks, andmeteks ja tolmuks. 

Keemilised lekked, tööstusprotsesside jääkproduktid, värvitud maapind, mis on üles tuhnitud ja auklikuks uuristatud, on tekkinud sotsiaalsetest, majanduslikest ja keemilistest sündmustest, mis on nüüdseks möödas, kuid mille hauatagune elu koormab seda uut Läänemere piirkonda ja kohustab enda eest hoolitsema. Nendel fotodel terendab õnnetus, mis katkestab teabe ja andmete voo ning tekitab taristusüsteemides sõlme nagu järgmine Unixi aastatuhandevahetuse programmiviga, mida ennustatakse aastaks 2038.

Ines Weizman (PhD) on arhitektuuriteooria professor, Bauhausi Ajaloo-, Arhitektuuriteooria ja Planeerimisinstituudi direktor ja Bauhaus-Universität Weimari juures asuva Dokumentaalarhitektuurikeskuse direktor. Ines omandas arhitekti elukutse Bauhaus-Universität Weimaris ja Ècole d’Architecture de Belleville’is Pariisis, Sorbonne’is, Cambridge’i ülikoolis ja Architectural Associationis, kus ta kaitses doktorikraadi ajaloo ja teooria erialal. Routledge avaldas 2014. aastal tema toimetatud raamatu „Architecture and the Paradox of Dissidence”. Samal aastal ilmus Strelka Pressi alt raamat „Before and After: Documenting the Architecture of Disaster”, mille ta kirjutas koos Eyal Weizmaniga. 2015. aastal toimetas ta koos Jorge Otero-Pailosega ajakirja Future Anterior (University of Minnesota Press) numbrit „Preservation and Copyright”.

Toimetuse soovitus: RAHU AJA PIIRID: JÄÄDVUSTADES BALTIMAADE SCHENGENI PIIRE. Kui soovid veel lugeda inimtekkelistest formatsioonidest, mis Balti regiooni juppideks lõiguvad, ning samuti huvitud neid ületavatest sildadest, vaata Deep Balticu artiklit Valerio Vincenzo käimasolevast projektist, mille eesmärgiks on pildistada üles kõik Schengeni ala sisepiirid Euroopa Liidus. Kunstnik jagab artiklis lugejaga oma fotosid ning kogemusi Balti piiride jäädvustamisest.


 

Sillamäe III (2016)

Auvere I (2016)

VKG Ojamaa kaevandus I (2016)

Ignalina I (2016)

Liepa I (2015)

Kurtna III (2016)

Tallinn I (2016)

VKG Kohtla-Järve II (2016)

Maardu IV (2016)

Kohtla-Järve II (2016)

Briti ajakirjanik Edward Lucas on ajakirja The Economist juhtivtoimetaja ja üks tuntumaid Ida- ja Kesk-Euroopa asjatundjaid. Ta töötas 1990. aastatel korrespondendina Moskvas ning on aastaid olnud Putini režiimi äge kriitik. Tema 2008. aastal ilmunud raamat „Uus külm sõda” paljastas Vene riigi kuritegeliku ja sihilikult destabiliseeriva tegevuse ajal, mil paljud Läänes arvasid, et konflikt Venemaaga on möödanik. Tema uuemates raamatutes nagu „Pettus: Spioonid, valed ja kuidas Venemaa Läänt tüssab” ning Briti ja rahvusvahelistes väljaannetes regulaarselt ilmuvates artiklites on kujunenud välja läbiv teema: Putini režiim on korrumpeerunud kleptokraatia, mis õõnestab sihilikult lääneriike, NATOt ja ELi ning ohustab jõudude tasakaalu Euroopas ja kaugemalgi. Ta on kutsunud üles kaitsekulutusi suurendama, Vene riigile ja ametnikele karmimaid sanktsioone kehtestama ning seadma oluliseks prioriteediks küberjulgeoleku.

Lucase sidemed Balti riikidega on samuti pikaajalised. 1990. aastal, kui ta oli lennanud ilma Nõukogude Liidu viisata Vilniusesse, anti talle taastatud Leedu Vabariigi esimene ametlik viisa, ning aastail 1992–1994 oli ta tegevtoimetaja Tallinnas ilmunud ingliskeelses ajalehes The Baltic Independent, millest hiljem kujunes tänane The Baltic Times. Ta on olnud üks häälekamaid Balti riikide NATOsse võtmise ja siia Venemaa heidutamiseks suurte kontingentide paigutamise toetajaid. 2014. aasta detsembris sai temast esimene inimene, kellele Eesti valitsus andis digitaalse identiteedi, mida ta kirjeldas järgmiselt: „See on kasutajasõbralik. See on läbipaistev. See on põnev. Lühidalt: see kehastab kõike, mis meile, estofiilidele, Eesti juures meeldib!” Me vestleme temaga Trumpist, Putinist ja NATOst, ja sellest, mida tähendavad hiljutised poliitilised suursündmused Balti riikide jaoks.
 

Kas Balti riigid suudavad teie meelest ilma NATOta ellu jääda?

Minu arvates oleme liikumas NATO-järgsesse keskkonda, nii et me lihtsalt peame ilma NATOta ellu jääma. Viimase 25 aasta julgeolekueeldusi on põhjalikult õõnestanud mitme asjaolu kokkulangemine: esiteks Euroopa madalad kaitsekulutused ja teiseks see, mida ma nüüd nimetan „Trumpi-värinaks” Ameerikas. Nii et me peame otsima regionaalseid ja regioonisiseseid julgeolekukokkuleppeid, mis võimaldaksid meil end kaitsta.

Mis oleks sellise kokkuleppe alus? Kas see tähendaks liitu teiste Ida-Euroopa riikidega või midagi muud?

Kõige selgem on Põhja-Balti telg, sest nagu ma olen väitnud oma raportis „Saabuv torm”, on Põhjamaade, Baltimaade ja Poola majandustel kokku suurem SKT kui Venemaal. Põhjamaade, Baltimaade ja Poola kaitsekulutused kokku on umbes 40 miljardit ning Venemaa omad umbes 80 miljardit dollarit – ja Venemaa peab hoidma käigus strateegilist tuumaprogrammi, et end Hiina eest kaitsta, samas kui NBP9, nagu mina neid kutsun, peab muretsema üksnes enda Venemaa eest kaitsmise pärast, mis tähendab, et nad võivad küpsetada kõigega, mis neil köögis on. Kui me lisame veel tuumariigi – Suurbritannia ja ideaalis ka Prantsusmaa, kuigi see võib juba raskem olla – siis saame tõeliselt hirmuäratava Põhja-Euroopa mini-NATO. Aga häda ei ole vahendites, vaid poliitilise tahte koordineerimises, mida praegu napib.

Te olete kirjutanud, et Venemaa on „sõjaliselt nõrgem, kuid vaimselt kindlameelsem” ning et see tähendab, et Venemaal on „otsustav eelis”. Mida täpselt saaks teha NATO – või ükskõik milline NATO-järgne julgeolekukorraldus –, nii et see ei ärritaks Venemaad ohtliku piirini? Või arvate, et ei ole võimalik ärritada Venemaad piirini, kus see teeks midagi otsustavat?

Ma ei arva, et me peaksime ajama oma julgeolekupoliitikat vastavalt sellele, kas see ärritab Venemaad või mitte, sest see on Venemaa enda teha, kas ta ärritub või mitte ja see tähendaks siis, et psühholoogiline initsiatiiv on Venemaa käes. Nad võivad nuriseda ükskõik mille üle, mida sa teed, ja öelda, et „te ärritasite meid ja seetõttu me nüüd reageerime”. Me peame hoopis ehitama väga tugevad takistustraadid ja kiirusetõkked, olukorrast oivaliselt aru saama, nii et Venemaa ei saaks meid üllatada, ning soetama usaldusväärsed abivägede plaanid ja usutava heidutuse. Ma usun, et see aitaks olukorda pigem rahustada kui pingestada. Ma arvan, et kõige ohtlikum oleks teha oma julgeolekuplaane Venemaaga nii, et meie oleme nõrgad ja halvasti valmistunud, mis annaks Venemaale võimaluse tulla ja midagi ebameeldivat teha.

Olete kirjutanud terve raamatu Edward Snowdenist [„Snowdeni operatsioon”, milles Lucas väidab, et Snowden võib olla Vene agent, ning kaitseb USA Riiklikule Julgeolekuagentuurile ja teistele Lääne luureteenistustele antud võimu]. Üks etteheide, mida ma olen kuulnud NSA ja Lääne julgeolekujõudude poliitika kaitsmise aadressil, on see, et arvestades neile antud volitusi oleks päris ohtlik, kui võimule tuleb keegi, kes ei pruugi tingimata demokraatiat austada. Kas see ei ole praegu Trumpi valimisega juhtunudki?

Jah, see on mõistlik hirm. See tähendab, kõigepealt: te ütlesite „NSA poliitikad” – need on valitud valitsuste poliitikad. Tasub meeles pidada, et Ameerikal on üks karmimaid luure kontrollisüsteeme maailmas – palju karmim kui Prantsusmaal, karmim kui Saksamaal. Mitte kellelgi ei ole sellist kombinatsiooni, kus on kohus, mille kohtunikke ei ole ametisse määranud valitsus, vaid ülemkohus. On ka kongressi kontroll ja võib juhtuda, et kongress ja Valge Maja on eri parteide käes – lisaks on ka Valge Maja täidesaatev võim. Ja siis on veel NSAs endas väga tugevad professionaalsed tavad. Nixoni kogemusest nägime järgmist: kui Nixon üritas CIAd politiseerida, sellest üle sõita, FBId politiseerida, lõppes asi katastroofiga. Ja ma arvan, et kuigi Ameerika viimase 50 aasta ajaloos on kindlasti mõned mustad plekid, elaksin ma palju parema meelega pigem USA kui Prantsuse luure kontrollisüsteemi all. Nii et minu arvates peaksime kõik Ameerika süsteemist õppima ja üritama seda järele teha. Ja ma arvan tegelikult, et Rootsi süsteem on päris hea, Eesti süsteem on päris hea. Ma ei väida, et teised on halvad, aga asi lihtsalt ei ole nii, et president võib oma laua taga istuda ja käskida luureteenistustel näiteks seadust rikkuda, poliitiliste vastaste järele nuhkida. Ma muretsen palju rohkem selle pärast, et kui Marine Le Penist saab Prantsusmaa president, võib tema riigipeana teha Prantsuse luureteenistusega selliseid asju, mida mina peaksin murettekitavaks. 

Olete sageli olnud vastu Ameerika välispoliitika kritiseerimisele, viidates ideele, et Läänel on mingisugune moraalne kaal. Paljud väidaksid, et arvestades seda, kuidas lääneriigid on varem mitmes olukorras ja paigas käitunud, ei ole neil mingit moraalselt kaalu. Miks te sellega nõus ei ole?

Inimestel on õigus uskuda, et Läänel ei ole moraalset kaalu, kuid see on natuke sama nagu Iisraeli pidamine viimaseks põrguks. Millises teises riigis sa parema meelega elaksid? Ma arvan, et hoolimata vigadest pakub Lääs väga korralikku elu umbes miljardile inimesele ning võimaluse korral eelistaks enamik noori elada Läänes. Teiseks arvan ma, et Lääne süsteem põhimõtteliselt toimib. Ja ma arvan, et kindlasti on Lääne süsteemil ennastparandav jõud – kui meil on halb president nagu president Obama, valitakse tema asemele keegi teine. Ja tema asemele võidakse valida keegi veel hullem nagu Donald Trump, kuid on olemas põhilised korrigeerivad jõud, olgu siis valimiskast, meedia, vabaühendused, kohtud või meeleavaldused, mida kõike saab kasutada otsustajate mõjutamiseks, kui nad vigu teevad. Ja see ongi Lääne puhul põhiline – sellistes riikides nagu Venemaa need asjad ei toimi. Sa ei näe valitsust, sa ei saa valimistel valitsuse vastu kandideerida, sul ei ole sõltumatut meediat, mis valitsuselt aru päriks, vabaühendusi ei saa pidada ning kui sa meelt avaldad, heidetakse sind vangi ja su perekonda karistatakse sinu pärast. Minu meelest on Lääne puudusi selgelt nähes väga kerge võtta teatav ennastpõlgav positsioon, kuid on olemas ka põhilised voorused ja seda ei tohiks unustada.

Üpris hiljuti kirjutasite võrguküljel First Things [parempoolse briti poliitikakommentaatori] Peter Hitchensiga vastastikku artikleid. Lugesin huviga, et Peter Hitchensi artiklis oli teatud mõttearendus ehk USA ja Venemaa võrdsustamine: mis tunne oleks Ameerikal, kui see oleks 1990. aastatel mitmeks riigiks lagunenud, inimesi oleks teatud endistes Ameerika osariikides sunnitud võtma hispaania nimesid, Kanada oleks moodustanud liidu Venemaaga jne. Seda olen kuulnud mitmelt inimeselt, nii Ühendkuningriigis kui ka mujal, ja selles analoogias on ilmselgelt mitu viga, ent paistab tõesti, et see mõjub paljudele inimestele. Miks see teie arvates nii on ja kuidas sellega kõige paremini võidelda?

Noh, ma ei tea, miks inimesed nii mõtlevad: see on ilmselgelt võrreldamatu võrdlemine, võetakse kaks asja, mis on tegelikult erinevad ja öeldakse: „teeme näo, et need on samasugused”. Ma olen Peteriga sel teemal väga tihti vaielnud. Kui Ameerika kohtleks Kanadat samamoodi nagu Venemaa on kohelnud Ukrainat, oleksid nende suhted hoopis teistsugused. Ameerika on tugev, sest tal on rohkem liitlasi kui ühelgi teisel riigil maailma ajaloos. Venemaal ei ole liitlasi, sest ta kohtleb teisi riike väga halvasti.

Kuigi tal siiski on liitlasi, eriti Euroopa teatud osades.

Minu arvates on väga raske leida riiki, millega Venemaal oleks sügav, püsiv liit, selline nagu on näiteks Suurbritannia ja Ameerika või Kanada ja Ameerika vahel. On sõltlasriigid – narkoriigid nagu Tadžikistan, mõned satraapiad nagu Valgevene, mõned veidrikud teisel pool maakera nagu Ecuador, mis on Venemaa liitlane ainult läänevastasuse pärast. Aga need on oportunistlikud liitlased. Mulle ei tule pähe ühtegi riiki, mis oleks Venemaa liitlane samamoodi nagu Suurbritannia ja Prantsusmaa on olnud liitlased juba üle saja aasta või nagu Suurbritannia ja Saksamaa on sõbrad või nagu Ameerika ja enamik Euroopa riike on sõbrad.

Ajakirjas New Statesman ilmus 2016. aasta detsembris intervjuu [Briti Tööpartei juhi] Jeremy Corbyniga, keda te olete teravalt kritiseerinud ja kes nendib, et kuigi ta arvustaks Putinit, ütleks ta ikka: „Ma tahan näha, et Venemaaga sõlmitaks paremaid kokkuleppeid”. Kas teie arvates on praegusel ajal võimalik Venemaaga paremaid kokkuleppeid sõlmida või on see riik, millega ei saa põhimõtteliselt suhelda?

Ma ei soovitaks intervjueerides tuua välja inimest, kellega usutletaval on suured erimeelsused, ja küsida, mida ta sellest avaldusest arvab – see ei ole minu meelest kuigi produktiivne. Minu arvates on Corbyn täiesti kohutav juht ja ma ei ole temaga peaaegu mitte üheski asjas sama meelt. Nii et ma läheksin hea meelega järgmise küsimuste juurde.

Kuid küsimus, kas Venemaaga on põhimõtteliselt võimalik kokkuleppele jõuda?

Ma arvan, et me võime Venemaaga sõlmida väga häid kokkuleppeid, kus me ütleme: „Teie raha on meie käes, kui te seda veel näha tahate, siis tõmmake tagasi”. See oleks väga hea kokkulepe. Me võiksime öelda: „Me oleme teinud kindlaks 100 miljonit dollarit, mis on varastatud Vene rahvalt, me külmutame selle kohe ja võime selle ka konfiskeerida. Me kavatseme võtta vastutusele ka pankurid ja juristid ja raamatupidajad, kes teid Läänes aitavad, nii et olge valmis suurteks ebamugavusteks”. Neid asju peame me tegema väga kiiresti. Ma pooldan täielikult kokkuleppeid Venemaaga, kuid neid tuleb koostada nii, et me peame silmas oma tohutut üleolekut Venemaast – nii suuruselt kui ka selles mõttes, kui jälgilt on Putini režiim viimased viisteist aastat käitunud.

Paljud on märkinud, et kuna presidendiks valiti Trump, kes on uhke, et oskab „diile teha”, siis on tulekul mingisugune sobing Putiniga. Kas Putinil on üldse Ameerikale midagi pakkuda? Kas peate seda võimalikuks ohuks?

Kindlasti pean ja olen sellest ka kirjutanud. Minu arvates ähvardab seoses Trumpi valitsusega kaks suurt ohtu: üks on kriis – kas NATO lagunemine või teise riigiga tuumasõja alustamine, ja teine on see, et Trump „kaupleb suurelt”, eriti seetõttu, et kodus tal ilmselt asjad kuigi hästi minema ei hakka ja tal on vaja edu välispoliitikas. Ta korraldab Putiniga varakult tippkohtumise ja tuleb tagasi mingisuguse uhke kokkuleppega, mis on piiririikide julgeolekule väga kahjulik. Nii et jah, ma olen selle pärast mures. Putin võib pakkuda Trumpile koostööd terrorismi vallas, ta võib pakkuda koostööd Süüria küsimuses. Ma arvan, et need mõlemad on sisuliselt tarbetud ja kui Venemaa tahaks tõesti koostööd teha, siis ta teeks seda juba praegu, nii et selliseks koostööks ei ole suurt kauplemist vaja. Aga ta võib seda pakkuda, ta võib pakkuda ka mingit sobingut rindejoonel. Näiteks et viib Kaliningradist raketid ära, kui USA tühistab oma raketikilbiprogrammid. Ja võib-olla minna veelgi kaugemale: Venemaa toob väed oma Lääne sõjaväeringkonnast ära ja Ameerika toob rindejoonelt ära oma väed. Minu arvates oleks see täiesti katastroofiline. Nii et selles suures tehingus on erinevad tähtsustasandid, mis on kõik halvad.

Te töötasite 1990. aastate lõpus Moskvas The Economisti korrespondendina. Kas teie arvates on Lääs kuidagi vastutav selle eest, mis Venemaal juhtunud on? Selles mõttes, et paljud näevad Putinit reaktsioonina 1990ndatel Venemaal valitsenud kaosele.

Ei, ma arvan, et me olime 1990ndatel kaugelt liiga leebed. Me olime teatud mõttes naiivsed – me mängisime Jeltsini režiimiga kokku, kui ta valimisi võltsis, me lubasime korruptsioonil Venemaal lokkama hakata. Korruptsioon ei oleks Venemaal kunagi kuigi kaugele jõudnud, kui neil ei oleks olnud võimalik oma raha Läände paigutada, nii et me avasime 1990. aastatel oma rahandussüsteemi korrumpeerunud Vene ametnikele, diskrediteerides seega kõike, mida me ise tähistasime. Me jätsime Vene luuretegevuse tähelepanuta ja vallandasime kõikjalt valitsustest palju inimesi, kes Venemaad tundsid. Nii et minu meelest kanname suurt vastutust. Meie 1990. aastate Vene-poliitika oli uskumatult naiivne – ühtaegu naiivne ja küüniline ja optimistlik.

Ma tahan küsida selle kohta, kuidas Balti riikidest kirjutatakse, ja eriti minu mulje kohta, et suur osa Balti riikide kajastusest on kirjutatud võhiklikult, seda teevad inimesed, kes on siin olnud võib-olla kaks päeva. Mida võiksid Balti riigid teie arvates teha, et oma lugu esile tõsta või vähemalt kindlustada, et nende seisukohale antakse Venemaa väidetega samaväärne kaal?

Võtke seda tõsisemalt. Palgake head ametnikud, kes oskavad meediaga tegeleda. Teabepoliitika, rahvusvaheline julgeolekupoliitika. Tegelikult kirjutatakse Balti riikidest minu arvates päris positiivselt ja ma ei muretseks selle pärast üleliia. Minu meelest kirjutatakse teist üha positiivsemalt. Suurem osa väliskajastusest on tänapäeval päris nõrk, sest välisriikidest kirjutavatel inimestel ei ole raha. Minu arvates oskas näiteks president Ilves teie lugu eriti hästi esile tuua – võib-olla on eestlastel selles mõttes võrreldes teiste riikidega eelis, aga mulle on avaldanud suurt muljet ka see, kuidas Leedu relvajõud on näidanud oma võimekust infosõjas. NATO Stratcomi keskus Riias on väga hea. Aga ükskõik, mida te ka teete, ei ole sellest kunagi küll, kuigi ma arvan, et te teete juba praegu piisavalt. Ehkki jah, alati saab ka rohkem teha.

Te olete tuntud selle poolest, et teist sai [2014. aastal] esimene Eesti e-resident. Mis tunne teil on, st kas te saate ajakirjanikuna riigis toimuvat objektiivselt kommenteerida, kui te olete sellega nõnda seotud?

Noh, ma ei ole sellega tegelikult seotud. Ma sain kaardi tasuta. Tavaliselt maksab see 50 eurot ja ma sain Eestilt tasuta 50-eurose kaardi ja see oli mulle suureks auks. Minu arvates tuleb ajakirjanikuna üritada uurida asju, millest sa kirjutad, ning palju parem on kirjutada e-residentsusest, kui sa oled ise e-resident, sest siis näed, kuidas süsteem töötab. Ning Eesti e-valitsus pakub mulle suurt huvi. Ma olen Eestit ka kritiseerinud ja viimastel aastatel olen ma öelnud ära kolme Balti riigi teenetemärkidest. 1990. aastatel sain küll teenetemärgi, aga see oli iseseisvusmisteemalise töö eest, mis oli natuke teine asi. Ma olen teadlik ohust, et minu kirjutistes võidakse näha vaid kiidukoori, mistõttu ma ainult ei kiida, vaid mõnikord ka vilistan välja.

Mis te arvate, kas on põhjust olla lähiaastail selle piirkonna suhtes lootusrikas? Kas on üldse positiivseid märke?

Minu arvates on palju positiivseid märke. Minu meelest liiguvad majandused väärtusahelas järjekindlalt ülespoole, nii et me näeme rohkem muljetavaldavaid idufirmasid. Samuti kaugenetakse vanast madala väärtusega tootmise ja odava turismi mudelist. Eriti huvitavad mind kallid nišitooted ja turismi kvaliteedi paranemine. Minu arvates on poliitikaanalüütikute tase päris hea. Mulle avaldavad muljet mõned uued esile kerkinud poliitikud – ma võiksin nimetada paljusid, ent minu arvates väärib selles nimekirjas kohta Eesti president Kersti Kaljulaid, nagu ka Leedu parlamendi liikmed; riigiametnike tase on endiselt kõrge. Kõik majandused kasvavad ja endiselt, 25 aastat pärast taasiseseisvumist, kaardil olemine on päris hea saavutus. Ja minu meelest on Balti riigid ka näidanud, et nad on tõesti olulised. Eesti oleks peaaegu saanud The Economisti aasta riigiks ja jäi teisele kohale Colombia järel, sest seal lõpetati just 50-aastane kodusõda. Aga ma leian, et Balti riigid on kaardil – nad on mõttelisel kaardil, kuid see on hea koht, arvestades nende väiksust ja eduvõimalusi. Nüüd ei ole Läänes kedagi, isegi mitte Putini-meelseid, kes ütleksid, et Balti riigid oleksid Vene võimu all õnnelikumad – 20 aastat tagasi see nii ei olnud. Nii et ma arvan, et kui me elame üle järgmised paar-kolm aastat, mis saavad olema geopoliitiliselt üsna keerulised, siis on Balti riikidel ees väga helge tulevik – ma olen nende osas väga optimistlik.

Toimetuse soovitus: EUROOPA KUU VARJUKÜLG: ELU 1980DATE RIIAS. Edward Lucas on kajastanud Balti riike alates nõukogude perioodist – pikemalt võib toonasest elust selles regioonis lugeda läti-ameerika kirjaniku Rita Laima kogemusest, kui ta kolis 1980date alguses New Yorgist Nõukogude Liidu poolt okupeeritud Riiasse.

Cēsis on suuruselt kolmeteistkümnes linn Lätis – ilus, kergelt tahumatu kaitseotstarbel ehitatud koht, mis asub mäeseljandikul keset laiuvate männimetsade ja looklevate orgudega Gauja rahvusparki. Cēsis on viimastel aastatel palju muutunud, ilmselt rohkem kui ükski teine linn Lätis, ja parim paik nendest muutustest ülevaate saamiseks on Lielā Skolas iela, üks peaväljakule viivaist tänavaist. See kitsas kõrvaltänav, kus kaks autot mahuvad vaevu teineteisest mööda, viib linna keskaegse kiriku taha, mis on omamoodi mikrokosmos – ühtaegu maaliline, aukartustäratav ja närusevõitu, liivapaberikarva seintega, ja paistab, nagu selle sama liivapaberiga oleks kogu kirik üle käidud.

Lielā Skolas iela on koht, kus ma alustan oma hommikut Cēsises, usutledes üht linnavalitsuse töötajat Melnais Gulbise kohvikus, õdusas nurgapealses kolme lauaga kohas, kus kohvi maksab sama palju kui Riias ja taustaks mängib lõputu kordusena rockabilly-muusika plaat. Kui intervjuu läbi saab, jalutan mõne sammu mööda tänavat edasi, möödun äsjaavatud tervisepoest Ķimene ja leian Skola6 – sinepikollases lagunevas endises koolimajas asuva ühiskontori. Asutaja Dita Trapenciere teeb mulle ringkäigu, näitab, kuidas inimesed on hoone panipaigad ja orvad ära kodustanud, et tooteid valmistada ja müüa. Mõni sopp jääb eriti eredalt meelde: ühes seisavad suured kangasteljed, kaetud pooleldi kootud lõngavõrgustikuga, teises on end sisse seadnud miniatuurne juuksurisalong. Siis kirjutan oma muljed üles kõrvalmajas Malas – madalas päevinäinud musta-hallikirju laudvoodriga puumajas, kus asub kohvik, baar ja disainipood.

Kõik kohad, kus ma käin, paistavad tänavalt võluvad ja külalislahked, kuid need on ka nähtavasti kiiruga kokku klopsitud ja pisut räämas. Skola6-s on seal kunagi tegutsenud kooli veel tunda, kõpitsetud ja üle värvitud on vähe. Dita sõnul on hoone jäetud meelega suhteliselt renoveerimata, et võimalikke kaastöölisi mitte eemale peletada ega tekitada neis tunnet, et nad ei ole oodatud. Kriidiga kirjutatud silt Mala kipakal uksel soovitab: „Lükka kõvemini!” ja kui ma majja astun, on seal vaid vaevu soojem kui õues – ainsat ahju, mis maja kütab, parandavat parajasti kaks elavaloomulist korstnapühkijat.

Hiljem suundun edasi kohta, kus Lielā Skolas iela saab kokku linna suurima tänava Valmieras ielaga. Seal leian Izsalkušais Jānise, lihvitud söögikoha, mis asub remonditud tuletõrjedepoos. Moodsalt kargel kodulehel nimetavad nad end „avatud tüüpi Cēsise restoraniks, kus on pandud rõhku kohalikele, hooajalistele toodetele” ning toit on tõesti oivaline, ühtaegu tummine ja kerge ning nõuab kirjeldamiseks tublisti rohkem omadus- ja määrsõnu, kui on tavaline Läti maakohtade menüüde puhul. Aga see kõik läks maksma päris palju rohkem, kui ma lootsin pealinnast väljaspool toidu eest välja käia.

Kui te vaatate Google’i tänavavaatest Lielā Skola ielat, siis ei leia te sealt Menais Gulbist ega Skola6-t ega Malat. Kaardil on see lihtsalt tavaline kõrvaltänav, kus on mõned tavapärased ilusalongid ja ehituspoed. Valmieras ielal on Izsalkušais Jānise asemel haigutav mahajäetud vare. Seda kõike seetõttu, et Google käis siin tänavaid üles pildistamas 2012. aasta suvel. 
 

Korralik muutus
 

Aasta varem, 2011. aastal, külastasin ma Cēsist esimest korda. Ma olin äsja Riiga kolinud ja saanud sõbraks cesislasega, kes oli samuti hiljuti pealinna kolinud. Ta rääkis mulle, osalt ehk naljatledes, et Cēsis on maailma parim linn ja ta kolib sinna tagasi niipea kui võimalik. Mõnuga tegi ta maha ka naaberlinna väikest Siguldat, mis Cēsisega turistide pärast võistleb. Olles veetnud peaaegu terve päeva Cēsises, ajas see kõik mind pisut segadusse.

Asi ei olnud selles, et see polnud tore koht – oli küll. Mulle meeldis lagunev vanalinn, mille tõusvad ja laskuvad munakividega kaetud tänavad looklesid ebaühtlaselt nagu tuigerdav joodik. Mulle meeldis kõrguv, sünge kirik, mille kellatorni kattis sajanditevanune grafiti. Mulle meeldis oskuslikult paigutatud järv sellel liuglevate luikedega, mille taustal paistsid lossivaremed ja kust avanes vaade paksudele udusse mähkunud männimetsadele. Kogu paigal oli rõõmsameelne, heasoovlik unarusse jäetud ilme, rahustav „ei viitsi” suhtumine, aga paik tundus siiski väike – liiga väike – ja rõhuvalt vaikne.

Me käisime mõlemas lossis, mis selles väikelinnas on: keskaegses ordulinnuses, millest on säilinud vaid välismüür, ja lossis, mis ehitati 19. sajandil keskaegseisse varemeisse. Me läksime lossitorni ja poseerisime silmapiiri taha ulatuvate metsade taustal. Aeg-ajalt sadas vihmasahmakaid, siis tuli päike korraks välja ja näitas kuuskede kohal suurejoonelist vaatepilti. Tundus, et elu on mujal. Pärast seda läksime kohta, mis minu arusaamise järgi pidi olema ainus paik Cēsises, kus käib elu – lõbusasse Cafe Rīgasse, kus einelaud ei paistnud iial tühjaks saavat ja mille tualetile oli antud metsavälu ilme. Cēsis näis olevat koht, kus dekoratsioonid olid enam-vähem paigas, aga näitlejad tegid alles proove ja etendus polnud veel alanud.

Järgmisel kevadel käisin ma seal korra veel ja siis tuli mu külastustesse kolmeks aastaks paus. Selle aja jooksul mainiti mulle sageli Cēsist kui Läti kõige armsamat või maalilisemat või elavamat linna. Ma ei pööritanud just silmi, aga siiski ajas see mind veidi segadusse. Märkasin ühtlasi väikest kuid katkematut jada inimesi, keda pidasin täielikeks suurlinna- ja seltskonnainimesteks, kas kaalumas Cēsisesse kolimist või seda lausa tegemas. Jälle kummaline käitumine, mõtlesin ma. Ent minu eelmise aasta mitu retke Cēsisesse veensid mind, et linn on tõesti hakanud järele jõudma ettekujutusele, mis inimestel sellest on.

Mis on muutunud? Paljud inimesed, kellega ma räägin, mainivad Läti kuulsamaid urbaniste Toms Kokinsit ja Evelina Ozolat, kes on mitme Riia silmapaistva projekti taga ja kes kolm aastat tagasi Cēsisesse kolisid. Viimastel aastatel on algatatud ka mitu festivali ja kultuurisündmust: lisaks mainekale kunstifestivalile Cēsu mākslas festivāls toimub siin ka mitmepäevane populaarne Läti nn arvamusfestival LAMPA. Paljud teised tunnustavad linnapea Jānis Rozenbergsi – 2013. aastal valitud meer on üks noorimaid kohaliku omavalitsuse liikmeid Lätis ning teda peetakse Läti poliitiku kohta tavatult dünaamiliseks ja loominguliseks. Mitte kellelgi, kellega ma vestlen, pole tema kohta paha sõna öelda.

Uued cēsislased
 

Arvuliselt on linna viimastel aastatel kolinute hulk suhteliselt väike, kuid nad paistavad sageli oma erialal silma ning on ebaharilikult aktiivsed ja motiveeritud. Suurem osa neist on enne Riias elanud, isegi kui nad ei ole algselt pealinnast pärit. Ma küsitlen mitut inimest Cēsisesse kolimise põhjuste osas – miks kõigist Läti linnadest just siia? – ja avastan, et esile kerkivad ikka samad märksõnad: „Läti roheline süda”, „loomulik”, „ehe”.

Minu vestluskaaslased seda küll ei maini, kuid Cēsisel on lätlaste jaoks omamoodi vaimne tähtsus: see kehastab üht tüüpi lätlust. Siin kõneldav läti keel on väidetavasti kõigist murretest kõige puhtam, kõige kirjanduslikum. Võnnu lahingus 1919. aastal lõid Eesti-Läti ühisväed tagasi Saksa väed (Baltische Landeswehri), mis olid kavatsenud takistada Läti ja Eesti iseseisvumist ja teha neist baltisakslaste juhitud Saksamaa marionettriigid. Tõenäoliselt oli see Läti ja Eesti iseseisvuse jaoks pöördelise tähtsusega sündmus. Lisaks sellele, üldise arvamuse kohaselt, lehvitas saksa ristisõdijatega võidelnud protolätlaste hõim just Cēsises esimest korda veripunaste triipudega Läti lippu ning Cēsise linnuses lehvis see 1988. aastal ebaseadusliku nõukogude okupatsiooni lõpus jälle avalikult. Ajalugu viskab sageli rahvusele ja identiteedile vempe ning nii on asulast, mis ümbritseb metsas elanud barbaarsete balti hõimude alistamiseks rajatud Liivi ordu kõige võimsamat linnust, saanud üks etniliselt kõige homogeensemaid ja sidusamaid Lätis (Cēsises on 83% elanikest etnilised lätlased). Ning seda riigis, kus enamik linnu on multikultuursed ning tänavail kuuleb sageli vene keelt rohkem kui läti keelt.

Riigis, mis näib sageli vaevlevat mitme halvava identiteedikriisi käes, on Cēsis enesekindel nii oma praeguses olemuses kui ka selles, kuhu ta teel on – vähemalt ametlikult. Mõlema kohta võib anda teavet „Radīts Cēsīs” (Loodud Cēsises), läikiv brošüür kõige kohta, mis Cēsises praegu tehakse. Cēsise linnavolikogu ja Läti kultuurkapitali abiga välja antud trükise kujundas Evelina Ozola, see on maitsekas ja tagasihoidlik ja näeb kallis välja, kuigi seda jagatakse tasuta, ning selle kaanel on ilmselt nende endi logo – veider moonutatud origami-kujund. Tekst on paralleelselt läti ja inglise keeles.

Mida ütleb see meile selle kohta, kuidas Cēsis end näeb, kuidas ta tahab teistele paista? Noh, Cēsis on kodus valmistatud, Cēsis on hästi valmistatud, Cēsis on maitsekas, Cēsis on omapärane – üks trükises kajastatud riidebränd tegeleb peamiselt hirveembleemide riietele trükkimisega. Cēsis on vabaõhulinn, see on säästlik ja jällegi iseäralikul moel – üks artikkel on kohaliku firma toodetavatest välikookonitest, kus saab telefoni laadida ja mida toidab päikeseenergia. Cēsis on trükise väitel ka rabavalt noor ja seepärast on keset trükist isegi ehmatav näha järsku lugu vanemast naisest, kes koob vanade rahvakunstivõtetega keerukaid Läti vöösid. See on koht, kus on võimalik teha teoks noori unistusi eeldusel, et need on piisavalt väikesemõõdulised – enamik kajastatud ettevõtteid koosnevad vaid ühest-kahest inimesest. Linn on ühtaegu kõige moodsam ja veidralt tagurlik. Nagu üpris kaheldava tõepõhjaga ütlus brošüüris väidab: „Me ei ole tööstusriik, me oleme käsitööriik”.

Ma räägin Skola6-t juhtiva Ditaga muutustest, mida Cēsis viimasel ajal läbi on teinud. Ka tema on siia mujalt tulnud, kuigi pisut varem kui enamik – ta kolis siia Lõuna-Läti tööstuslinnast Jelgavast üksteist aastat tagasi. Ta ütleb, et siis oli linn nagu „uinuv kaunitar”: „Siin ei olnud huvitavaid kohvikuid, restorane, alternatiivkultuuri kohti jne”. Ilmselgelt on viimane aastakümme päris suure muutuse esile kutsunud. Nüüd on tema hinnangul umbes pooled või isegi enamad Skola6 ruumide kasutajad kohalikud, ülejäänud aga uustulnukad. Üks meenutab hiljutist kokkusaamist Malas, kus oli umbes kakskümmend inimest – kui esitati küsimus, kes neist on Cēsises sündinud, tõusis vaid üks käsi.
 

Gentrifikatsioon või hipsteristumine?
 

Aga kas need uued elanikud, kellest enamik on tulnud Riiast, on hipsterid? See on riigis kummaliselt põletav küsimus – läti keele vardjad võtsid sõna „hipster” alles hiljuti keelde ametlikult vastu, kuigi pisut muudetud kujul – „hipsteris” –, nii et see vastab keele grammatikareeglitele. Ma leian Cēsist ja Vidzeme piirkonda kajastavalt veebilehelt eDruva artikli „Kas ir hipsteri?” („Mis on hipsterid?”) ja selle juurde on illustratsiooniks pandud foto Mala päevinäinud puituksest.

Neid kvaliteetselt ja mitte-massitoodanguna valmistatud orgaanilisi biolagunevaid tooteid, mida kajastatakse trükises „Radīts Cēsīs”, oleks kerge paigutada asjade hulka, mis meeldivad hipsteritele ja teistele pisut rahakamatele, üldiselt närvidele käivatele noortele, kellel on palju nõmedaid ja kalleid aksessuaare. Aga see omadussõnade loetelu ei ole ju iseenesest halb? Ja praegusel kujul paistab Cēsis õige valguse ja ilmaga tõesti paradiisilik – miniatuurne asula, kust on ära võetud enamik asju, mida sul vaja ei ole, kus on olemas enamik asju, mida sul vaja on, koht, kus sa saad linna liiklusmürast ja muudest jamadest eemal olla, elada tõeliselt metsikust maast vaid lühikese lonkimise kaugusel, kuid saada siiski osta hea tassi kohvi ja käia korra nädalas väljas söömas korralikku maitsvat toitu ning seda palju odavamalt kui Riias. Ja kui selle kõrval toimub veel ebaproportsionaalselt suur hulk kultuurisündmusi, siis miks nuriseda? Kuid on selge, et mitu linnaelanikku – tõenäoliselt lausa enamus – ei ole toimunuga nõus või on suisa rahulolematud.
 

Foto Cēsise Linnavalitsuse arhiivist

 

Konflikt foorumil
 

Ühel paljudest käikudest Cēsisesse külastasin ka Cēsise elanike foorumit (Cēsu iedzīvotāju forums), kõigile Cēsise elanikele (Cēsnieki) – nii põlisasukatele kui ka uustulnukatele – suunatud üleskutset tulla laupäeval arutama, kuidas linnaelu edendada. Seinale kuvatud logo on puhas ja stiilne, nagu reklaamiks see mõnda lahedat uut kohvikut või ajutist näitust mõnes ülimoodsas muuseumis: teravad, kahvatutes toonides jooned sirutuvad tähtede poole ja neist eemale. Minu hinnangul käib nendel talgutel umbes 50 inimest.

Ühes sissejuhatavas kõnes, kus väidetakse, et nemad on siia tulnud vaid kohalikke kuulama, kuid samas kiidetakse ka ennast, öeldakse meile – „Cēsis ir zīmols” – Cēsis on bränd. Kõnelev mees on elav ja vehib agaralt kätega – ta räägib imelikult kiiresti ja vadistades, mis ajab inimesi naerma, kuid minul on oma algelise läti keele oskusega temast raske aru saada. Kui ta on lõpetanud, jaotatakse meid kolme rühma ja igaühele antakse üldine teema, mida me peame järgmise mõne tunni jooksul arutama.

Edasi liigume ülakorrusele, kus meid veel omakorda väiksemateks rühmadeks jagatakse ja palutakse nimetada asju, mida meie arvates linnas paremaks teha võiks. Kui mind välja arvata, paistab suurem osa inimesi olevat üle neljakümne ja vanemad, mõned on ilmselgelt pensionieas. Rühm kannatlikke, julgustavaid kahekümnendates eluaastates vabatahtlikke ohjab ja suunab vestlusi, valib teemasid, ei lase neist kõrvale kalduda. Mulle tundus, et kohati nad rääkisid aeglasemalt kui muidu, aga ma võisin seda ka ette kujutada. Vähemalt alguses paistavad linnaelanikud kannatlikud, järelandlikud – vahest ei ole see üllatav, sest on nad ju ise linnaelu parandamise nimel oma puhkepäevast loobunud. Inimesed lepivad varmalt algsete juhistega ja arutavad kuulekalt seda, mida kästi.

Mina ei saa eriti panustada, sest ma ei ole kohalik ja olen linna vaid mõned korrad külastanud, ning mul on kahju Viktorsist, kes on minuga paari pandud. Kuid ma kuulan ja õpin. Tõstatatud mured on praktilised, igapäevased, argised: teed, elukallidus, haridus – mitte keegi ei maini kultuuri ega mitut üritust, mida linn korraldab. Viktors ütleb, et kõige enam häirib teda segane liikluskorraldus Rīgas ielal, mis on üks peamisi linna viivaid teid, ning see, et laste jaoks ei ole piisavalt mänguväljakuid – noh, on küll, parandab ta ennast, aga linnavolikogu ei teavita neist piisavalt. Aga kui ma tema etteantud teemast kõrvale juhin ja palun rääkida elust Cēsises, mainib ta otsekohe, et see on „kultuuripealinn” – kuigi see on lihtsalt fakti nentimine ning on raske aru saada, kas selles on tema arvates ka midagi, mille üle uhkust tunda.

Kui oleme oma probleemide kvoodi täitnud, esitleme neid rühmale – või vähemalt Viktors esitleb ja mina seisan kohmetult kõrval –, paneme need siis tahvlile ning lõpuks hääletab rühm kleepsudega selle probleemi poolt, mis on nende meelest kõige pakilisem. Kujunevad välja teemad. Lisaks ebamäärasele rahulolematusele pakutavate mugavustega ollakse mures kerkivate hindade ja üha suurema eluruumi puuduse pärast – et Cēsise elanikud ei saa seal elamist endale enam lubada. Üks naine, kes on ilmselt üle 80aastane, kurdab, et tänapäeval on võimatu saada Cēsises maitsvat toitu, mis maksaks alla viie euro. Järgnevas vestluses tuleb jutuks Melanis Gulbis, kus ma hommikul kohvi jõin, ja linna olemusest annab hea ettekujutuse see, et kui mõni elanikest ei tea veel uut kohvikut, kiirustavad teised infot edasi andma vaid omaniku eesnime mainides. On suhteliselt vähe tõelisi mõttevahetusi – üks inimene nõuab, et vanalinna läbiv peatänav Rīgas iela muudetaks jalakäijate tänavaks, kuid teine vastab ägedalt, et tänavad surevad välja, kui neilt autod ära suunatakse.

Osa kaebusi paistab puudutavat probleeme, mis jäävad linnavolikogu pädevusest välja. Üks naine kirub mitu minutit paljude inimeste kommet puhastada lumest vaid enda sissesõidutee ja majaesine. Kuulajad vastavad lausega „tā ir Latvijas problēma” (mis tähendab enam-vähem seda, et see on Lätis üldine probleem). Mitte keegi ei maini kultuuri ega linna reklaamkuvandit – kõige lähemale jõuab sellele arvamusavaldus, et linn ei ole talvel piisavalt dünaamiline.

Erinevad väärtushinnangud ja motivatsioonid
 

Kas see kõneleb konfliktist – või vähemalt põhimõtteliselt kokkusobimatusest – linnas sündinud elanike ja nende vahel, keda meelitab siia linna elavus, loovus, metsikus? Lelde Strazdiņa, kes peab Skola6-s pop-up-poodi ja on pärit Salduse linnast enam kui sada kilomeetrit läänes, on nõus, et erinevusi on, kuid ütleb, et ei pea seda üldse probleemiks – need kaks gruppi võivad teineteist õpetada – kuigi ta ütleb, et „mul on ainult paar sõpra, kes on siin sündinud ja üles kasvanud”. Tema arvates on peamine erinevus psühholoogiline: uustulnukad hindavad elu Cēsises innukamalt, vahest seoses laiema elukogemusega, tavaliselt hariduse ja reisimisega – „[me] hindame „loodust”, mis on kõikjal Cēsise ümber ja sees – puhast õhku, värsket joogivett allikast (tasuta!), metsasaadusi käeulatuses, madalaid hindu kohalikul turul, kust saab värskeid, orgaanilisi, kohalikke tooteid”. Sarnaselt teistega ei näe ta lõhet mitte ainult maitse-eelistustes ja ellusuhtumises, vaid ka motivatsiooni tasemes: „Seal, kus kohalikud näevad võib-olla juba nurjunud katseid, näeme meie võimalusi.”

Evija Taurene, kes kolis siia mõni aasta tagasi Riiast, on mõelnud palju kahe rühma erinevatele kultuuri- ja elustiilieelistustele: „Ma arvan, et enamik kohalikke peab end väga lihtsateks, tagasihoidlikeks ja konservatiivseteks inimesteks.” Ta toob mõne näite selle kohta, kuidas väljenduvad erinevad maitse-eelistused: „Kui nad perega välja lähevad, valivad nad parima meelega koha, kus on menüüs kartulid ja seakarbonaad, mitte „aeglaselt küpsetatud pärlkana rind, porgandipüree, pohlakaste…” Kui [kohalikud] noored endale tegevust otsivad, valivad nad Fonoklubsi ja kohaliku DJ, mitte mingi imeliku hipsterimuusika Malas”. Need inimesed on tavaliselt Cēsise olukorraga rahulolematumad, kuid ta ütleb, et kuigi „nad tunnevad, et väärivad midagi paremat, ei ole nad enamasti valmis oma aega panustama, et linnaelu paremaks muuta. Või ei usu nad üldse muutustesse.”

Kuid tundub, et Cēsis siiski usub muutustesse, ja soovib neid saavutada mitte ainult kunstnike ja väikeettevõtjate ligimeelitamisega, vaid ka mahukate maineprojektidega, millest kõige ilmsem on Evija mainitud kontserdisaal, Vidzeme kontserdimaja, võimas, vastvalminud 800-kohaline saal (kuhu mahuks korraga umbes 5 % linna elanikkonnast), mis ei väljenda mitte ainult kavatsusi ja eneseteadvust, vaid ka ulakat ninanipsu märkimisväärselt suuremale naaberlinnale Valmierale, mida on traditsiooniliselt peetud Vidzeme regiooni pealinnaks. Linnapea Rozenbergs ei olnud kontserdisaali algatuse taga, kuid ta toetas jõuliselt selle ehitamist, kirjeldades seda 2013. aastal veebilehele NRA antud usutluses kui „viimase 100 aasta kõige tähtsamat projekti Cēsises”. Kuigi tegu on suhteliselt väikese provintsilinnaga, on see meelitanud ligi üha rohkem kontserdikülastajaid pealinnast endast ja paljud neist kasutavad uut Riia-Cēsise/Valmiera kiirrongiliini, mis lühendab tavalist rongisõitu enam kui poole tunni võrra – seegi on projekt, mida Rozenbergs edendas, ja tegemist on ühega vaid kahest kiirrongi liinist, mis Lätis hetkel toimivad. Need on taas vahendid, millega Riia inimeste tähelepanu köita ja nad siia kohale tuua.

Aga tasub mainida, et mitte ainult kohalikel ei ole suuna osas, kuhu linn liigub, kahtlusi. Jānis Ķīnasts on urbanist ja ruumisekkumis-meeskonna Nēbetjā asutaja. Läänemere rannikult Liepājast pärit Ķīnasts elas varem kaheksa aastat Riias koos oma cēsislannast naisega, ning otsustas paar aastat tagasi siia kolida, sest teda ahvatles linna rahu, rikkumatu ümbrus ja väljavaade, et „mu ümber on vähem lolle inimesi”. Alguses sõitis ta igal hommikul Riiga, kuid on nüüd kahandanud reiside arvu vaid ühele nädalas. Ta rõhutab, et ta armastab endiselt Cēsist ja tal on linna „tohutu usk”, kuid mõned pikaajalisemad trendid teevad teda murelikuks.

Ma olen hoidunud g-tähega sõna kasutamisest, sest ma ei taha üldistada ega jätta muljet, et ma jagan inimesi lahtritesse, aga niipea, kui ma pinda sondeerima hakkan, kargab Ķīnasts kohe asja juurde – ta ütleb, et see linn on „gentrifitseerumas”. Ta annab ülevaate tavalisest protsessist – geograafiliselt atraktiivne asukoht, mujalt toodud „sisu”. Ja mis on tavalised tulemused? „Sa keerad [kohalike jaoks] mustri tuksi... Neile ei ole vaja neid peeneid Riia stiilis restorane,” ütleb ta Izsalkušais Jānisele viidates. Kui lisaks loometööstustele keskendumisele ei pöörata tähelepanu tööstus- ja kommertssektori töökohtadele (siin täpsustab ta mitut mitte nii glamuurset töökohta, mida on raskem läikivasse ajakirja panna – autoremont, ehitusdetailide müümine, juurviljakasvatus), siis ootab linna tema hinnangul mandumine ja elanikkond langeb alla 10000, ning sellest seisust, osundab ta, on maksubaasi kahanemise tõttu väga raske toibuda. Tema arvates on Cēsises toimuva tõenäoline tagajärg see, et kasvama hakkab lähedalasuv julgem Valmiera, kus on ulatuslikum taristu ja märkimisväärne tööstuslik baas.

Genrifikatsiooni ajalugu
 

Gentrifikatsioon [keskklassistumine, aadeldumine, klassikolonisatsioon] ei ole Lätis võõras nähtus. Tõepoolest, internetist leian viiteid ģentrifikācija’le lausa kümne aasta tagusest ajast. Üha sagedamini kolivad baarid ja klubid Riia aina lihvituma ilmega südamest Daugava jõe teisele kaldale kipakasse, kuid odavasse ja kergesti ligipääsetavasse Āgenskalnsi linnaossa – see on protsessi praegu nähtav ilming. Kindlasti vastab tõele, et Lätis on seda protsessi võrreldes teiste Balti riikidega suunatud kaootilisemalt ning juhitud saamatumalt. Kui Eesti gentrifikatsiooni lipulaev on Telliskivi Loomelinnak Tallinnas – tööstusala mitme hipsterite söögikoha ja baariga, käsitöökaupa müüvate poodide ja töökodadega, mis suudavad tegutseda isemajandavate, kuigi kallite ja eksklusiivsete kogukondadena – oleks Läti silmapaistvaim vaste Andrejsala projekt, mõne aasta tagune ühine püüe kutsuda esile gentrifitseerumist pooleldi asustatud postindustriaalsel poolsaarel Riia kesklinna serval, meelitades sinna kunstnikke. 

Täna pole õieti märkigi sellest, et see ka õnneks läks. 2004. aastal ilmus kohalikus ajakirjanduses mitu elevil artiklit, sest sellest tõotas tulla loominguline vaba osavõtuga projekt: kunstnikud kolisid sinna soodsate üüride peale ning omapärased ettevõtted, mudaodavad hipsteribaarid, kunstiruumid ja isikupärased hostelid alustasid tegevust ja leidsid pühendunud toetajaid. Kuid 2008. aasta majanduskriis tabas piirkonda rängalt ning varsti määrati see suurfirmade arendusteks ning kõik huvitavad inimesed olid sunnitud ära minema. Tänapäeval on see mõne määratluse järgi gentrifitseerunud, kuid tundub, et protsessis on paar etappi vahele jäetud – vaid mõni piirkonda kavandatud uuendamisprojekt (kõige ambitsioonikam neist on moodsa kunsti galerii) on teostunud ja nüüd kujutab see endast valdavalt vaikset väljasurnud ruumi täis anonüümseid kontoreid ja pooleldi ümberehitatud tehaseid. Viimaste aastate suurim panus kontrakultuuri on olnud õlut kaanivate noorte hordid, kes kõlgutavad päikesepaistelistel päevadel jalgu poolsaare kaugeimas otsas, gentrifikatsioonist eemal, ja vaatavad mööduvaid laevu.    

Teised kohalikud elanikud väljendavad kahtlusi, mis on ebalevamad, ning ilmutavad siiski põhimõttelist usku projekti ja seda vedavatesse inimestesse. Terve elu Cēsises elanud Sanda Salmiņa ütleb: „Mind teeb murelikuks ainult see, kas linna maine ei ole tegelikest tingimustest liiga kaugel ees, sest meil puuduvad endiselt tõhusad lahendused praktilistele asjadele nagu eluruumide ostmine või üürimine, lasteaedade ootenimekirjad, linna tänavate seisukord – ja töökohtade puudus, sest mitte kõik ei saa olla iseenda tööandjad.” Kuid sellest hoolimata on ta üpris kindel, et neid probleeme on võimalik lahendada.

Laiem küsimus on järgmine: isegi kui Cēsis on edukas, siis kas see võiks tõesti olla eeskujuks kogu riigile? Jānis Ķīnasts viitab Cēsisele mitte ainult kui kultuuripealinnale, vaid ka kui „tulevasele urbanismipealinnale”, sest seal on Ozola ja Kokins, kes on olnud seotud mitme linna atraktiivsemaks ja elamisväärsemaks muutmise kavaga. Kuid ka siin esineb küsimusi. Ükskõik kui atraktiivseks, isemajandavaks ja rahulolevaks Cēsis ka ei muutuks, on kaheldav, kas vaevu 15000 elanikuga asula kogemusest on palju kasu, kui tahta uut elu tuua hoopis teistsugustesse linnadesse nagu Jelgava, Liepāja, Daugavpils. Need on Cēsisest mitu korda suuremad tööstuslinnad, kus elab suur osa riigi elanikkonnast ning mis on suuresti välja arendatud Nõukogude Liidu ajal. Rääkimata Riiast, Baltimaade suurimast linnast, kus elab –isegi pärast 25 aastat järjepidevat elanikkonna kahanemist – vähemalt kolmkümmend korda rohkem inimesi kui Cēsises.

Mõni päev enne meie vestlust märkan ma, et Ķīnasts on Twitteris jaganud huvitavat kaarti, kus näidatakse iga Euroopa riigi pealinnas elavate inimeste osakaalu kogu riigi rahvastikust. Läti näitaja 31,6% on kaardil kõige kõrgem, suurem isegi sellistest mikroriikidest nagu Liechtenstein ja San Marino – ja seda isegi arvestamata asjaolu, et kui lugeda Riia ja merelinna Jūrmala lähiümbrusesse jäävaid linnu, moodustaks see linnastu juba poole elanikkonnast. Riia domineerib Lätis igal moel, imedes kõike enda poole – selle ümber on vaieldamatult koondunud kõik, mis on vähegi oluline. Ainuüksi sellepärast peab Ķīnasts positiivseks asjaolu, et inimesed Riiast mujale kolivad, ükskõik kuhu nad ka lähevad – see on üks viis selle hirmutava, kreenis statistika muutmiseks. Cēsise linnavolikogu eesmärk on kasvatada elanikkonda 2030. aastaks vähemalt 8000 inimese võrra, kuigi päris selge veel pole, millega need inimesed tegeleksid või kus nad elama hakkaksid, sest eluruumide vähesust mainivad paljud inimesed, kellega ma räägin.

Olgu kuidas on, ei ole ilmselt kahtlust, et laiem Lätit mõjutav majandusprotsess on üldjoontes võrreldav sellega, mis mõjutab kogu Euroopat või koguni maailma. Paistab, et riik ei ole mitte niivõrd alla käimas ega taas ellu ärkamas, kuivõrd pooldumas, jagunemas aina enam võitjate ja kaotajate leeridesse: nendeks, kes kohanevad ja nendeks, kes ei kohane. 2008. aasta majanduskriis oli Lätis sama purustav ja traumeeriv kui mujalgi, kahandades SKTd üheainsa aastaga enam kui 20% võrra ning muutes kuni veerandi elanikkonnast lühiajaliselt töötuks. Palju on kiideldud Läti jõulise toibumisega (vähemalt statistika kohaselt) sellest hävingust, eriti on seda teinud Christine Lagarde, aga kiituse veenvus sõltub sellest, kuhu minna. Riia ja Jūrmala kesklinnas asuvad piirkonnad tunduvad dünaamiliste ja elavatena, need publitsevad uutest baaridest, kohvikutest ja poodidest, mis on mõeldud inimeste jaoks, kellel on märkimisväärne sissetuleku ülejääk. Sellistesse kohtadesse pigem kolitakse, mitte ei üritata sealt minema pääseda.

Aga suur osa riigist ei näe välja nagu koht, mis on toibumas – ma ei räägi eelpool mainitud suurtest linnadest, sest kuigi neilgi on mitmeid ja ehk ka lahendamatuid probleeme, tähendab nende suurus, et alati on olemas ettevõtete ja meelelahutuskeskuste tuumik, mis annab tööd ning kannab hoolt, et säiliks mingigi identiteet ja uhkus. Vaikne meeleheide valitseb hoopis keskmise suurusega regioonikeskustes, mis ei ole piisavalt ilusad ega Riiale piisavalt lähedal, et lõigata kasu näiteks Cēsisele osaks langevatest protsessidest – sellised kohad nagu Alūksne, Rēzekne või Lelde kodulinn Saldus. Need on sügavates raskustes, sageli masendavad paigad, kus annab pärast päikeseloojangut mingitki söögikohta leida, rääkimata tervisepoodidest või jagatud kontoritest. Cēsise probleemid on tõelised ja märkimisväärsed, ent võib uskuda, et paljud Läti linnad annaksid endast kõik, kui vaid taoliste probleemidega tegeleda saaks.
 

Will Mawhood on veebiväljaande Deep Baltic peatoimetaja.

Toimetuse soovitus: TÜHJADE RUUMIDE PEALINN: KUIDAS TOIME TULLA BALTI AINSA SUURLINNA KAHANEMISEGA. Veel üks pikk artikkel Deep Balticus Läti linnades aset leidnud muutustest – seekord pealinna Riia kahanemisest, kus elanikkond on pärast Läti taasiseseisvumist ligi kolmandiku võrra vähenenud. Will Mawhood vestleb inimestega, kes üritavad linna uuesti defineerida ja vohavad tühjad ruumid kasulikuks ressursiks muuta.

Pärast Nõukogude Liidu lagunemist 1991. aastal toimus endiste NL vabariikide maakasutuses mitu väga tähelepanuväärset ja kiiret muutust. Osa varem maapiirkondades elanud inimestest põgenesid maalt suurematesse piirkondlikesse keskustesse, järgides kiire linnastumise trendi – sama toimus ka Baltimaades. Kui riigiomandis olnud põllumajanduslikud maad anti erakätesse, tähistades stalinistliku põllumajandussüsteemi lõppu, jäeti maha ulatuslikud varem haritud põllumaad. See tekitas viimaste aastakümnete suurima tehisliku CO₂ neeldaja.

Muutusi Balti riikide maakasutuses võib näha metsakattes toimunu pealt. Kui üldiselt näeb endiste liiduvabariikide hüljatud maadel metsa kasvu, toetades CO2 neeldamist süsihappegaasi sidudes ja talletades, toimub Baltimaades vastupidine nähtus – metsakate on alates 1991. aastast kahanenud. Uute turgude avanedes on järsult suurenenud nõudlus puidutoodete järele, mistõttu on võrreldes nõukogude perioodiga kasvanud ka metsaraie –  Eestis üle kolme korra ja Lätis koguni neli korda. Isegi ülemaailmse majanduskriisi ajal – aastail 2007–2012 – olid Balti riigid nende väheste Euroopa riikide seas, kus raietegevus ei kahanenud. 

Allikad: Potapov P.V., Turubanova S.A., Tyukavina A., Krylov A.M., McCarty J.L., Radeloff V.C., Hansen M.C. Eastern Europe’s forest cover dynamics from 1985 to 2012 quantified from the full Landsat archive (Ida-Euroopa metsakatte dünaamikad aastatel 1985-2012, koguseliselt väljendatud Landsati täielikust arhiivist), Remote Sensing of Environment, 2014 (doi:10.1016/j.rse.2014.11.027). 

 

Kārlis Bērziņš on arhitekt ja üks 2016. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaali Balti paviljoni kuraatoreist.

Foto: Ingrid Nielsen

Usalduskriis
 

1. Metsaseaduse muutmise seaduse väljatöötamine 2015–2017. Loe siit.16. detsember, 2016. Keskkonnaministeeriumi ette on kogunenud enam kui sajapealine rahvahulk. Avaldatakse meelt metsaseaduse muudatuse vastu, millega tahetakse alandada kuuskede raievanuseid ilma elurikkust kaitsvate kompensatsioonimehhanismideta.¹ Kodanikud nõuavad säästvamat metsanduspoliitikat. Vanem naine hoiab fotokollaaži pühast hiiest enne ja pärast lageraiet. Tutimütsiga noormees kurdab meeleavaldust juhtivale keskkonnaaktivistile, et tema koduvald on paljaks raiutud ning omavalitsus vilistab kohalike elanike protestidele. Meeleavaldajad juhivad tähelepanu süvenevale ühiskondlikule kriisile, mille üheks näitajaks on metsateadlaste, keskkonnaühenduste ja kodanike kasvav mure Eesti metsa pärast. Ehkki riik ise nimetab metsanduspoliitikat tasakaalustatuks, leiavad keskkonnaühendused²  2. Veebileht „Eesti metsa kaitseks”. Loe siit.

3. Maavalla veebileht. Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koja avaldus Hiite kaitsest.ja maapiirkondade elanikud,³ et neid tõrjutakse otsustusprotsessist aktiivselt kõrvale ning metsi ei majandata enam jätkusuutlikult. Kodanikud on hakanud küsima, kelle huvisid riik õieti esindab.
 

Riigikontrolli hoiatused 
 

21. september, 2007. Riigikontroll avalikustab murettekitava auditi, milles leitakse, et „kuna Riigimetsa Majandamise Keskus, olles metsamüügi tulust majanduslikult sõltuv, ise inventeerib, kavandab, raiub ja müüb riigimetsa, võib sellise olukorra jätkumine ohustada riigimetsa säilimist ja jätkusuutlikku majandamist.”⁴  4. Raiete planeerimine Riigimetsa Majandamise Keskuses, Tallinn 2007, lk 2. Riigikontrolli hinnangul pole RMK arvestus korrektne ja raiete kavandamisel kasutatakse andmeid, mis näitavad kasvava metsa pindala tegelikust suuremana. Keskkonnaministeerium nõustub ettepanekutega, lubades RMK juhtimiskorraldust ja raiearvestust täiendavalt hinnata.

Aasta hiljem, 4. juunil 2008, avalikustab riigikontroll uue auditi, milles leitakse, et Natura 2000 võrgustikus leidub olulisi puudujääke just metsaliikide kaitses. „Elupaikade seisundi halvenemine näitab riikliku looduskaitse vähest suutlikkust,” kirjutatakse auditis.⁵ 5. Väärtuslike metsaelupaikade kaitse Natura 2000 võrgustiku aladel, Tallinn 2008, lk 1. „Probleemide peamiseks põhjuseks on Riigikontrolli hinnangul Keskkonnaministeeriumi puudulik tegevus Natura protsessi koordineerimisel ja järelevalvel juba alates Natura protsessi algusest 2000. aastal.”⁶  6. Samas, lk 2.Taas juhitakse tähelepanu ebakorrektsetele andmetele. „Keskkonnaministeeriumi teave metsa-elupaikade paiknemisest ei vasta olulisel määral tegelikkusele. Natura alade inventuurid on ebaühtlase kvaliteediga ning näitavad elupaikade paiknemist ja ulatust sageli vigaselt. Riigikontrolli tellitud analüüs näitas, et näiteks vanade loodusmetsade osas on Keskkonnaministeeriumi andmed elupaikade piiride ja pindala kohta õiged ainult pooltel juhtudel.”⁷7. Samas. Keskkonnaminister nõustub riigikontrolliga ja tõdeb, et Eestis pole väärtuslikest metsa-elupaikadest 80% seisund soodne.

Kaks aastat hiljem, 14. septembril 2010, avalikustab Riigikontroll järjekordse auditi, milles öeldakse otse välja: „Riigikontrolli hinnangul ei majanda RMK riigimetsi jätkusuutlikult, ohustades sellega tulevaste põlvkondade võimalusi riigimetsa kasutada.”⁸  8. Riigimetsa majandamise jätkusuutlikkus, Tallinn 2010, lk 1.

9. Samas, lk 1.





 Auditis juhitakse tähelepanu sellele, et möödunud kümnendil on RMK teinud lageraieid varasemast suuremal pindalal.⁹ „Probleemi põhjuseks on see, et Keskkonnaministeerium riigivara valitsejana ei ole riigimetsade majandamise jätkusuutlikkust analüüsinud ega loonud õiguslikku raamistikku, mis tagaks jätkusuutliku majandamise,” leitakse auditis.¹⁰ 10. Samas.„Lageraiet lubavaid vanuseid on korduvalt alandatud ja juba praegu raiutakse järjest nooremaid ja peenemaid metsi.”¹¹11. Samas.

Tolleaegne keskkonnaminister Jaanus Tamkivi lükkab riiklike kontrollorganite ettepanekud tagasi. „Riigikontrolli soovituste elluviimine eeldaks Riigikogu poolt kinnitatud pikaajaliste arengusuundade muutmist, mistõttu ei pea Keskkonnaministeerium võimalikuks neid rakendada,” leiab Tamkivi.¹²

12. Samas, lk 38–39.

Riik vilistab protestidele
 

2011. aastal, kui hakatakse vastu võtma uut metsanduse arengukava,¹³ 13. Eesti metsanduse arengukava aastani 2020. Tallinn 2010. mis näeb ette senisest veelgi intensiivsemat metsade majandamist, palub riigikontroll selle tagasi lükata. Häält tõstavad nii ajakirjanikud, keskkonnaorganisatsioonid kui ka tavalised kodanikud, aga riik jääb protestidele kurdiks. Keskkonnaministeeriumi sõnul keskendub riigikontroll oma analüüsis vaid riigi valitseda olevatele parematele majandusmetsadele ning kannab neile üle metsade ökoloogilise rolli – ministeeriumi hinnangul peaks arvestama aga kogu metsamassiivi, kuna kõikjal ei majandata metsi samasuguse intensiivsusega. „Ei saa nõustuda väitega, et RMK olemus ei võimalda riigimetsi jätkusuutlikult majandada,” leitakse Eesti Maaülikooli dotsendi Paavo Kaimre koostatud eksperthinnangus.

Samal ajal pööratakse meedias tähelepanu tõsiasjale, et arengukava koostamist juhtinud Andres Talijärv, endine Eesti metsa- ja puidutööstuse liidu juht, on tihedalt seotud metsa- ja puidutööstuse huvidega.¹⁴  14. Karnau, Andrus 2011. Parlament vilistas riigikontrolli soovitusele. Postimees,15.02. Loe siit.^. Keskkonnaministeerium selliseid seoseid ei tunnista ning kaks aastat hiljem edutatakse Talijärv keskkonnaministeeriumi asekantsleri kohalt kantsleriks. 2012. aasta novembris räägib toona veel asekantslerina töötanud Talijärv oma olulisest panusest Eesti metsanduspoliitikasse.¹⁵ 15. Hansen, Regina 2012. Teenekas metsanduse juht Andres Talijärv: „Eeskujudeks pean metsamehi, kes on oma asju ajanud ausalt”. Tee Metsa 2/2012. „Olen olnud osaline kõigi metsandust puudutavate regulatsioonide kujundamisel kuni 2001. aastani,” räägib Talijärv, selgitades, et tema ja ta ametimeeste tegevus pani aluse kohaliku metsatööstuse arengule. Talijärve sõnul võeti kodumaise metsandusmudeli väljatöötamisel ideid eeskätt Soome, Rootsi ja Taani mudelitest. Samades riikides on intensiivne metsamajandusmudel põhjustanud aga praeguseks üha süvenevaid keskkonnaprobleeme.
 

Halb eeskuju
 

5. mai, 2008. Soome ja Rootsi keskkonnakaitsjad saadavad Eesti valitsusele ja riigikogule avaliku kirja, milles hoiatavad skandinaavia metsandusmudeliga kaasnevate ohtude eest. „Me [...] avaldame oma sügavat muret Eesti metsade olukorra pärast,” kirjutavad viie keskkonnaorganisatsiooni esindajad.¹⁶  16. Daleus, L.; Nordström, L. E.; Nummelin, L.; Yliportimo, P.; Sulkava, R. 2008. Public letter to Estonian Government and Parliament.  Muutused Eesti metsanduse seadusandluses osutavad nende hinnangul mitmesugustele murettekitavatele tendentsidele, kusjuures mainitakse metsade raieringi lühendamist ning lageraiete kui peamise raieliigi domineerimist. „Mõnesid nendest ohutrendidest on Soomes ja Rootsis juba teadvustatud,” kirjutavad keskkonnakaitsjad. „Nende trendide tõttu tunnistame oma kodumaadel pikaaegseid negatiivseid mõjusid meie metsade tervisele.”

Valitsus ega riigikogu murekirjale ei reageeri. Kuus aastat hiljem meenutab Eestimaa Looduse Fondi metsandusspetsialist Kaarin Parts seda kirja ning juhib tähelepanu Skandinaavia maade metsandusmudeliga kaasnevatele ohtudele: „[Rootsi] metsade elurikkus [on] praegu suures hävimisohus: [...] 4127-st punase nimistu liigist on 2131 metsaliigid (51,6%), kelledest omakorda 1787 (43,3%) sõltuvad metsadest täielikult. Liikide peamised ohuallikad on metsamajandamise praktikad [...] Intensiivse metsanduse tõttu on Soomes ohustatud 70% metsaelupaigatüüpidest ja 2010. aasta hinnangu järgi moodustavad metsaliigid 36,2% teadaolevalt ohustatud liikidest. Eestis on vastav näitaja 24,7%.”¹⁷  17. Parts, Kaarin 2014. Skandinaavia metsandusmudel – kas ikka positiivne eeskuju? Eesti Mets, talv 4/2014. Soomes ja Rootsis on olukord eskaleerunud selleni, et riik peab kulutama üha suuremaid summasid selleks, et tekitada metsadesse elurikkuse ja keskkonna taastamiseks surnud puitu ning seente nakkusalasid. „Soome metsaameti hinnangul vajab taastamist umbes 29 000 hektarit metsakaitsealasid, mille kogumaksumuseks hinnati üle 30 miljoni euro. Sellele lisandub 10 000 – 20 000 hektarit alles loodavaid kaitsealasid,” kirjutab Parts.

Samal ajal hakatakse Eestis valmistuma järjekordseks metsaseaduse muudatuseks, millega tahetakse veelgi suurendada lageraiete pindala, õgvendada metsaraidega seotud piiranguid ning alandada kuusikute raievanust viljakates kasvukohatüüpides kuni kahekümne aasta võrra. Viimane muudatus oleks keskkonnaorganisatsioonide hinnangul isegi aktsepteeritav, kui riik tagaks ühe ohustatuima metsatüübi – salu- ja laanemetsade – kaitse. Kuna riik sellest lubadusest, millega on erinevatel põhjustel venitatud ligi viisteist aastat, viimasel hetkel taganeb, siis saab alguse vastupanulaine, mis paneb sotsiaalmeedia tuhandete rahulolematute kodanike sõnavõttudest kihama. Üldine vastuseis päädiski eelmise aasta lõpus Keskkonnaministeeriumi ees toimunud meeleavaldusega.
 

Uus metoodika
 

20. detsember, 2016. Meeleavaldusest on möödunud neli päeva. Keskkonnaministeeriumis tutvustatakse Eesti statistilise metsainventuuri (SMI) tulemusi. Keskkonnaagentuur on teinud metsade juurdekasvu arvutamise metoodikas muudatusi ja saanud seetõttu juurdekasvuks seninägematult kõrge numbri – 15 miljonit tihumeetrit varasema 12 miljoni asemel. Huvilisi on kokku tulnud sedavõrd palju, et kõigile ei jätku toole. Metoodika välja töötamist juhtinud Allan Sims räägib kuulajatele, et SMI esimese (aastatel 1999–2003) ja teise perioodi (2004–2008) andmete alusel ei olnud võimalik juurdekasvu täpselt hinnata. „Nii kasutatigi tollal meile teadaolevalt parimat meetodit – metsa korraldamise juhendis kirjeldatud juurdekasvu mudelit,” selgitab Sims. „Alles kolmanda mõõtmisperioodi (2009–2013) järel on tekkinud piisavalt kordusmõõdetavaid puid, et kasutada meie metsade tegeliku kasvuga vastavuses olevaid andmeid ja jõuda seega täiesti usaldusväärsete tulemusteni.”

Seminar venib plaanitust pikemaks. Küsitakse mitmesuguseid täpsustavaid küsimusi ja üks kuulajatest teeb ettepaneku, et SMI välitööde andmed tuleks muuta avalikuks. Sel juhul saaksid ka teised spetsialistid metoodika hindamisel paremini kaasa rääkida. Päritakse mitmesuguste metsandusprobleemide kohta, jõudes lõpuks metsaseaduse muudatuseni välja. Seepeale hüppab esireast püsti ülikonda rõivastatud mees, kes ennast ei tutvusta, küll aga hakkab ta kõnelema ministeeriumi ametnike eest. Tegemist on RMK juhtivspetsialisti Veiko Eltermanniga.

„Me ei saa viivitada mitte ühtegi sekundit uue metsaseaduse vastu võtmisega!” teatab Eltermann, selgitades, et kui kuuskede raievanust ei alandata, siis kukuvad puud metsas lihtsalt ümber ning mädanevad mõttetult ära. Seadusemuudatuse mõju olevat aga üsna tühine, sest muudatus puudutab vaid 4200 hektarit ehk 0,2 % meie kuusikutest.

Keskkonnaministeerium pole aga selgitanud, et need 4200 hektarit on muudatusega koheselt juurde tulevad raievõimalused, mis ei arvesta seaduse pikaajalise mõjuga, justkui puuduks metsade majandamisel pikem perspektiiv. Kuna suur osa viljakate kasvukohtade kuusikutest on riigi omandis, siis hakkab üha enam tunduma, et uut seadusemuudatust on vaja eelkõige RMK raiemahtude suurendamiseks. Sellist arusaamist toetab ka Veiko Eltermanni sõnavõtt ministeeriumi avalikul seminaril.
 

Topeltmoraal
 

25. juuni, 2013. RMK tutvustab Alutaguse metskonna majandamiskava: just seal asuvad Eesti kõige ohustatuma loomaliigi, lendorava viimased püsielupaigad. Aastatuhandeid meie metsades elanud loomakese populatsioon kahaneb iga aastaga ning keskkonnakaitsjad näevad teda omamoodi lipuliigina, kes tundliku olevusena näitab meie metsade tervisliku seisundi halvenemist. Kui üheksakümnendate alguses ulatus lendoravate asustusala veel 3180 ruutkilomeetrini, siis praeguseks on see number kukkunud 550-le. Seega on kaitsealuse liigi eluruum kahekümne aastaga enam kui kaheksakümne protsendi ulatuses koomale tõmbunud – praeguseks on säilinud alla neljakümne lendorava pesitsuspaiga.

Metskondade majandamiskava tutvustaval seminaril lendoravast ei räägita. Kuulajatele selgitatakse eelkõige metskondade majanduslikku poolt: eeloleval aastakümnel on harvendusraiete maht tõusuteel, sest metskonnad saavad juurde ligi 18 000 hektarit uut metsamaad. Ka uuendusraideid (lage- ja turberaideid) plaanitakse teha varasemast suurematel aladel, kuna paljud sealsetesest metsadest on jõudnud sobivasse küpsusikka. RMK peab vajalikuks rõhutada sedagi, kui palju jääb Alutaguse metskondades looduskaitseliste piirangute tõttu tulu saamata: 16 000 hektari rangelt kaitstavate maade pealt jääb spetsialistide hinnangul maksude näol laekumata 454 000 eurot aastas, metsasektorisse loomata aga 120 uut töökohta.

„RMK mõistab nende metsade ja kaitsemeetmete olulisust looduse ja mitmekesisuse kaitsmisel, kuid selle taustal pidasime oluliseks välja tuua, kui suur on nende kaitsemeetmete hind ja majanduslik mõju,” selgitab Alutaguse metsaülem Koidu Simson.^{18  18. Kämärä, Matti 2013. Metskonnad tutvustasid tulevikku. Põhjarannik, 26.06. Loe siit.}

  Arusaamatuks jääb aga, mis on sellise analüüsi eesmärk, pealegi pole välja toodud numbreid kõrvutatud nendega, mida erinevad majutuskohad ja puhketeenused tänu Alutaguse metsade rekreatiivsele funktsioonile meie majandusse panustavad. Puhkealade puhul pöörab RMK tähelepanu eelkõige sellele, et „kõik puhkeala tsoonidesse kavandatud raied tehakse maastikku sobitades [ja] raietööde aeg valitakse nii, et võimalikult vähem häirida looduses viibijaid ja kahjustada rekreatsiooniks sobivat keskkonda.”¹⁹ 19. Alutaguse metskonna metsa majandamise kava aastani 2022, lk 47. Nii ei näe matkaradadel liikujad aga seda, et riigimetsades toimub tegelikult üha intensiivsem raietegevus.

Kodanikele suunatud meediakampaaniates esitleb RMK end samal ajal Eesti metsade hoidja ja kaitsjana. Matkajatele tuletatakse meelde igaüheõigust, mis tähendab, et ühes õigusega metsas liikuda kaasneb ka kohustus oma metsa hoida. Jagatakse kõikvõimalikke mõistlikke nõuandeid, nagu soovitust liikuda maastikul taktitundeliselt, hoidmaks metsade pinnast, ning liigset lärmi löömata, et mitte häirida linde ja loomi. Ka toit soovitatakse pakkida taaskasutavatesse karpidesse ning vältida matkapaikadesse liikumisel sõiduvahendeid, mis kasutavad fossiilseid kütuseid. Kodanikke julgustatakse sõnadega, et riigimets on kõigile avatud.
 

Ringkaitse
 

22. detsember, 2016. Valitsuse pressikonverents. Ühe peamise võimupartei, IRLi esimees Margus Tsahkna räägib, kuidas tema erakonnakaaslane, keskkonnaminister Marko Pomerants võitleb mingi ootamatu jõuga, mis on tema hinnangul väga hästi organiseeritud ja pahatahtlik – niimoodi iseloomustatakse riiklikule metsandusmudelile oponeerivaid osapooli. „See, et metsa raiutakse, on osa meie majandusest,” räägib Tsahkna. „Nüüd hakatakse mingit hullu juttu ajama anonüümsete analüütikute ja ekspertide poolt! See ei ole roheline maailmavaade – see on pahatahtlik suhtumine omaenda varasse!”

Nende „anonüümsete analüütikute ja ekspertide” hulka, keda partei esimees mainib, kuuluvad muu hulgas Eesti Maaülikooli metsakasvatuse vanemteadur ja FSC Eesti säästva metsanduse standardi töörühma moderaator Raul Rosenvald, Tartu Ülikooli loodusressursside õppetooli juhataja ja riigi metsandusnõukogu liige Asko Lõhmus ning maastikuökoloogia doktorant ja Eesti kliimamuutustega kohanemise arengukava üks autoritest Kaie Kriiska, kes on nädal aega varem avaldanud põhjaliku artikli mittesäästliku metsaraide teemal.²⁰  20. Rosenvald, Raul; Lõhmus, Asko 2016. Tartu teadlased: keskkonnaministeerium varjab mittesäästlikku metsaraiet. Postimees, 14.12. Ka keskkonnaühendused on juba aastaid Eesti metsandusprobleemide koha pealt sõna võtnud, ent varem pole neile osaks langenud nii suurt avalikkuse tähelepanu, et see valitsusaparaati kuidagi puudutanud oleks. Metsakaitseliikumise tugevnemine on seotud eelkõige metsade elurikkuse vähenemise ning maastikul üha silmatorkavamaks muutuvate lageraielankidega.

Natuke rohkem kui aasta enne Margus Tsahkna sõnavõttu räägib partei esimehe abikaasa Anna-Greta Tsahkna, start-up ettevõte Timbeter asutaja ja juht, kuidas ta end puidutööstusega sidus. Kõnealune idufirma tegeleb puidukoguste mõõtmiseks kasutatava tarkvara arendusega, idee pärineb aga meeskonnaliikmelt Vallo Visnapuult, kes on saeveski omanik ja tegutsenud puidusektoris juba 15 aastat.

„Mulle tundus, et pean seda praegu proovima, sest muidu ma ei suuda hilisemas eas ühestki palgihunnikust rahuliku südamega mööda minna, ilma et kripeldama hakkaks,” räägib Anna-Greta Tsahkna põhjustest, miks ta palgatöö pealt ebakindlasse start-up´i maailma sukeldus.²¹  21. Anna-Greta Tsahkna: kindlalt palgatöölt oma startup’ini – kuidas see käib. Director, märts 2015.  Sellele otsusele olevat palju kaasa aidanud ka abikaasa toetus. „Margus [Tsahkna] ütles kohe, et mine, tee ja tõmba see asi korralikult käima. Ma ei kujuta ette, et oleksin saanud seda otsust teha, kui kodus ei oleks olnud toetust.”
 

Esimesed lootuskiired
 

17. jaanuar, 2017. Riigikogu keskkonnakomisjoni avalikul istungil^{22  22. Istungi salvestus. Vt: Youtube, kasutaja Riigikogu video „Eesti metsa kaitsmisest, 17. jaanuar 2017”, 17.01.2017.}on keskse tähelepanu all Eesti metsade kaitsmine. See istung toimub tänu kodanike ja kultuuritegelaste metsa kaitseks tehtud pöördumistele ning ühiskonna kasvavale rahulolematusele metsanduspoliitikas toimuva üle. Tartu Ülikooli juhtivteadur Asko Lõhmus tuletab Riigikogu liikmetele meelde, et Eesti metsapoliitika aluseks on seatud säästlik metsandusmudel, mis tähendab, et ühiskond peab toimima keskkonna seatud piirides ja majandus omakorda ühiskonna seatutes. Tegelikkuses domineerib intensiivne puidutööstus aga nii keskkondlike kui sotsiaalsete huvide üle.

Eesti Erametsaliidu esimees Mikk Link räägib metsaomanike pakutavatest hüvedest, mille hulka kuulub tema sõnul lisaks puidule ka näiteks hapnik ja linnulaul. Lingi sõnul kompenseeritakse mitmes riigis metsaomanikele nende pakutavaid sotsiaalseid ning keskkondlikke hüvesid. Loodusturismi ettevõtja Bert Rähni selgitab aga, et metsadest saadaval majanduslikul tulul on lisaks puidusektorile ka teine külg – loodusturism. Rähni hinnangul on loodusel suur roll Eestit külastavate turistide ligitõmbamisel, seetõttu võib metsade hoidmine ja kaitsmine pikemas perspektiivis nende maha raiumisest hoopis suuremat kasu tuua.

Keskkonnaagentuuri juhtivspetsialist Allan Sims tutvustab samal avalikul istungil kuulajatele järjekordselt Statistilise metsainventuuri (SMI) uut metoodikat, mille alusel saadi Eesti metsade aastaseks juurdekasvuks ennenägematult suur number – 15 miljonit tihumeetrit. Keskkonnakomisjoni esimehe Rainer Vakra täpsustava küsimuse järel selgub aga, et majandatavate metsade juurdekasv on siiski ainult 11,8 miljonit tihumeetrit. Ootamatult kerkib üles raiemahtude teema. Kuna Eesti metsade raiemahtude välja arvutamise metoodika juures esineb eriarvamusi, siis ei ole tegelikult ka selge, kas raiemahud jäävad juurdekasvu piiridesse või mitte. Asko Lõhmus teeb ettepaneku raiemahtude küsimus ometi kord tänapäevaste teaduslike analüüside abil kindlaks teha. Ükski Riigikogu liige teadlase ettepanekuga ei ühine.

Vaid päev varem, 16. jaanuaril on metsandusnõukogu salu- ja laanemetsade kaitsekava ühiskonna kasvava surve tõttu lõpuks heaks kiitnud, et metsaseaduse muudatusega lõpuks edasi minna. Elustiku kaitsmiseks vajaliku minimaalse salu- ja laanemetsade mahu kaitse alla võtmisega on eri põhjustel viivitatud pea15 aastat – selle aja jooksul on RMK ligi 40 % laane- ja salumetsadest lihtsalt maha raiunud.²³  23. RMK aladel on viimastel aastakümnetel maha raiutud ligi 40 protsenti salumetsi. Delfi, 12.01.2017

Nüüd on lõpuks olemas plaan, mille elluviimine lahendaks Eesti metsade elurikkuse säilimise jaoks ühe olulise probleemi. Jätkuprotsessi põhilise suunana näevad keskkonnaorganisatsioonid kaitsekorra edasist täpsustamist ja selle ellu viimist.²⁴ 24. Metsandusnõukogu heakskiidu saanud metsade kaitse tegevusplaan vajab elluviimist. Maaleht, 17.01.2017.

25. Vt Facebook, grupp nimega Eesti Metsa Abiks.

26. Eesti metsadest on kadunud 60 000 linnupaari aastas, Eesti Ornitoloogiaühing, 18.01.2017.Rahvaalgatusliku kodanikeliikumise Facebooki²⁵ lehel jagavad inimesed aga iga päev oma kurbi kogemusi kas riigi või eraomanike poolt lagedaks raiutud maatükkidest. On talve keskpunkt. Raiehooaeg. Ornitoloogid avalikustavad ärevusttekitavad andmed, mille kohaselt kaob Eestist 60 000 linnupaari aastas.²⁶ See teade rabab paljusid. Ometi avaldatakse siin-seal lootust, et riik hakkab lõpuks demokraatlikel alustel toimima ning metsatöösturite ringkonnale oponeerivad osapooled saavad samuti sõnaõiguse. Salu- ja laanemetsade kaitsekava on tänu ühiskonna survele lõpuks vastu võetud. Rahvaliikumine organiseerub üha kindlamalt. Üle pika aja tunnevad kodanikud, et nende häälel võib tõesti olla mingisugust kaalu. Aga see on alles Eesti metsanduspoliitika tasakaalustamise algus.

Linda-Mari Väli on vabakutseline ajakirjanik. Viimased aastad on ta tegelenud peamiselt Eesti metsanduspoliitika uurimisega ning hakanud rahvaliikumise Eesti Metsa Abiks eestvedajaks.

Asko Lõhmuse* kommentaar: 

Skisofreeniline olukord

Asko Lõhmus on Tartu Ülikooli loodusressursside õppetooli juhataja ja riigi metsandusnõukogu liige. Teadustöö põhiteemadeks on metsade bioloogiline mitmekesisus ja struktuur, ohustatud liikide elupaigavalik, nende elupaikade kaitse teaduslikud alused, Eesti linnustiku seisund ja seire. Saanud mitu teaduspreemiat ja tunnustusi, sh riikliku teaduspreemia põllumajandusteadustes, Tartu Ülikooli aumärgi ja Noore looduskaitsja auhinna. Osalenud Eesti punase raamatu, Eesti Metsanduse Arengukava, Eesti Looduskaitse Arengukava ja Eesti Säästva Metsanduse Standardi koostamisel. Umbes 40 rahvusvahelise teadusajakirja retsensent.Eesti metsamajanduse planeerimine on pärast taasiseseisvumist püüdnud käia korraga kahte rada: suurendada puidutootmist ja järgida säästva arengu kokkuleppeid. Esimesel aastakümnel olid probleemid varjatud, sest mõlema jaoks tuli korrastada metsandusinstitutsioone ja luua õiguslik raamistik. Pärast seda on rajad lahknenud. Praegu oleme jõudnud skisofreenilisse olukorda, kus intensiivmetsandust edendav päevapoliitika selgelt ei vasta enam säästlikkust deklareerivatele alusdokumentidele. Õnnetuseks ei suuda riigi institutsioonid seda probleemi lahendada, sest nad on kujundatud mitte demokraatlikuks ja dünaamiliseks, vaid jäigalt kuluefektiivseks ning allutatud parteipoliitikale. FSC säästva metsanduse sertifikaati omava Riigimetsa Majandamise Keskuse juht on avalikult öelnud, et teeb riigimetsast rahamasinat. Sellest rahamasinast puretud maastikke vaadates kardan, et Eesti on pöördumatult maha mänginud nõukogudeaja pärandina saadud looduslikud eeldused kujundada maailmas teedrajav säästlik metsamajandus.

Toimetuse soovitus: PILDIKESI SAJANDITAGUSEST „LIIVIMAA ŠVEITSIST”. Sarnaselt Eestile on ka Lätis veel ligi pool riigi pindalast metsaga kaetud. Nimetatud artikkel Deep Balticus räägib ja näitab pilte Läti metsikust ja kaunist Gauja jõe orust, nõnda, nagu see oli pea 150 aastat tagasi – ajal enne massilist turismindust.

Nõukogude okupatsioon oli Riia jaoks kiire kasvu periood, sest ulatuslik industrialiseerimine ja suur immigratsioon nihutasid Balti riikide suurima linna elanikkonna aina lähemale miljoni piirile. Teised selle teetähiseni jõudnud nõukogude linnad said endale metroo – varasematel kümnenditel ehitati metroosüsteemid Thbilisisse, Harkivisse ja Taškenti ning mitmesse Vene provintsilinna. Nii hakati 1970. aastate keskpaigas koostama plaane Riia jaoks, millega tollest saaks esimeseks Balti linnaks, millel on maa-alune ühistranspordisüsteem. Laialdane ühiskonna vastuseis oli kiire ja äge ning vastuväited võtsid erineva kuju: hirm keskkonnakahjustuste ees, mure ajaloolise vanalinna võimaliku kahjustamise pärast, Riia soostunud pinnasest tingitud turvakaalutlused. Kuid vahest kõige teravam oli hirm, et selle tohutu projekti ehitamiseks vajalikud immigrandid kallutavad viimaks elanikkonna kaalukaussi, nii et lätlased jäävad Läti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis vähemusse (pärast aastakümneid kestnud immigratsiooni teistest liiduvabariikidest oli 1980. aastate lõpus lätlasi veel vaevu üle poole elanikkonnast, Riias aga oli neid juba vähem kui pool).

Riias oleks olnud üks ambitsioonikamaid ja keerukamaid nõukogude metroosüsteeme – kavandati kolm pikka liini, mis moodustaks kergelt loppis kuueharulise tähe ja ulatuks peaaegu linna igasse nurka. Kui algupärastest plaanidest oleks kinni peetud, alanuks ehitus 1980ndate alguses ja esimesed jaamad oleksid avatud 1990. aastal. Kuid 1990. aasta tõi hoopis Läti taasiseseisvumise ning projekt seiskus näiliselt igaveseks – metroo taaselustamist ei ole senini tõsiselt arutatud. Sellegipoolest pakub teema paljudele endiselt suurt huvi, nagu ulatuslike alternatiivajalugudega ikka kipub olema – nägemus tihedamalt integreeritud, uue kontseptsiooniga linnast, mida mõjutavad muutunud jõud, kaalutlused ja tegelikkused, kus võib linna ühest otsast teise söösta vaid mõne minutiga. Tänapäeval on Riia suurim Euroopa Liidu pealinn, millel ei ole metroosüsteemi, kuigi selle elanikkond on pärast Nõukogude Liidust pääsemist langenud kiiresti miljoni piirist allapoole.

Kuid hüljatud projekt jättis maha palju jääke – lausa nii palju, et huvilised võivad metroo oma kujutluses enam-vähem kokku panna. Alles on üksikasjalikud marsruudikaardid, kus on selgelt näha, kuidas eri värvi liinid oleksid moodsa linna all ühte põimunud, võimaldades jõuda kesklinnast vaid mõne minutiga kaugetesse äärelinnadesse, ning täpsed kohad, kus liinid oma nina maa peale pistnud oleksid. Metroojaamade sisekujunduse kavandid, millest on samuti palju säilinud, on rabavad – planeeritud jaamad oma kaarduvate joontega on pea kombitavad oma futuristlikkuses ja monokroomsuses, ning jaamade nimed on neoonvärvides, kõik säravpuhta ilmega – kauge tulevik sellisena, nagu seda kujutati ette kauges minevikus. Kas sellele Riiale, mis tänaseks alles on – laiuv, sageli liiklusest ummistunud suurlinn, kus trollid venivad ümber südalinna kitsaste nurkade – oleks selline transpordiliik kasu toonud?

Will Mawhood ja Jonas Büchel käisid läbi kavandatud metroo esimese liini kõik peatused, seda seoses projektiga, mis jutustab tekstis ja pildis loo linna all kulgevast kummitusmetroost, ning Riiast, mis oleks võinud olla ja Riiast, mis meil on.

Kogu uurimusest formuleerub lähikuudel autorite fotodest ja kirjatükkidest koosnev näitus Riias. Käesolevas numbris avaldame väljavõtte suuremast projektist kolme külastatud metroopeatuse näol.

Pleskodāle
 

Kui [eelmine metroopeatus] Zolitūde ehitati vastvalminud linnaosa teenindamiseks, siis Pleskodāle on justkui kogemata maha poetatud. See on kummaline vahepealne paik, eelmisest kavandatud metroopeatusest Anniņmuižase tänaval vaid lühikese jalutuskäigu kaugusel. Üldiselt on see eramajade piirkond, kuigi neilgi pole omavahel just kui mingit sidet. Ehk sellepärast tundub, et rajoonil puudub oma iseloom – maju on igas stiilis, igast ajast, igast materjalist, iga aastaaja jaoks. See näeb välja nagu paik, millest lihtsalt mööda kihutada, ja siinsed hooned on justkui ratta külge jäänud rohi, mis on korratult laiali pillutatud. Ma ei ole kunagi kuulnud kedagi ütlemas, et ta on pärit Pleskodālest või et ta läheb sinna või et tal on selle kohta mingi arvamus. Ma ei ole kindel, kas ma olen üldse varem kuulnud, et keegi oleks sellest paigast kõva häälega rääkinud. On pisut raske mõista, miks just siia see metroopeatus kavandati. Võib-olla oli lihtsalt vaja marsruuti liigendada. Või ehk projekteeriti metroopeatus selleks, et teenindada täienevat uuemat naaberlinnaosa: kas nõukogude võimul oli plaanis Zolitūdet laiendada?

Ristmiku ja seda täitva hääleka autodevoo kõrval seisab üsna uus tumedast lehtpuupuidust maja, mida kaunistavad suured labased kollased tähed: „LOVE HOME PEACE”. Need võtavad enda alla terve korruse. Osaliselt igavusest keerame meie Anniņmuižaselt paremale – ja leiame auklike kruusateede, pulstunud hekkide, avarate aedade ja ruumi täitva taimestiku vahel mõne strateegilise prügimäe. See koht võiks samahästi asuda linnast väljas, sest paistab, nagu toimiksid siin maapiirkondade kombed. Kas tähelepanematusest või ükskõiksusest, kes teab. 

Arvatavasti oleks metroojaama hoone ja enamik väljapääse hakanud paiknema Anniņmuižase ja Jūrkalnese tänavate ristumispunktis suurel rohealal (ma ei tihka seda pargiks nimetada, sest siit ei saa päriselt läbi jalutada ning seda hooldatakse õige vähe – suures osas on ala võssakasvanud ja ümbritsetud kas eramajadest või toidupoodidest). Sel kohal, kus reisijad oleksid – peale maa-aluseid reise kesklinna – väljunud, asub nüüd Super Netto (Säästumarketi) pood, mille kohalolust annab teada justkui kokteilitiku otsa torgatud kirjadega ruut. Teisel pool teed piilub ilus ookerkollane puumaja abitult üle räsitud rohelise lehestiku, mis kõrgub majaesise traataia kohal. Kui autod mööda sööstavad, käivad rohelisest värinad läbi, ning paar rida konteinereid täiustavad üleüldist ükskõiksuse, hooletu kaose muljet.

Zasulauks
 

Erinevalt paljudest teistest plaanitud metroopeatustest, mida me külastame, on Zasulauks praegusekski mõningase tähtsusega transpordisõlm: siin kohtub puhkajaid Riia kesklinnast rannalinna Jūrmalasse viiv raudteeliin – üks tihedaima liiklusega liine kogu riigis, üksildase peaaegu maha jäetud kaubarongiliiniga, mis jookseb tööstuslinna Bolderājasse põhjas. Siin oleks metroo saanud kokku maapealse raudteega, võimaldades Pārdaugava teatud osadest pärit inimestel natuke hõlpsamini mere äärde pääseda. Sellest hoolimata joonib jaama lähedalt raudteed ületav liiklusrohke viadukt alla paiga inimtühjuse, hüljatuse.

Raudteerööpad on jaamast tubli pooleminutilise kõnnaku kaugusel, need lõppevad taevas.  Nende kohal on läbipõimunud traadipundar ja eri sõidukitele ning eri olukordadele mõeldud stopp-märkide segadusseajav rägastik. Kaugemal kõrgub üksik tehasekorsten.

Jaamahoone, pisut suureline sõjaeelne pärl, sirutab oma käed mööda platvormi laiali: „Zasulauks” on kirjutatud kummalises violetses toonis, mis on ajaga pisut luitunud, kuid justkui soovides endiselt särada. See ehitis oleks tõenäoliselt oma mugandatud eesmärki päris tõhusalt täitnud.

Me kõnnime majast mööda teisele poole. Sealt leiame üpris kaootilise hoonete kogumi. Seal on „Trikotāža”, mis müüb tühja pilguga mannekiinide abil kudumeid. See on halluse kehastus ning tipneb veidra katusega, või katustega, mis meenutavad siksakitavat kasumigraafikut. Lähedal peatub kriginal tramm – see on Riia ilmselt vähim kasutatud trammiliini nr 2 lõpp-peatus – ja ainult üks inimene tuleb maha. Meist vasakul on puumaja, seekord meekarva ja erakordselt tihedalt traataiaga piiratud, mida ümbritseb suurem, ilmselt avalik roheala. Jonas ütleb mulle, et see puumaja ja teisedki majad oleksid ilmselt mõne metroojaama väljapääsu jaoks maha lammutatud, ja isegi siis, kui see ei oleks nende ehitamiseks tingimata vajalik olnud.

Nõukogude võimud kandsid nende hoonete peale vimma, eriti ilusa, enamasti puumajadest koosneva Āgenskalnsi linnaosa peale, mille kauge nurk see väidetavasti on. Samamoodi nagu Läti haritlaskond üritas mitte välja teha vene neologismidest, mis läti keelde imbusid, väärtustasid nad neid maju, mis nägid välja, nagu Läti oli kunagi välja näinud, ja Āgenskalnsis oli selliseid palju kobaras koos. Aga muidugi võib igaüks, kes on elanud Riia puumajas (mina olen), öelda, kui tuuletõmbelised, ohtlikud ja salapäraste (sobivalt ajastatud) tulekahjude altid need on. Mulle meenub, et sellele metroo ehitamise plaanile tõmbasid kriipsu peale venestamisvastaste loosungitega lehvitavad inimesed.

Alfa (Šmerlis)
 

Jugla järve kallastelt ja samanimelisest lõpp-peatusest on järgmise kavandatud peatuseni pikk tee. Me sõidame trammiga Brīvības gatveni, mis on Riia peatänava Brīvības iela nimi pärast seda, kui see minetas tavapärased tänava tunnused ja sai lihtsalt suurte liiklusvoogude linna ja linnast välja transportimise teeks. Hüppe pikkus on mõistetav – siin muutub Riia üha laialivalguvamaks ja ebamäärasemaks, suuri tükke täidavad metsatukad, nagu näiteks kurjakuulutav pealetungiv Biķernieki, kus kunagi toimusid massimõrvad. See on selline kant, mida kinnisvaramaaklerid kipuvad nimetama naaberlinnaosa nimega. Siinse metroopeatuse nimi oleks olnud lähedalasuva metsatuka järgi Šmerlis, kuid nüüd kutsutakse paika, vähemalt meie kasutatud veebilehel, siia kerkinud hiiglasliku kaubanduskeskuse nimega – Alfa.

Kaubanduskeskusest endast on raske mööda minna, kuna kõik ühistranspordivahendid panevad su otse selle ees maha. Kuid me otsustame, et ei lähe kohe sinna, vaid uurime natuke ümbrust. Seda ruumikat, amorfset linnaosa on alati iseloomustanud ennekõike suured, laiuvad institutsioonid ja asutused, mida inimesed pigem ajutiselt külastavad: spordikolledž, Rīga Kino Studija, tohutu suur jäähall. Metroo ei oleks seda tõenäoliselt eriti muutnud. Kõnnime aeglaselt mööda tehasehoonetest kõrvaltänavas, mis paistavad olevat sisuliselt mahajäetud – vaiksed, hüljatud, liikumatud, väravad tühja parkla ees pärani lahti. Aga üks nähtamatu töötaja näeb, kuidas me pildistame, ning lainelised väravad hakkavad hädiselt kinni minema, ent neilgi saab võhm poolel teel otsa.

Me hakkame mööda meie kõrval kulgevat kaherealist tänavat aeglaselt Alfa poole minema. Ületame tee ja leiame ootamatult õrna nurgelise bussiootepaviljoni, mis on minu oletuste järgi nõukogude ajast – see koosneb täielikult kallakutest ja tasapindadest, geomeetrilistest joontest, mis ootamatut tervikpilti moodustades üksteise sisse jooksevad. Paviljoni taga jätame kruusa ja asfaldi ning tungime puude vahele, lõigates kaubanduskeskuse juurde jõudmiseks üle bussipeatuse ja keskuse vahelise pooleldi hooldatud tühermaa. Bussipeatuse taga asuvas büroohoones näeb üks kontoritöötaja, et oleme valel pool teed, ja lippab akna juurde meid jälgima. Puud ei kasva nii tihedalt, et varjaksid teed või summutaksid liikluse müra. Võpsikusse on sisse tallatud jalgrajad, mida ääristab prügi, kuid seal kasvab ka ootamatute ebakorrapäraste värvilaikudena metsalilli. Seda rada ei tohiks siin olla – kaubanduskeskuse plaan ja selle parklad ei tunnista mingi ligipääsetava tagamaa olemasolu, kuid sellegipoolest tundub, et radu kasutatakse palju. Erepunane Alfa hoone, mis vaatepiiri valitseb, paistab ümbritsevatelt aladelt värvi ja energiat endasse imevat. Siis astume kaubanduskeskusse, mis on sarnaselt enamike teistega ehitatud ilma akendeta ja viideteta ümbrusele. Ma unustan kiiresti kõik enda ümber, oma asukoha, kuidas ma sisse tulin, kõik, mis meid ümbritseb, ja keegi teine võtab minu juhtimise üle.

Toimetuse soovitus: VARJATUD RIIA: OTSIDES ILU LINNA LAGUNEVATEST NURKADEST. Veel üks projekt, mis astub kõrvale Läti pealinna sissetallatud radadest, saab kajastust intervjuus Zigmārs Jaujaga, kes juhib peamiselt Facebooki-põhist projekti Paslēptā Rīga (Varjatud Riia). Paslēptā Rīga koondab pilte Riia nendest külgedest, mida turistid tavaliselt ei näe.

U19 – Deep Baltic kaastoimetus

Andra Aaloe, Keiti Kljavin, Will Mawhood (Deep Baltic)

Tõlked ja keeletoimetus

Kaisa Kaer, Andra Aaloe, Will Mawhood, Piret Karro

Veeb

Vera Naydenova, Maria Derlõš, Andreas Wagner

Kaastööd

Owen Hatherley, Kaija-Luisa Kurik, Keiti Kljavin, Will Mawhood, Ovidijus Jurkša, Richard Schofield, Evelina Šimkutė, Kotryna Lingienė, Kęstutis Lingys, Jiri Tintera, Ines Weizman, David Grandorge, Jonathan Lovekin, Kārlis Bērziņš, Edward Lucas, Agnese Reķe, Linda-Mari Väli, Albert Truuväärt, Jonas Büchel, Andra Aaloe, Eitvydas Kinaitis, Ingrid Nielsen 

Tänud

Johan Tali, Evija Taurene, Maros Krivy, Lumi Paakspuu, Lewis & Bob McGuffie

Kaanel

Laugus I (2016). Fotoseeriast "Ground", autorid David Grandorge ja Jonathan Lovekin

U-d annab välja MTÜ Linnalabor:
 

U & Deep Balticu ühisnumbri ilmumist toetasid Eesti Kultuurkapital ja Kultuuriministeerium.